Karmavõlg (my ass!!!)

-"Räägime õige Jumalast," küsib viisakalt äratuntava ameerika aksendiga tüüp, kes äsja koos oma viie kamraadiga bussi on astunud. Endal valge ülikond seljas, märkmik ning konspektivihik käes. Kuna minu peatuseni oli terve hulk maad, otsustasin kaasa mängida.
- "No olgu, räägime Jumalast, millise tema külje üle te diskuteerida tahate?"
mehike on kergelt üllatunud näoga: -"Te usute jumalasse?"
- "Ei, otseloomulikult mitte. Küll aga olen ma kindel, et midagi kõrgemat eksisteerib, mis aga tingimata ei pea olema isikustatud vanamees, kes kõlgutab kuskil pilve piiri peal jalgu. Sellele, et universum pole aga juhuslikult aegruumi üldfoonist võrsunud viitab minu arvates fermionide ja bosonite supersümmeetria. Mida teie muideks sellest teooriast arvate?"
- "Vabandust, ma ei oska niipalju eesti keelt veel ja ei saanud sellest lõpuosast päris hästi aru."
- "Well, the main fact in my opinion that universe hasn't spontaneously spawned from time-space general backround fabric is supersymmetry of fermions and bosons. By the way, what do you think of this theory?" kordan ma püüdlikult.
vaatab tuge otsides kamraadide poole, kes aga on hõivatud mõnede teiste kaassõitjate enda usku pööramisega -" Ma ei teagi nüüd. Ma usun ikka sellesse Jumal lõi maailma."
- "Kust te sellele kinnitust saite?"
- "Piiblis on niimoodi kirjutatud."
+++järgneb arutelu ja vaidlus selle üle, et kas Piiblis on ikka Jumalasõna+++
- "Kui palju te meie õigest kristlusest teate?" küsib ta viimaks, hakates oma brosüürist otsima kohta, mis räägib nende prohvetist.
- " Ma julgen väita, et päris palju. Teie prohvet Williams Miller kuulutas, et 3.aprill 1843 saabub maailmalõpp, kuna sama aasta veebruaris oli USA-s üpris korralik meteoriidisadu, kindlustas see Milleri sõnumit. Mis aga mulle tõsiselt huvipakub on see, mis sai rahast, mis ta korjandustekäigus sai. Ja üleüldsegi kui tollel aastal pidi maailmalõpp tulema, siis mida me praegu siin teeme."
tüüp hakkab kergelt roosakaks muutuma.
- " Kas te olete meie esindajatega varem ka rääkinud?" pobiseb ta viimaks
- "Jah, korduvalt, kui teid arvestada, siis see on viies kord."
- "Ehk tuleks kuues kord ka, kui te meie kirikusse satute?"
- "Over my dead bodies! When did You started to belive?"
- "Since my childhood, my parents thaught me."
- "Did you like your parents?"
- "They were my elders,..."
- "but did you like them?"
- "...not very much."
- "So why do you belive this crap?"
- "I don't know...."
Siis saabus aga minu peatus ja viimase julgustava pilgu heitnud, astusin ma bussist rõõmsalt maha.
+++
Tavaliselt ma muidugi nii ei käitu, kuna inimestel on õigus uskuda seda, mida ta tahab uskuda. Ent kui mõni inimene üritab kahtluse alla seada minu usu alustalasid vaid selleks, et neid enda omadega asendada, siis arvan ma, et võin väga vabalt moraalikoodeksi vastu eksimata samaga vastata.

Kui kollaseks...`?

