Animal Collective- Merryweather Post Pavilion

Nagu pilguheit statistikale näitab, on tegu minu ajaveebi 100.nda sissekandega. Seetõttu tahaks seekord midagi ülikiitvat ja head kirjutada, eirates seda suurt eluterve pessimismuse bakteri lainet, mis viimaseid kirjutisi on saatnud. Super-hea võimaluse selleks lõigi mulle pikalt oodatud Animal Collective´i plaat “Merryweather Post Pavilion,” mida ma igaksjuhuks AC parimaks plaadiks ei julge tunnistada, äkki tuleb kunagi veel midagi veel paremat.
Ent enne kui alustada selle albumi eduloo ja kiidusõnade voolu, peatun ma veidi nende eelmisel plaadil nimega Strawberry Jam, mis minu arvates sai üleeelmine kriitikute poolt räigelt ülehinnatud. Ma ei ole ilmselt ainus, kelle arvates Strawberry Džämm ei andnud lihtsalt AC õiget mõõtu välja, liiga tavaline lihtsalt, lisaks ei kõlanud album kokku lihtsalt harmooniliselt, lood jäid üksteisest kuidagi kaugeks...
Uue plaadi menu võiks väga vabalt võrrelda Obamomaaniaga, ilmumisaeg oli lihtsalt niivõrd hästii valitud, et indierock fännidel ei olnud mingisugust muud ebajumala tootemit kummardada. Merriweather Post Pavilion saabus surnud Tsooni, tuues kaasa hüsteerilise rõõmupuhangu ja vikerkaarevärvid- see oli absoulluttselt midagi UUT, HUVITAVAT & LAHEDAT.
Plaati esimest korda kuulates ei hakanud ma Strawberry Jamile mõeldes oma lootusi eriti kõrgeks ajama. Seetõttu kasvas minu meeleolu tunduvalt, kui ma In The Flowers´i esimesi akorde kuulsin- üld 'tunne oli nagu ehitataks ilma kindla plaanita 100 korruselist pilvelõhkujat ja mille projekti puudumine võib viia katastroofiliste tagajärgedeni. Ent mitte mingisugust katastroofi ei järgnenud- album jäi megaheaks kuni lõpuni, ega põlenud poole pealt läbi. Iga lugu andis edasi oma võlud ning kaugenes seejärel uuesti minevikku, jättes järelmaitsena suurepärase maitsekompoti. Ja seda kõige paremas mõttes, ma kahtlustan ise, et ka kõige parem veinidegustaator ei suudaks iga “kompoti” komponenti ära tunda. :)
Albumi viimane lugu “Brothersport” lõpetab melomaanide piduliku banketi stiilselt ja terviklikult, jätter kõrvadesse kajama viimase laulu refrääni "You've got so much inside, let it come right out". Muidugi nüüd tuleb mängu minu suurepärane mälu nimede peale ja teen oletuse, et Panda Bear väitis intervjuus, et tegu on nende parima lindistatud albumiga. Isegi kui see niimoodi tegelikult ei ole, on see neetult ideaalile lähedane. Ma ei hakka kuulutama, et 'Lion In A Coma' on minu arvates nende läbi aegade parim laul. Kõik taandub vaid sellele, et kui tähtsad sellised tervikalbumid on, pulbitsedes lakkamatult elust, elektrist ja ülekülvamatust rõõmust.

Asustatud Saar

Asustatud saar- film...
Posu nädalapäevi tagasi käisin vene filmitööstuse suurüllitist ja kassahitti kinos vaatamas, tulemus oli umbes selline, nagu ma juba kinouksest sisse minnes arvasin. Kui vene filmile hunnik raha, 36 miljonit doltsi kätte anda, on see võimeline kopeerima ükskõik millist lääne action-suurteost, mida ühe filmiga valmis ei saa...

Kes „Asustatud saart“ lugenud ei ole, neile väikene kokkuvõte. 2157 aastaks on Maal jagu saadud kõikidest haigustest, näljahädadest ning seetõttu on ka kõik sõjad lõppenud. Kuna inimesetel pole nüüd enam millegi põnevaga Maa peal tegeleda lendab suur hulk noori kosmosesse, et uusi tsivilisatsioone avastada. Nõnda teeb ka sinisilmne ja naiivne Maksim Kammerer ja komistab pool kogemata fašistliku diktatuuri otsa planeedil Šarakaš. Seda nähes üritab ta muidugi diktatuuri kõrvaldada ning avastab seejuures planeedil üliarenenud hüpnokiirguse saatjad...

