Asustatud Saar

Asustatud saar- film...
Posu nädalapäevi tagasi käisin vene filmitööstuse suurüllitist ja kassahitti kinos vaatamas, tulemus oli umbes selline, nagu ma juba kinouksest sisse minnes arvasin. Kui vene filmile hunnik raha, 36 miljonit doltsi kätte anda, on see võimeline kopeerima ükskõik millist lääne action-suurteost, mida ühe filmiga valmis ei saa...

Kes „Asustatud saart“ lugenud ei ole, neile väikene kokkuvõte. 2157 aastaks on Maal jagu saadud kõikidest haigustest, näljahädadest ning seetõttu on ka kõik sõjad lõppenud. Kuna inimesetel pole nüüd enam millegi põnevaga Maa peal tegeleda lendab suur hulk noori kosmosesse, et uusi tsivilisatsioone avastada. Nõnda teeb ka sinisilmne ja naiivne Maksim Kammerer ja komistab pool kogemata fašistliku diktatuuri otsa planeedil Šarakaš. Seda nähes üritab ta muidugi diktatuuri kõrvaldada ning avastab seejuures planeedil üliarenenud hüpnokiirguse saatjad...

Minu enda arvamuse kohaselt pööraks vähemalt üks Strugatski seda filmi nähes küll hauas ringi. Korralik mõte on täielikult ära rikutud, jättes vaid pealiskaudse aimduse, mida film tegelikult öelda tahab. Ei saa muidugi salata, et see film ei ole visuaalsete efektide poolest suurejooneline, ei jää põrmugi lääne filmidele alla. Ent siiski, see nullitakse näitlemisoskuste puudujäägi tõttu täiega ära. Filmi Mak Sim ongi muideks sinisilmne ja peale selle veel blond ja oksele ajavalt mees-bimbo. Parema termini puudumisel. Mõned kohad on filmis muidugi ka hästi välja kukkunud, nagu näiteks Rändur-i osatäitja rollitöö ja muidugi Kaardiväe optimism hüpnoseansside ajal. Aga muidu on küll täielik HõuliWuud´i klisseesid täis pikitud.

Antud asjaolusid arvesse võttes, pöörasin ma veerandi filmi pealt pilgu subtiitritelt ära ja koukisin neurokeskuste sügavustest välja Asustatud Saare orgiginaaldialoogid, film muutus korrapealt palju paremaks. Kokkuvõtteks, kui mingit erilist kinnisideed filmi ära vaatamiseks ei ole, siis te ei kaota midagi, kui te filmi vaatama ei lähe :)
'
Osades: Vassili Stepanov-Maksim, Julia Snigir- Rada Gaal, Pjotr Fjodorov- Gai Gaal, Aleksi Serebrjakov- Rändur.
Režišöör: Fjodor Bondartsuk,

Quantum of Solace

"Veidike Lohutust"
kuigi ma ei oska päris hästi öelda kellele, ehk Bondi sõpradele, pakkudes lootust, et järgmine film tuleb tsipakenegi parem.
Läksin antud filmile täis puugituna negatiivset kriitikat ning eelarvamusi ning vaid selleks, et enda aega parajaks teha. Ma ei pidanud pettuma- "liikuvad pildid" olid täpselt nagu ma rvasin, tegelikult isegi hullem- robot-bond, elegantsi puudumine, täielik bondi-filmide mutatsioon, ma ei teadnudki, et geenitehnoloogia selleks juba võimeline on.

Igaljuhul, ma tean, mida räägivad inimesed, kelle väitel on Craig, Bondina, kõige ehtsam raamatu-bond. Ma olen ka ise paari Flemingi novelli lugenud, ning ei vaidle vastu, ent selgeks tuleks teha, et juba esimese filmi loomisega kujunes välja kaks maailma, mis suhtuvad teine-teisesse nagu kapitalism sotsialismi. Mõlemal Bondi tüübil on omad võlud ja voorused kui ka puudused, nii et on mõistetamatu, miks nad mõlemad eksisteerida ei võiks, muidugi erinevates maailmates. Miksima hakata pole neid mõtet, tulemus tuleb kohutav ja pole kõnelemist väärtki.