Dilberti autor Scott Adams võrdsustas ühes oma koomiksis lõpptarbija intelligentsuse taseme kapsaga, jäädes napilt alla harilikule tomatile. Kuigi mina laia-tarbe-rahvasse nii pessimistlikult ei suhtuks, on tavameedias vahendatavad teadusuudised sihitud umbes niisuguse arusaamisvõimega inimestele. Nii räägivad päevalehtedes ilmuvad artiklid valdavalt näiteks sellest, kuidas kusagil Indo-Hiina džunglis avastati ligi meetri pikkune rott või kuidas LHC (Large Hadron Collider) hakkab massiliselt miniatuurseid musti auke tootma. Seetõttu ongi harilikule inimesele jäänud mulje, et teadus selliste ekstreemumitega tegelebki. Hoolimata sellest, et võib-olla antud teemad sisimas olid tõesti sügavad teaduslikud uurimused, on selliselt esitatud artiklid paksu kollase värviga üle võõbatud. Klikimeedia loeb, ent tasub küsida, mida teadus selliste artiklite esitamisest võidab. Populaarsust, mis aitaks avada täiendavaid rahakraane. Kärtsu ja mürtsu teadus on Popp!
Ent teisest küljest kujundavad ekstreemumitest kirjutatud artiklid arvamust teadusest kui millestki eluvõõrast, sundides ühel hetkel tarbija ja maksumaksja kahtlema, miks on vaja finantseerida projekte, mille tulemusena kamp eksentrikuid kusagil laboris lõbutseda saab. Kuigi olen harilikult propageerinud asjade lihtsustamist ja komplekssuse müüride lõhkumist, on lihtsustamisel siiski piirid. On vaja Okastraataeda, mis karjub, et järgnevate raskuste ületamiseks on paratamatult vaja teadlase abi ning millega tavamõistus pole võimeline tegelema. Olgugi, et sellesama okastraataia ületamiseks võib asjatundamatule pildule, et probleemiga tegelevad teadlased loobivad lihtsalt raha tuulde. Juhindudes väljakujunenud arvamusest teaduse kohta, arvaks tädi Maali, et aia õhkimiseks kulub ebaproportsionaalselt palju kapitali, kuna ajaleht kirjutas ainult lõpptagajärjest.
Oleks liiga palju palutud, kui tüüp-ajalehed hakkaksid avaldama täies pikkuses viimaseid teaduseuuringuid. Lisaks on paratamatult alates Newtoni aegadest saadik teadus vaikselt arenenud järjest keerukamaks, nii et päris õigeid teadusartikleid mõistavad tänapäeval lugeda ainult nende erialakolleegid. Ent siiski peaksid need olema piisavalt tõsised ning detailsed, et anda selge sõnaga mõista- Teadust on vaja! Lisaks sellele alahindavad ajalehed harilikult oma lugejaid.
Omaette probleemiks on kujunenud muidugi süvateaduse ja meedia vaheliste väljundite vähesus. Teadusetegijatel napib seda vaba aega, et edastada infot ajakirjanikele ise, tavalistel rea-ajakirjanikel on aga vastumeelt olla ööpäev läbi valves, ootamas kellegi suursugust avastust. Eestis on hetkel umbes kümme niivõrdkuivõrd tõsiselt võetavat teaduasjakirjanikku s.h. näiteks Fortes, Horisondis, Novaatoris ja mõningates telesaadetes. See nišš pole kaugeltki täidetud. Teadusuudiste vahendamist laiatarbe-publikumile on vaja, et teadvustada ühiskonda nähtavushorisondi laiendamise vajalikusest. Koolifüüsika on ju selle rolli täitmata jätnud.

Homme toimub Tallinnas ka selle teemaline seminar.

Murdvaraste elu ei ole kerge

Öövarju katte all hiilisin vaikselt&väikselt tänavavalguslambi tõttu kollakalt helendava maja poole. Ikka veel madalat profiili hoides nihkusin vaikselt uksele lähemale ning võtsin oma põuest võtmekimbu ja lükkasin viimaks metallitüki lukuauku. Keerasin lukku niimoodi, et ei kostunud vähematki heli. Tänav oli endiselt tühi. Lukk keeldus ennast avamast, misjärel kordasin oma toimingut, endiselt hoolikalt mitte ühtegi heli tekitades, kusagil haikus koer. Lukul tundus olevat kiuslik iseloom, mistõttu eemaldasin läikleva metallitüki pettunult lukust.
Nõjatusin hetkeks trepikoja tuulekoja seinale, peas ringlemas ideed operatsiooni edukaks läbiviimiseks. Kahjuks ei olnud nendest ükski reaalselt läbiviidav, vähemalt selliselt, et mõtte teostamisega oleks poleks kaasnenud terve kvartali üheaegne ärkamine. Hakkasin trepikoja ees rahutult edasi tagasi kõndima...minut...kaks. Taevasse tõusis täiskuu. Järsku jäi minu pilk peatuma maja numbrile, milleks oli 31.
Hetkegi mõtlemata haarasin oma seljakoti, kõndisin viiskümmend meetrit kirde suunas, pöörasin näoga paremale, kus minu ees kumas number Seitse, võtsin taskust oma võtmekimbu, valisin sealt hoolikalt ühe võtme, torkasin võtme lukuauku, keerasin kaks korda päripäeva ning avasin ukse. Liikudes peaaegu tormates edasi, haarasin kimbust järgmise võtme ning avasin neli korda keerates minust paremale jääva ukse. See avanes. Osavalt pimedas takistuste piirjooni vältides viskusin voodisse. Magasin hommikuni.