Minu enda arvamuse kohaselt pööraks vähemalt üks Strugatski seda filmi nähes küll hauas ringi. Korralik mõte on täielikult ära rikutud, jättes vaid pealiskaudse aimduse, mida film tegelikult öelda tahab. Ei saa muidugi salata, et see film ei ole visuaalsete efektide poolest suurejooneline, ei jää põrmugi lääne filmidele alla. Ent siiski, see nullitakse näitlemisoskuste puudujäägi tõttu täiega ära. Filmi Mak Sim ongi muideks sinisilmne ja peale selle veel blond ja oksele ajavalt mees-bimbo. Parema termini puudumisel. Mõned kohad on filmis muidugi ka hästi välja kukkunud, nagu näiteks Rändur-i osatäitja rollitöö ja muidugi Kaardiväe optimism hüpnoseansside ajal. Aga muidu on küll täielik HõuliWuud´i klisseesid täis pikitud.

Antud asjaolusid arvesse võttes, pöörasin ma veerandi filmi pealt pilgu subtiitritelt ära ja koukisin neurokeskuste sügavustest välja Asustatud Saare orgiginaaldialoogid, film muutus korrapealt palju paremaks. Kokkuvõtteks, kui mingit erilist kinnisideed filmi ära vaatamiseks ei ole, siis te ei kaota midagi, kui te filmi vaatama ei lähe :)
'
Osades: Vassili Stepanov-Maksim, Julia Snigir- Rada Gaal, Pjotr Fjodorov- Gai Gaal, Aleksi Serebrjakov- Rändur.
Režišöör: Fjodor Bondartsuk,

Meeldivus

No hallooo! Ja mina arvasin, et minu mõtlemine on rikutud. Meeldimine võib olla ka totaalselt antiseksuaalne, arvestades kogu selle ohtliku ja vastiku jama hulka, mis universumis leidub. Sestap on üpris loomulik, et inimmõistus enda terve hoidmiseks üritab üldisest hõljumist välja sorteerida mõned ilusamad ja andekamad inimesed, kes valgusallikatena võiksid näidata, et kõik pole kadunud.
Ja et lootust on, hoolimata tont´teab´mis´kriisidest or what so ever...
See, et ma selle otse välja ütlen ning mitte enda alateadvusse luku taha ei topi, ei tee minust mingit ebardit, pigem vastupidi, see muudab mind veel rohkem inimeseks. Vähemalt ma julgen oma emotsioone näidata! Kujutage ette maailma, kus kõik hoiaksid oma positiivsed emotsioonid iseendale või reserveeriksid need oma diskreetsele private-space´ile. Maailm oleks hulka koledam ja stressirikkam koht. For Real!

Antony and the Johnsons- Crying Light

Esimene väheke pikaajalisemalt planeeritud plaadiootus on ära kuulatud. Kui ma esimest korda Antony & Co-ga kokkupuutusin olid nad äsja välja andnud hüper-originaalse plaadi nimega I Am a Bird Now, mida saatsid Briti muusika ajakirjanduses kestvad ovatsioonid kohe mitu kuud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, said nad vist plaadi eest Mercury auhinna ka. Ma ei usu millegi pärast, et Crying Light suudab seda edu korrata. Aga thats not the point...
Ma ei usu eriti, et kusagil maailmas on kelllelgi päris sellist häält nagu Antony Hegarty´l, kohati tundub, et tegu on haavatud metsloomaga ja kohati keskmisest veidi paremini laulva jazz´u diivaga, kogu krempel on kokku ilus ja hingeliigutav. The Crying Light´i puhul on see efekt veel kuupi võetud. Tulemus ei ole sellest tulenevalt Nii hea, ühtegi teemantit rubiinide kõrval koheselt silma ei hakka, enamik meist teavad, kuidas need I Am A Bird´is näiteks nimiloo näol silma hakkasid. Helitaust on antud albumil siiski külluslikum kui eelmistel üllitistel, chekkasin järgi, selle eest vastutab helilooja nimega Nico Muhly. See ei vabanda pauer´i puudumist, mitte ükski laul ei tekita kuulamisel automaatselt emotsioonijudinaid, mis mööda selga üles hakkaksid ronima.
Mõned eredamalt silmatorkavad lood: One Dove, selle ballaadi puhul midagi siiski jõnksatas kuskil ja Kiss My Name- plaadi kõige kaasahaaravam lugu, klaver ja pillikeeled teevad oma töö puhtalt. Ülejäänu, huh, kuidas öelda, ei ole piisavalt märkimisväärne
Kokkuvõtvalt, album paneb küll mõtlema ning jätab jälje, kuid võibolla mitte päris sellise, nagu looja seda lootis...Mercury auhinna nende käest ära kiskumisega siiski ootaks veidi ;)