Filmist endast, otsene Casino Royale järg, kui seda filmi näinud ei ole, ei saa Quantumist mitte midagi aru. Käsikiri on liialt hüplev, tõeline äktšion film, kus rõhk on pandud rohkem plahvatustele ning kung-fu faitingule, kui süžeele. Paar korda suutis äktšion mind siiski kaasa tõmmata ning tekitada pausi jõhkras mõttelises kriitikas, paar humoorikat kohta oli ka. Ent üks erinevus eelnevate Bondi filmidega hakkas kohe silma, te ei kuule repliiki... "the name is Bond. James Bond"

Kõik niidiotsad jäeti lahtiseks, ilmselt tuleb veel üks film stiilis hüppa-karga-jookse-mõrva-lae akusid, /mina loodan et see jääb viimaseks.
Judie Dench mängis oma rolli ( M ) muidugi teadatuntult hästi välja. Bondi plikad (inglanna ja ukrainlanna) mulle ei meeldinud. See olekski kõik, maha visatud 105 minutit. Kui saaks, siis leiutaks noorendamis massina ja laseks Conneryl veel paar filmi teha, et närve rahustada....

Ohh, üks ääremärkus, heliriba on üpris fantast ning annab Barry mõõdu välja küll, ehk saab vähemalt selle eest Oskari.

Joheunnom nabbeunnom isanghannom

...
ehk ilmselt seni meeldejäävaim Pöffi film, mida ma sellel aastal näinud olen, noh jah, tegelikult nägin ma seda juba pühapäeval, aga te ju teate, kuidas aeg suurte hüpetega mööda mikrokosmot liigub
...
eestikeeli on filmi nimi "Hea, Halb ja Kummaline" ja on Koreas valminud humoorikas kämp vestern. Seega pealt-näha tundub, et tegu on juraga, mida igast infokanaleist pidevalt silme ette voolab. Ent see "jura" on kuidagi eriline, see film ei pane inimest kinoistmete pehmusest välja kargama ja nina vastu ekraani suruma. Pigem viib see vaataja transsi, kus kogu keha miimika on taandunud üheks suureks totakaks irveks.
Oma loomult ja vormilt on tegu itaalia vesternite paštisiga (/ma loodan, et kirjutasin selle sõna õigesti), mis on vürtsitatud Ida humooriga ja kuhu heliribaks on taha pandud midagi, mis esmapligul tundub äärmiselt kohatu, kuid harjudes ei kujuta mitte midagi muud ettegi. Režisööriks on Ji-woon Kim, kes kogus tuntust õudusfilmiga "Kaks Õde." Juba see valmistas mulle üllatust, et Kim vesterni žanri välja mängimisega puhtalt välja tuli.

Filmi teema on iseenesest lihtne ja pinnapealine, kolm tuntud kaabakat ja pätti on kõik kiindunud McGuffin´i tüüpi aardesse, mida kõik tahavad. Esmapilgul tundub kõik lihtne ja arvad end kindlalt teadvat, kuidas film lõpeb. De facto, on seda võimatu algselt ettearvata. Kogu süzee hakkab pöörlema ja keerlema nagu ameerikamäed, tehes kurve, mida tegelikult vaja ei olekski.
See omakorda muudab peategelased ebakindlaiks nagu kvantosakese. Üldjoontes võib siiski plaanitud iseloomujooned välja tuua: 1) Veider: üpris hale suli, kes ilmutab aeg-ajalt geniaalsuseandeid, suutes need seejuures peaaegu kohe maha mängida, siiski, rumalatel paistab üpris tihti vedavat. Veel üks asi, samal ajal, kui kogu ülejääänud stepp hobuste seljas kappab, on Veider kiindunud kolmerattalise mootorratasse 2) Hea: Tüüpiline vesternikangelane, kelle iga kuul tabab, antud filmis on tegelane väljamängitud Indiana Jones´iks. Hea on palgatud tapma Halba. Hea ja Veidra meeskond peab kindlustama Mandžuuria aarde, enne kui seda teeb Halb või Jaapani keiserlik armee. 3) Halb: tema on palgatud varastama kaarti, mis aarde juurde juhatab- ilmselt verejanuliseim mees kogu kontinendil, kusjuures tema tukk ja valge särk, suudab igas olukorras om akuju säilitada ja puhtaks jääma
Rohkem süžeest ei räägi, minge vaatama, kuniks võimalus, 5 detsembril Cinamonis.