Sinu jaoks on see matemaatika, neeger...

Eile kogesin ma arvatavasti kõige jubedamat loengut oma teadliku elu jooksul. Üllatus-üllatus, selleks oli kõrgem algebra ja geomeetria. Sinna minnes oli mul võrratult hea tuju, kuna eelmine seminar oli olnud Füüsikaline Maailmapilt, mida annab üks positiivselt segane, aga sellegipoolest tohutult mõnus inimene, kes on muideks ka minu kursusevanem. Pärast auditooriumi ukse avamist, tundus mulle äärmiselt imelik vaatepilt, et enamik inimesi istusid üpris-üpris vaikselt, kuigi loengu alguseni oli umbes viis minutit. Väga-väga veider, mõtlesin ma vaikselt. Loengu alates hakkab õppejõud siis mikrofoni rääkima, endal hääl umbes nagu karul. Lühidalt mainis ta kursuse eesmärke ja hindamisskaalat, pärast seda ütles ta rõõmsalt: "No alustame siis esimese loenguga!" Ma olen üpris kindel, et endale ütles ta ka veel: "Ja lõpetame selle mõttetu pläkutamise." Esimeseks teemaks oli Maatriksid ja Determinandid, et aega mitte raisata, hakkas ta muidugi kohe rääkima uutes terminites, mida ma ainult halbades ulmefilmides kuulnud olen.
Niimoodi ma siis seal istun, minu ees on mees, kõigi nende tohutute vuntside ja habemega ja muudkui kirjutab, kõik laused muidugi veidraid termineid ja sümboleid täis. Üheks hetkes tekkis tunne, mida ma k@@@@mat! siin teen. Aga ainult üheks hetkeks, siis sekkus minu täiesti 'normaalsesse' mõttelõnga mõistuse-hääl, mis kinnitas mulle, et kui ma ei tee & seal ei ole, ei oleta tagajärgede eest vastutav, mõned inimesed on selle kursuse ju juba läbi teinud, kuidas sina siis ei saa. Kõike seda muidugi kirjanduslikult väljendudes.
Niisiis hakkan ma vaikselt seda mumbo-jumbo't enda jaoks tõlkima. Tüüp auditooriumi ees, muidugi jätkab oma kirjutamist, vahetevahel ütleb ta oma mikrofoni veel imelikke asju a'la stiilis "See on M.O.T.T. Ha-ha-haa". Mina hakkan aga kirja pandud teksti uuesti üle lugema: "Transponeeritud maatriks on A-maatriks, milles on read ja veerud ära vahetatud ja selle käigus saab seda kasutada ka polaarkoordinaatide tõlkimiseks ja muutmiseks."
Okei, siis ma taipasin: See on mingi peen matemaatiline värk, mida sa saad muuta veel peenemaks matemaatiliseks juraks, seda muidugi tegelikult üpris lihtsalt ja enda huvides ilusti ära kasutada. Õnneks oli eelnevas loengus üks õppejõud maininud, kui kasulikud need polaarkoordinadid on praktiliste asjade jaoks, niisiis jätsin ma selle meelde. Ja niimoodi siis ma need märkmed üksipulgi läbi käisin.
Pärast loengut kõnnivad kõik need loengus olnud inimesed välja ja ohkavad üksteisele:" Uhh! Ohh! See tüüp on Hulll!! Kahjuks pean ma nendega nõustuma. Aga kui selle peale mõtlema hakata, siis peavadki matemaatikud näitama, et nad on tegelikult ka kasulikud. Seetõttu ongi nad leiutanud kõik need uhked terminid ja veel uhkemad sümbolid, et varjata nende töö tegelikku sisu. Matemaatikud ei suuda kunagi midagi uut avastada, nad saavad teha lihtsalt vormiliselt uusi järeldusi nendest vanadest eeldustest. Seega on see kõik tohutult loogiline, kui sa nende keele ära õpid. Kuigi see ei takista neil ikkagi hullud olemast :)