Mullipoiss ´09

„...kui JukuJohannes oli koolimajja jõudnud, olid tunnid juba alanud. Lükanud lahti määrdunud rohelisega üle värvitud klassiukse ning lasknud pilgul üle klassiruumi käia, märkas ta nurgas luuravat kohutavat ning tuttavlikku varju. Otsaesine täitus seepeale külma higiga ning avastas kohkumusega, et uks tema selja taga oli suletud sellesama Vangladimensioonidest pärit varju poolt. Ta mõistis, et oli kadunud, isegi näpistamine ei aidanud, tema kohutavaim unenägu oli tõeks saanud...“
Nii hull muidugi ka ei ole, ma ei näe põhjust karta midagi, mida ma ei saa nagunii muuta- mõni inimene on lihtsalt ebameeldiv, eriti kui on teada, et ta toob tavaliselt sama häid uudiseid kui must ronk. Neile teadmiseks, kes antud inimest ära ei tunne, (kas peakski!), tegemist oli meediaõpetaja, kes nentis, et oleks ääretult tore kui ma see aasta ka meediamulli nimelisel võistlusel osaleksin. Uskuge mind! Nimi kirjeldab seda üritust päris õigesti, tegu on üdini üleshaibitud asjaga, idee iseenesest on rakendada Postimehest ja Sakalast meeldejäänud uudiseid esitavatele küsimustele vastamiseks...
Kusjuures, meediaõpetaja tõi selle uudise ei vähem ega rohkem kui 2 päeva enne võistlust, nagu mega lahe, kas pole`? Sest nagu ma ei mäletanud enne seda, millal ma üldse neid ajalehti viimati lugesin...
Sellest jõhkrast egoruumi rikkumisest toibununa otsustasin siiski oma jah-sõna öelda, kuna annab võimaluse ilma mingisuguse süütundeta ebameeldivaid tunde vältida... oeh, eks vaatab mis kokkuvõttes saab...

EDITED: See üritus oli abzoluutselt nii hull, kui ma kartsin. Lisaks jubedatele küsimustele oli see aasta lisaülesandena vaja enda „fännid“ kaasa tarida, et seda üritust „noortepärasemaks“ muuta, selle eest sai muidugi 3 punkti maksimumina. Kõige selle tingel-tangeli, mis musttuhat närvikiudu ära hävitas, juba poole mängu ajal oli pooltel võistkondade nägudel mõrvarlik pilk...
Veidi pahane olin ma enda peale, kuna suutsin „taibuvoorus“ ära unustada, kes „Mina olin siin“ kirjutas. Automaatselt ilmus minu kujutlusse pealkirja kuuldes Ekspressi singli pilt, soundtracki autor ja cough-cough filmi režisöör. /me Hides. Aga EI PÕE!!!

Kui te veel midagi Teemast mainite siis...