Lihtsalt suurepärane Idamaade film, igavuse puudumine on garanteeritud, ohh jaa , muideks filmi keskel olevad võitlussteenid annavad silmad ette ka Kariibi Mere Piraatidele, kusjuures filmi eelarve jäi alla 20 miljoni dollari- circa 10 korda vähem kui Piraatidel.
...ise kaalun tõsiselt teistkorda filmi suurel ekraanil vaatamist :)

Happy-Go-Lucky

Esimene selle aastanumbri PÖFF-ikas, millele pilgu heita sain- ei pidanud pettuma, absoulluutselt mitte!!!
Vastupidi, imestan, et film midagi muud peale HõbeKaru parima näitlejanna eest veel seni saanud pole. Film oleks kümneid auhindu väärt, ütleb minu subjektiivne hinanng. Aga mida muud Briti ühelt geniaalsemailt Briti režisöörilt Mike Leigh´ilt oodata.

Nüüd veidi süžeest:
Algkooli õpetja Pauline "Poppy" on kolmekümne aastane elurõõmus ja õnnelik naine, kes naudib oma elu täiega koos oma korterikaaslase Zoe ning noorema õe Suzy´ga. Tema elu on tema jaoks täiuslik, vähemalt tema enda meelest. Kõrvalseisvad inimesed s.h. ka tema vanem õde ning äkkviha hoogude all vaevlev sõiduõpetaja üritavad Poppy´t maa peale tuua, õigem oleks öelda, üritavad talle tinasaapaid jalga toppida.
Kolmekümneselt peaks ju ometi elu täielikult paigas olema: pension koguma pandud, laps saadud ning elama kuskil äärelinna valge aiaga majas ning roose kasvatama. Rangelt võttes, käituma nagu täiskasvanu. Reaalsusest reaalsem reaalsus ja argipäev üritab meeleheitlikult Poppy optimismi barjäärist läbi tungida, osalt Poppy kaitsevall ka lõhutakse, talle saab selgeks, et ta ei saa kõiki inimesi õnnelikuks teha, tegemata kedagi seejuures õnnetuks. Võttes antud fakti, küll raskelt, arvesse, ei üritagi ta seda teha ning üritab oma elu nii hästi kui võimalik edasi elada.

Filmis on väga he apoint sees, miks peavad kõik kolmekümnesed põdema seda, et nad mingi range piiri on ületanud. Džiis! For´crying´out´loud, vähemalt 2/3 elu on ju alles ees, no okeika, isegi kui vähem, siis õnnelikult elada oma elu lõpuni on igaljuhul parem variant, kui endale kolmekümneselt tinasaapad jalga tõmmata.
Võib-olla ei ole ma kõige parem inimene seda ütlema ja haletsen end 30-selt samamoodi, kuna mu elu on siis "läbi." Ent antud hetkel ma tõsiselt kahtlen selles, inimene on nii vana ja on täpselt selline, millisena ta ise ennast ette kujutab ning kuidas ta ise käitub. Kui inimesed tahavad, et ma neile vanust pakuksin, siis ütlen ma neile nende vaimse vanuse ja ei otsusta nende välimuse üle. Jätke meelde

Kui Te ei ole plaaninud seda filmi veel vaatama minna, siis tehke endale kalendrisse mingisugune ristike, kinnitan, pole aja ega raha raiskamine.

Skaal!

Righteous Kill

või maakeeli "Õigustatud tapmine"