I will kill you myself!!!
Tegelikult ka, kui keegi veel mulle kasvõi ühe küsimuse eksamite kohta, mida teen, küsib, kindlustan ma sellele isikule auväärse koha minu „mustas nimekirjas.“ Te ei taha teada, mis sinna sattunuga juhtub, but belive me´h, it is not going to be pretty ;)
Täna sai igaljuhul kahekordne allkiri paberitele alla topitud, nii et enam ma võetud eksameid nagunii muuta ei saa. Ja ma ei kahetse seda mineviku valikut, kuna ma ei saa seda anyway muuta,
isegi kui see puht praktiliselt võimalik oleks, ei kahetseks ma seda juba esimesel juhul. (Viimast sügavmõttelisust olen ma üritanud juba viimased kaks nädalat kuskil ära kasutada.)
Neile õnnetutele hingedele, kes pole minu juttu tuhatmiljon korda viitsinud meelde jätta, kordan ma tuhatmiljon esimest korda üle, mis eksameid ma ikkagi teeen...
1)Eesti keele kirjand: No problems with that, vähemalt senikaua kuni ma pikemalt mõtlema ei hakka, mida ma ikkagi kirjutama hakkan. Ja muidugi oleks lugeja huvides, et ma oma lausemonstrumeid kärbiks... kirjavahemärkide kah probleemi ei ole, kuna ideaalis on mul vähemalt 3 tundi nende paiknemist kontrollida...
25.aprill
2) Inglise keel: Pmst sama stoori, mis eesti keelega, senikaua kuni ma mõtlema ei hakka, mida ma räägin/kirjutan, ei tohiks mitte mingisugustprobleemi olla. Küsimus selles, et viimasel ajal on minu aju hakanud ingliskeelest otse mentaleesi tõlkima, seejuures eesti keele vaheastet lihtsalt ignoreerides...mina süüdistan seejuures suuresti ingliskeelset kirjandust...
kirjalik 2mai., suuline 4-8.mai.
3) Matemaatika: Õu jeah, mateõps ning õppealajuss käisid vähemalt 12 korda meie klassi veenmas, et me seda eksamit ei teeks... Tglt ei tohiks midagi hullu olla, lihtsalt tuleb vahelduseks õppida :) + meelespidada, et matt on täppisteadus
15.mai
4) Füüsika: Kogu aine tundub mulle vastikult loogiline, nii vsjoo bes problem :) + aine on huvitav, ma proovisin millalgi mingit eelmise aasta eksamit kah lahendada, loomulikust intelligentsist tuli 56 punni. Jamaks teeb eksami ainult selle toimumisaeg: 10.juuni, kui kõik mõtted juba kuskil...mujal on

Nii et kui keegi veel midagi minu eksamivaliku kohta kobiseb, kasutan ma oma kujutletavaid telepaatilisi võimeid ja saadan teid põhjanabale ning ma ei ole nii lahke, et teile seejuures sooje riideid kaasa pakiks :)

Füüsika võlud

Või noh, tegelikult on raamatu pealkiri „Füüsika Võlu“ ja autor on Robert March. Tänu ühele paganama heale soovitusele, suutsin ma sihilikult selle otsa koperdada, Kuigi sellel on omajagu paksust, ( siiski vähem kui Lenini ja Marxi kogutud teostel), pole ma ühtegi ilukirjandusest väljaspool asuvat teost nii kiiresti läbi lugenud. See on lihtsalt niivõrd hästi kirjutatud, sorav, ladus ja mis kõige tähtsam, arusaadav.
Kes meist ei oleks sirvinud füüsikaõpikuid ja esimese valemituletuseni jõudes selle valguskiirusel käest ära pannud, kartes ennast sellega üle koormata. Selle raamatu puhul seda efekti ei ole, põhjus lihtne, kogu kolme -ja poole saja lehekülje peale oli vist ainult paarvalemit, mis olid antud teema paremaks mõistmiseks, and we´h all know that E equals mc square... Seega suurepärane raamat kõigile neile filosoofidele, kultuuriinimestele ja muidu jõlkuritele, kes tahavad füüsikalisest maailmast veidi rohkem teada saada,, kuid keda teoreetiline fyss sellistest teostest eemal on hoidnud.
Ja see raamat on populaarne, Eestis on selle tiraaž välja müüdud ja inglise keeles ilmub see aasta kuues parandatud trükk, juba see ütleb midagi! Ingliskeelne pealkiri on muideks „Physics for Poets,“ real sense of humour :)

Rääkides veel veidratest nimedest, arvake mille nimi oli algupäraselt Veetlev, Veider, Tõde ja Ilu? ;)

Musta Pori...(Näkku)