Üldine: Esiteks võiks küsida küsimuse, kas Pacino & de Niro on üldse kunagi halbades filmides mänginud. Igatahes minu lühikese elujooksul ei ole ma ühtegi säärast filmi näinud, kahjuks tundub, et esimene kord peab ka millalgi tulema. Filmi peateema on muidugi igati tervitavat arutlust kutsuv- kas inimestel on õigus kaabakaid omavoliliselt maha nottida, kui viimased kohtulikult karistada ei saa. Veidi lihtsamakoelist mõtlevaile inhimistele on see film muidugi rohkem vastuvõetav, kuna põnevust ikkagi veidike jagub, kahjuks küll tänu üpris odavale trikile.
Stoori: Tom "Turk" Cowan ja David "Rooster" Fisk on mõlemad NYPD kaks raugast detektiivi, koos on nad paarimeestena teeninud circa 30 aastat. Stoori hakkab pihta sellega, et keegi hea inimene on hakanud tänavatel tapma jätiseid, kellel on õnnestunud kuidagi kohtus enda "süütust" tõestada lugematute seadusaukude tõttu. Tapjal on veel kombeks sündmuspaigale kehvi luuletusi jätta, mis peaksid tema teguviisi õigustama. Asjatõendite kuhjumisel hakkab selguma, et tegu on politseinikuga, mis omakorda paneb NYPD tunded ja testoterooni veel rohkem vohama. Edasi vaadake ise...kui ikka väga huvitab.
Miks vaadata?: Pmst ei ole mõtet vaadata, sest nagu eelnevalt mainitud, üpris mage lugu, mid aon üritatud kuntslike vahenditega väheke huvitavamaks pumbata. Filmi peateema üle saab mõeldada ka sellele filmile aega&raha raiskamata. VB tasub minna seepärast et klassikalisi näitlejaid & 50 Cent´i lihtsalt näha või kui teil väljas jube külm hakkab ja tahate kuskile sooja saada ;) Kohati on siiski Pacino ja de Niro dialoogid siiki vaimukad, aga ei midagi vapustavat
Hinnang: Jura! Õnneks on ka vaatajad sellest arusaanud ja film on vaevalt oma budget´i ära tasunud, tulu 64 milli, tegemiseks kulus 60 milli. Keskmine filmi kriitikute hinnang oli 2 punni viiest muideks. Ilmselt oleks 3 tärni siiski välja venitanud kui lõppu ei oleks Hollywuudilikult ära $$£@$@@€"#¤!

Hitler Kaput!!!

Üldine:Ausalt öeldes olin ma üllatunud, et see film üldse kinolinadele jõudis, II MS peaks ju venelastele niivõrd püha olema. (Tegemist arvatavasti minu abzoluutselt vale eelarvamusega.) Samas, "Peterburi ja Leningradi oblasti kommunistid” andsid Venemaa kultuuriministeeriumi avalduse, mis taotleb filmi keelamist, kuna teos nimega “Hitler kaput!” on moraalilage ja provokatsiooniline. Film irvitavat Nõukogude sõjafilmide üle ja üldse solvavat kõike ilusat, mis seostub venelastel Suure Isamaasõjaga. Aga sellegipoolest on käesolev film Vene filminduses üks uue trendi loojatest- kui varem oli juba moodi läinud eepiliste filmide tegemine Venemaa võidukusest läbi ajaloo ning ulmefilmide produktsiooni algus, siis praegu on toodangus veel 2 samalaadset räiget paroodiafilmi.
Stoori: On 1945.aasta, Saksamaa on sõda kaotamas, kõik Reich´i liikmed, peale kokaiini tõmbava Hitleri ja umbuskliku Mülleri, on sellest ammugi aru saanud ja pidutsevad ööklubides, võtavad altkäemaksu ja teevad muid toredusi.Reich on sellesse olukorda muidugi suuresti sattunud tänu vene superagent Šura Osetskinile, kes SS-i standartenführeri Olaf Schurenbergina, Hitleri fanaatilisi plaane häbematult, (tegutsemisviisi võiks kirjeldada anekdoodiga: Stirlitz astus Berliinis asuva baari uksest sisse, tema selja taga lohises märkamatult langevari,) lõhki ajab. Kuna armastus kodumaa vastu on suur, kasvatab Osetskin muuhulgas oma maja kõrval olevas kasvuhoones tomateid ning tema kasvuhoone uks avaneb Volga äärsesse unistuste maailma. NKVD annab talle veel viimase ülesande ning siis on Saksamaa projektiga kõik, seksikaks abiliseks määratakse talle radist Zina (osatäitjaks iluuisutaja Anna Semenovits.)
Miks vaadata?: Peaaegu kõik propagandat mitte sisaldavad Vene filmid on suurepärased ja kuna see on antud žanri debüüt Venemaal siis tuleks kohe eriti vaadata. Ja kõigil veidi vanematel inimestel, kes mäletavad veel kõiki neid propagandat täis Stirlitzi filme, on veel eriti lahe vaadata, kuna antud linateoses tambitakse see kõik nulli.
Hinnang: No tegelikult ei oleks see eriti suurem asi film (võiks väga vabalt võrrelda paroodiaga "Palja Relvaga"), kui see Venemaal tehtud poleks- lihtsalt Läänes on neid paroodiafilme "nagu´Vändrast´saelaudu´tulnud." Aga üksikfilmina on see väga Greit! Isiklikult loodan, et idanaaber seda tüüpi filme liiga palju tootma ei hakka- antud filmitüübi puhul kehtib põhitõde "less´is´more"

Treiler:


Ahhjaa: lisamärkus- filmi on vähemalt esialgu võimalik näha vaid vene keelsena

Oh-Oh-kui hea!!!