Nii! Midagi jälle korda saadetud e.g. midagi tehtud e.g. to-do-list´ist midagi maha tõmmatud. Või õigemini oleks, (eeldusel, et see reaalselt eksisteeriks ja ma oleks planeerinud seda teha.) Hämamisest kõrvale hüpates ütlen otse välja, et lugesin Mihkel Raua betselleri läbi, nagu ka vähemalt sada tuhat teist inimest, kes Eestis elavad.
Muidaeks, chekkasin huvipärast, kui populaarne antud raamat Viljandis on. Nii muuseas otseloomulikult, kodulinna raamatukogus on seda mälu järgi 3 tykki, sellegipoolest olid 40 inimest bronnimiste-järjekorras ja belive me, Viljandi mõistes on need suured arvud. Seda nähes vallandus hetkeks minu mõistuses terve laviin ideid, mis siunasid minu ükskõiksust. Nimelt olin ma selle paar päeva pärast Jõulu kingituseks saanud, kuid isegi tont-ei-tea-kuidas, oli lektüür kõikehõlmavasse Unustuse-tolmu vajunud.
Meelde tuli, õigem oleks öelda „tuletati meelde,“ biograafia olemasolu eile, kui minu fyss´i õp. küsis klassilt teemaväliselt, kas Raua raamatus leiduvatest vulgaarsustest välja tegemine on vaid penskarite haigus või on ta ise (fyss´i õp.) rikutud mõtlemisega. Klassis valitses seepeale otseloomulikult vaikus, totaalne vaikus täpsustatuna. 1,4 sekundilise hilinemisega jõudis mulle kohale minu enda mõtteahel: „Deem! See on mul olemas! Miks ma sellest midagi ei tea?!“ Mõtet närvilõpmest, õhtuks oli raamat läbi.
Ja ei olnudki nii hull, kui ma kõigi nende kirjanduskriitikute arvamusele tuginedes kartsin, tough, tglt ei kartnud. Absoulluutselt ei häirinud mind need pikantsed sõnad, mille ümber boleemikat tekitatud, ma kujutan ette, et suvalises Eestimaa väikelinna bussipeatustes/jaamades võib kuulda kümme korda hullemaid vestlusi. Sellele arvamisele tuginedes on kaks varianti, kas see raamat ei olegi nii hull, või teine võimalus- ka minu enda mõtlemine liialt rikutud.
Kokkuvõtvalt: igati ladus lugemine, mis paelub vaieldamatult nooremat põlvkonda oma olustiku ja sündmuste kirjeldusega, mille mõistmiseks tol ajal veel liiga noor või hoopiski sündimata oldi.
Mulle see raamat meeldis, rokipeerudesse ja Sinku-Vinkusse suhtun palju suurema lugupidamisega. Lisaks oli vahelduseks päris huvitav lugeda ajast, ilma et seda oleks mõjutanud ohter patriotismileek või Mart Laar :)

Talv

Kuigi nyydseks on mõnus talveilm asendunud juba uuesti löga, vihma ja pimedusega, olid viimased kolm päeva võrratud! Ilm soosis seda sotaprossaselt :) Külm, päikese -ja kuupaiste, ideaalselt sümmeetrilised lumehelbed ja valged silmapiiramini ulatuvad valged väljad laadisid rohkem akusid kui arvata oleksin osanud. Kuskil minu sisemuses on ilmselt väike gröönlane peidus.
Ent missuguseid muid tundeid võiks tekkida kooli minnes päikesetõusule vastu kõndides ning õhtul päikeseloojangusse samme seades? Mitte ükski pilt ei suudaks seda kogemust edasi anda- tumesinine taevas, leegitsev horisont ja strange moon. Ohh jaa, võtab pisara silmanurka...

PSAPP- The Camel´s Back

Aasta esimesel nädalal on alati kuidagi tühi tunne- kõik vana on unustatud, aga midagi uut ka uuele leheküljele kritseldatud ei ole. Täielikult valge paberileht, ürginstinktina on säilinud aga tahe tekitada sinna esimeseks mingi eriti lahe sodimus. Muusikalises mõttes oli tegu null-variandiga, kuna, käesolevast ajast midagi leida ei suutnud, mis oleks see ÕIGE. Niisiis keerasin ennast lähiminevikku ja asusin nuhkima 2008.aasta indie-roki best´of´is. Kulutasin seda tehes loetava hulga minuteid, kuid tulemuse tõttu ei kahetse ma ühtegi kulutatud sekundit.
PSAPP- The Camels Back
Ma usun, et ma usun, et ma ei ole PSAPP-ist (häälda säpp) varem mitte midagi kuulnud, kuigi ansambel on kuus aastat olemas olnud. Ja nad elavad juba teist eluaega, seda sessuhtes, et nad on saavutanud korra great sucess´i, rõõmujoovastusest tingituna põhjas ära käinud ja uuesti tuhast tõusnud.
28.oktoobril andsid nad välja oma kolmanda stuudioalbumi, mis tundub võrreldes eelmisega, uus, värske, rõõmsameelne ja rahuldustpakkuv. Täpselt see, mida uue aasta alguses vaja on, et tõrjuda mõtetest kurnatus, segadus ja mikromõrad. Vaieldamatult selle aasta ilusaim album, mida ma kuulnud olen ;) heas mõttes ebaharilikud hääled kandmas edasi filosoofilisi lugusid sipelgatest, koletistest, depressioonist ja maailmaparandusest, eesmärgiga panna kuulajat veidike sügavamalt ja lõbusamalt mõtlema. See kõik on super hea!
Kas suudate ettekujutada pühapäeva pärastlõunast lastefilmi? - Üldistatuna ja abstraktselt mõeldes võiks albumit võrdsustada momendiga, kui kõik kuri on võidetud ja päike pilve tagant välja tuleb.