H´Õu Hei!!!
Üle hulga aja sain jälle kooli, seepärast ei üllatunud ma, et vahepeal oli toimunud füüsikas KT ja teise tunni ajal oli täna Mates KT. Homme, Ülehomme ja millalgi veel on veel töid. Seega see nädal tuleb ilmselt selles valdkonnas täielik FEIL!!! Et seda vältida, pean vahelduseks õppima kah. Aga aitab sellest õpilase laadis kurtmisest, mida RATE.ee-s igas kolmandas ajaveebis kohtab.

Pühapäeval käisin oma kalli õega uut eesti mängufilmi "Mina Olin Siin" vaatamas.
Üldine: Peale Eesti on olemas veel Teine Eesti, mida me naljalt päevavalguses ei kohta, kui see just Su krediitkaarti või mobiili ära varastada ei üritada. Teises Eestis elavad inimesed on sunnitud tegema jubedusi, et üldse elus püsida, kuid ka nendel on tegelikuses plaanid ja unistused. Ent unistused kuhtuvad, kui Sa meeletusterongilt õigel ajal maha ei hüpata ei suuda.Aga kas oleme me valmis, et valget inimrämpsu ise üritada rongi pealt ära kiskuda?
Film põhineb Sass Henno romaanil "Mina olin siin. Esimene arest".
Stoori: 17-aastane Kalamajandis elav Rassile meeldiks elada ühiskonna normidele vastavat elu. Aga unistustele vastavat elu ei saa ju ometigi saavutada, kui on vaja rikkuda seadusi, et üleüldse elus püsida. Sind vihatakse, Sinust vaadatakse tänaval kõndides mööda- kuid Sa püüad ikkagi sellest kõigest lahti rabeleda, ainult pärast seda Viimast otsa. Ent Viimane ots saabub seda kiiremini, mida Suurema otsa Sa teed. Suur ots võib osutuda liiga suureks, aga Sul on Lootus! isegi kui see peitub hämaras narkootikumiäris.
Miks vaadata?: See on Eesti film!!! Ja see on sama hea kui "This is England" või "Der Freie Wille," ainult et see on eestikeelne. Paneb samamoodi halle ajurakke liigutama, seega hea vaheldus tavapärasele American Dream´ile.
Hinnang: Suurepärane film Eesti enda tegijate poolt, noored näitlejad Rasmus Kaljujärv, Hele Kõre jt. mängivad oma rollid suurepäraselt välja. Kui Sa ei ole varem raamatut lugenud, ei suuda Sa aimata, mis järgmiseks tuleb, kui oled, on ikkagi hea vaadata.

TAIES *****
HUUMOR ***
MÄRUL ***
PÕNEVUS ****
TUNDED ****
EROOTIKA *

Kuna mul läinud kolmapäeval ei olnud võimalik CERN-i maailmalõpu masina käimapanekust kirjutada, siis kirjutan ma sellest täna. 10ndal septembril kell 10:00 pandi see masin esimest korda käima, korgid läbi ei põlenud, seega tagas see vaatlejate 3 minutipikkuse ovatsioonidehoo. Muidugi seda suurt tulemust esimese korraga ei saavutatud, aga ega seda ei loodetudki. Igaljuhul,
CERN Large Hadron Collider ehk CERN´i Suur Osakeste Kokkupõrkur koosneb mitmest eri instrumendist.
ALICE: LHC põrgatab selle eksperimendi jaoks kaks eri osakest ( Plii ioonid või prootonid) omavahel valgusele lähedasel kiirusel kokku. See omakorda tekitab temperatuuri, mis 100 000 korda kõrgem kui Päikese südames ja peaks sulatama isegi aatomid. Sula ainemass vabastab uut tüüpi kvargid ja gluoonid, mis eksisteerisid viimati pärast Suurt Pauku.
ATLAS & CMS: Kaks erinevat seadeldist, mis mõlemad on suutelised uurima ükskõik milliseid füüsikale tuntud/tundmatuid osakesi, mis võiks pärast Suurt Põrkumist tekkida, kaasa arvatud müstilist Higgs´i bosonit ja paljale silmale nähtamatuid dimensioone, millest arvatavasti koosneb Tume Aine.
Et asja veel lihtsmaks teha lisan ma CERN´i fanaatikute poolt kokkupandud räppvideo:

Ja lõpuks, täna tuli mulle Enter´ist SMS, et mu digiseebikarp on parandatusest tagasi. ViVa!!! Ilmselt on mu praegused tunded samasugused, kui mulle oleks kujutletava amputeeritud käe asemel uus käsi kasvanud. Aga nüüd "Mina olin Siin" raamatut lugema....