Kirjad Austraaliast vol 1.

Kohaliku ansipi roosad prillid

Olin ausalt öeldes üpris üllatunud saades sellel aastavahetusel chilly uusaasta tervituse Austraaliast, numbreid vahetati ju vaid põgusa kohtumise tulemusena äsja lõppenud aasta suvel. Ma ise olin rõõmsalt selle kohtumise kuskile tolmusele riiulile paigutada ja saadud numbri jõudnud juba rõõmsalt ära unustada- memory is full of loops and dumps. Veidi inimesest endast, tegu on ühe idaranniku ülikoolis töötava kutsenõustajaga, kes aeg-ajalt üritab veidi aega maha võtta ning maailma näha, viimane sõit oligi tal nn. Põhja-€uroopa trip, mille tulemusel ta ka Eestisse sattus, olgu sellega kuidas on... Igaljuhul nüüd, paar päeva hiljem, kui olen saanud tuttava suhtes saanud väheke mälu värskendada, on small talk´i käigus tulnud välja paar huvitavat lugu, mida tahaks ka teiega jagada. Nii tuleb näiteks välja, et meie kohaliku ansipi prillid ei ole sugugi kõige roosamad maailmas.
Nimelt andis Austraalia valitsus novembri lõpus teada, et eraldab 10,4 miljardi suuruse abipaki majandusolude „turvalisemaks“ muutmiseks, lisaks sellele hõlmab programm kohustuslikult muidugi ka kõigi, nii ettevõtete kui ka eraisikute, hoiuste tagamist. Selline teguviis tundub äärmiselt mõistlik, ent asi kipub veidi kohtlasemaks, kui täpsemalt uurida, millele kõnealust rahaeraldust kulutatakse . Abipakist 4,8 miljardit jagatakse detsembris pensionäridele ja vähekindlustatud peredele, 1400$ vallalistele, 2100$ abielus olevatele ning lisaks veel 1000$ igale pere leibkonnas olevale lapsele. 3,9 miljonit A-maksusoodustusega kodanikele, keda on Austraalias circa 2,1 miljonit, igaüks saab 1000$. 1,5 miljardit jagatakse uue kodu soetajate vahel, 14000$ ja 21000$ toetustena. Võtab kadedaks, kas pole, kui Eesti riik hakkaks niimoodi raha jagama? Lisaks kasutatakse 187$ miljonit, et kiirendada töötajate täiendõppeid. Keskmiselt jagatakse igale riigipalgal olevale 1200$ puhtalt kätte. Ei pea olema majandusteadlane, et märgata ressurside lihtsat tuuldepaiskamist ning ülearust priiskamist. Kusjuures antud fakt ei olegi veel kõige imelikum, peaminister Kevin Rudd soovitas kasutada antud rahaeraldust jõulupoodlemiseks- ainult for god´s sake- ärge tarbimist lõpetage! Austraalia meedias on löönud laineid tema kuulus statement majanduskriisi vältimiseks: "SPEND!SPEND!SPEND!" Veel huvitavat, nimelt kulutas Rudd 11,5miljonit dollarit, et teadvustada üldse rahvale majandustimulatsiooni abipaki olemasolust. Austraalia valitsuse põhiidee ongi kriisiga võitlemiseks kasutada valuutareserve, et suurendada riigi rahvastiku sisetarbimist. Lisaks paneb valitsus inimeste südameile, et kui tarbimine kasvõi hetkeks peatatakse, kaotavad nende kaasmaalased töö.
Intuitiivne vaist peaks otsekohe ütlema, et sellised loosungid ei taga jätkusuutliku arengut. Hoolimata asjaolust, et Austraalia on üks maailma suurimaid toormaaki eksportiv riik, võib imporditava/eksporditava kauba suhe muutuda peatselt negatiivseks, seoses välismaise autotööstuse taandarenguga. Pelgalt sisetarbimisest aga kohalik kaubandus ära ei ela, kui raha riigist välja voolab. Praeguse peaministri õnneks on aga eelmiste aastatega kogunud valuutareservi ratsionaalsete kuid ebapopulaarsete otsuste tõttu piisavalt raha, et kriis ilma suurema mahanduslanguseta üle elada, seda muidugi ainult positiivsemate prognooside kohaselt. Seega kardabki Austraalia (poliitilise) kõrgemalt haritud kodanikkond, et praegune valitsus valitakse tagasi, ükskõik kui populistlike otsuseid viimane ka ei teeks. Kuigi tegelikkuses ei ole suutnud võimuorganid isegi eelmiste valimiste eel lubatud tõotusi ellu viia, mis hõlmasid suuresti just tööhõive suurendamist.
Kusjuures riigi rahvastik on tegelikult valmis nn. säästupoliitikaks ning vajaduse korral ka veidi püksirihma pingutama. Lihtinimest kriis veel eriti ei mõjuta, muidugi juhul, kui ei ole just plaanis midagi suuremat- näiteks maja või autot osta. Rahva seas liikuvat nali, et varsti hakkab valitsus maksma ka “esimese-auto” ostmistoetust. Mõningate kaubaartiklite hind on siiski majanduslangusega kallimaks läinud, alkohol kaasa arvatud,ent seda kurdavad kõik läänesfääride elanikud...:)

Säherdune inff siis, eks vaatab, mis homme oma mälust välja urgitsen
Üks link kah, siin on pmst see ametlik statement rahaeralduste kohta ja
üpris ülevaatlik artikkel meeleolude kohta

Uusaasta lubadused...

Traditsiooniliselt tegin nimekirja uusaasta lubadustest. HOOLIMATA mõningatest arvamustest, et lubadused on olemas vaid selleks, et neid murda.Ma tunnistan üles, ma pole sada prossa neis kunagi täitnud, aga no-mis-siis- juhtub. Lubaduste murdmine tuleb kõne alla juhtudel, kui need ei teeni oma originaaleesmärki ja kahjustavad raskesti sind ja sind ümbritsevate inimeste nii vaimset -kui ka füüsilist tervist. (Tegelikult kah, mul ei olnud viimast lauset kirjutades silme ees tubakatoodet sisaldav pakend.) Here goes something:
1)Luban loobuda suhtumisest „ära tee midagi, mida sa ei saa lasta teha teistel enda eest.“ - Antud ideoloogia tuleb rangelt võttes ka iseendale kahjuks, muutes mind laisemaks ja pärsib ka ajutegevus. Rääkimata kahjust, mida see teistele teha võib.
2)Luban kärpida oma super-ego vetopanemisõigust, eesmärgiga muuta mõtteprotsessid puhtalt parlamentaarseks. Mis värk sellega on, kirjutan mõniaeg hiljem.
3)Luban tagasihoida tungi lahendada võõraste inimeste probleeme, kui need otseselt minusse endasse ei puutu. Otseloomulikult olen valmis seda tegema siiski juhtudel, kui kõnealused isikud seda minult ise paluvad.
4)Luban _____...._______.
5)Luban lugeda läbi lõppude-lõpuks “Noorema-Edda” ja murda traditsioon, mis hõlmab pärast kolmandat lehekülge tukkuma jäämist.
6)Luban hakata ka kodus õppima, minu enda tuleviku huvides.
7)Luban kärpida oma sõnavarast järgmisi sõnade kasutamist: äktšualli, actually, indeed, well, tegelikult, teoreetiliselt, nagu, like totally, like, raight, right, nice...'
8) Luban muuta oma ajaveebi huvitamaks kirjutades asjust, mida te võiksite teada, kuid mida te kuskilt mujalt teada ei saaks.

Säherdused lubadused siis antud said, muidugi ei sisalda antud nimekiri kõiki iseendale suunatud parandusettepanekuid. Mõned tõotused said tõepoolest salastatud, vähemalt lähimaks 25-ks aastaks ja mainiti vaid iseendale ning sedagi sositades ;)

HEAD JÄTKUVAT AASTAT!!!!!

Ei midagi erilist?

Inimene on sotsiaalne elukas- tegelikult on kogu teadaolevas maailmas selliseid elukaid üpris vähe- v.a. muidugi „lähisugulastest“ primaatide ja igikestvalt tööd rügavate väikeste putukloomade-sipelgate, herilaste, mesilaste jne... (Issanda loomaaia viimase nimetatud osa sotsialiseerumisvõime jätaksin ma igaühe enda otsustada- mina isiklikult nimetan sellist kooselu puhtaks pragmatismiks.) Üheks sotsiaaliseerumise vormiks on otseloomulikult aktiivne suhtlus. Teadupärast muidugi tühjast juttu teha on üpris võimatu- mingid pidepunktid- inimkonna üldintelligentsusesse ning avaliku ellu kuuluvad teemad on eluterve vestluse üheks lahutumatuks osaks. Ent loomulikult kipub selline teemavalik lõppude-lõpuks üpris igavaks, olgugi et antud info põhjal on võimalik luua lugematul hulgal erinevaid loogilisi ning kordumatuid lauseid. Hoopis huvitavamad on inimeste isiklikku elu puudutavad küsimused. „Mis sa vahepeal teinud oled?“ on üheks suurepäraseks juttu alustavaks küsimuseks.
Antud pärimisele võib järgneda terve posu erinevaid reageeringuid, siiski hakkavad indiviidid harilikult jutustama oma lähimineviku huvitavamatest seikadest või hullemal juhul monotoonsel häälel ette vuristama oma päevaplaani. Mulle on alati huvipakkunud, kuidas persoonidel viimase tegevuse täiuslikuks sooritamiseks mälu on. (Ma ise ei kujutaks elu enda „black´book´ita“ ette, hoolimata sellest, et ma ei ole 25/7 pidevalt hõivatud.) Säherdused inimesed ei kipu harilikult arusaama ka erinevatest sarkastilistest märkustest, mida ma nende pihta saadan. Kolmandad isikud, nagu ka mina, vastavad lihtsalt: „Ei midagi märkimisväärset.“ või siis: „Ei midagi erilist.“ Selline vastus mõjub vestluse edasisele saatusele nagu purgitäis arseeni.
Kahtlemata käib see inimestele närvidele ja jätab mulje, nagu elaksid selliselt vastavad inimesed täielikult ebahuvitavat elu, piltlikult istuksid päevad läbi tillukeses valges toas keset abstraktset tühjust. Tegelikult see muidugi nii ei ole, vähemalt ma arvan nii iseenda põhjal- teater, shillingud, kino, kontserdid, etcetera on elu lahutamatud osad. Kuid sellegipoolest ei tundu need olevat piisavalt huvitavad ning on liiga tühised, et nendel pikemalt peatuda. Hoolimata ükskõik kui paljudest „liblikaefekti“ peateemana käsitlevatest esseedest, filmidest ja artilitest. Lihtsalt selline arusaam on kuskile alateadvusesse juurdunud koos „maailmapäästmiskompleksi“ ja „universumi lõpmatuse kontseptsiooniga.“ Tegevus, mis makrotasandil, äärmisel juhul inimese enda mikrovõrgustikus midagi pikemas perspektiivis ei muuda, on liiga tühine, et see oleks mainimisväärne. Otseloomulikult on selline suhtumine vale, usun, et ükskõik milline psühholoog kinnitaks sellist oletust.
Absoulluutselt suvaline juhtum, mis isiku enda elu kuidagigi muutnud on, on kõnelemist vääriv. Isegi, kui seda arutades indiviidi vestluskaaslane/kaaslased magama jäävad. Elu iseenesest on juba eriline, „ei`midagi`erilist“ ei tohiks kõne allagi tulla. Maise keha kestvus on paratamatult piiratud ja seda mis tuleb edasi- põrgupiinad või kõrgemal eksisteerimisetasandile siirdumine- on juba iga indiviidi enda teha. Tuleb osata vahet teha, kas küsimust: „Mida sa vahepeal teinud oled?“ küsib inimese parim sõber või isiklik eluloo kirjutaja. Viimasel juhul oleks ilmselt siiski, tulevaste põlvede huvides vastata: „Ei midagi erilist,“ kui just vastaja tõepoolest maailma tuumakatastroofist ei päästnud või kusagil täheparves paari päikest õhku ei lasknud või midagi muud inimkonna kulgu muutvat korda eisaatnud.