Palgamõrvarid Brügges

ehk originaalkeeli In Bruges

Pärast vastukaja, mis Mihkel Raua retsentsiooni ilmumist Eesti Päevalehes vallandus, hakkas asi ka mulle huvi pakkuma. Arvamusi oli lihtsalt niivõrd seinast-seina, et minu hing ei andnud rahu ja kamandasin tuttavad ja iseenda vaatama...

Üldine: Režisööriks kui ka stenaristiks Martin McDonagh. Tegu on minu hinnangul hea, kui mitte suurepärase filmiga. Peosatäitjateks: Colin Farrell, Brendan Gleeson & Ralph Fiennes. Kõige paremini mängis oma rolli välja Farell, tema iiri päritolu (aksent, käitumismuster) sobitub filmi ideaalselt ja annavad filmile emotsioonaalsust ja sügavmõttelisust kõvasti juurde. Meenutuseks, Colin Farell on kaasa teinud filmides nagu S.W.A.T, Minority Report ja Alexander.
Stoori: Kaks palgamõrtsukat saadetakse pärast "tsiviilohvriga" lõppenud tapatööd maalilisse Belgia väikelinna Bruges´i n.ö. närve puhkama ja edasisi korraldusi ootama. Farell ei ole sellest linnast just eriti vaimustunud, kuna linn ise on üks suur vaatamisväärsus (Tallinna vanalinn kuubis) ja seega noorematel kui kuuekümne aastatel pole seal midagi teha. "Tsiviilohvri" tõttu masendunud Farell tutvub kohlaiku narkodiileri Chloë-ga, kui viimane müüb Ameerika kääbusnäitlejale hobuse valuvaigistit. Ent isegi see ei suuda teda depressioonist välja tuua. Mis saab edasi, vaadake ise!
Miks vaadata?: Tegu on filmiga, mis paneb pikemalt mõtlema, ja see on hea. Film ei sobitu oma väljareklaamitud žanri alla ning on ilmselt stenaristile endale märkamatult kasvanud märul-komöödia-kuritegevus filmist sügavamalt filosoofiliseks. Seda suuresti tänu näitlejate heale tööle. Muidugi võivad nüüd lugejad hakata vaidlema, et kes tahab näha, näebki, mida ta tahab näha. Aga see on tegelikuses ka kõik olemas, lihtsalt osake näha.
Hinnang: Lahtiseks jäetud lõpuga, musta huumori & naljaks pööratud neonatside omasoolembusega vürtsitatud linateos. Seega puhas briti film ja juba ainuüksi sellepärast tuleks seda vaatama minna. Ja nagu ütles Chicago Sun-Times´i kriitik: "This film debut by the theater writer and director Martin McDonagh is an endlessly surprising, very dark, human comedy, with a plot that cannot be foreseen but only relished." Seega minge ja vaadake!

TAIES ****
HUUMOR *****
MÄRUL ***
PÕNEVUS ****
TUNDED ***

Sweeney Todd

Mis Juhtub kui Tim Burton otsustab teha õudusfilmist muusikali ja panna sinna mängima Johnny Depp ja Helena Bonham Carter?
Tulemus on Sweeney Todd- põrgulik habemeajaja Fleet Streetil.

Üldine: Tegu on tegelikult juba üpris vana (2007. a filmiga,) aga mina juhtusin seda alles eile nägema ja kuna see film on lihtsalt niivõrd originaalne, pean sellest lihtsalt kirjutama. Film ise on inspireeritud 1979.a. samanimelisest muusikalist, mis
omakorda on inspireeritud 19.sajandi legendaarsest karakterist.
Stoori: Nagu mainitud, toimub tegevus 19.saj Inglismaal, mis on täis korrumpeerunud kohtunikke ja muidu päevavargaid. Kui aga üks aus tööline Benjamin Barker sunnitööle mõistetakse, protsessi kohtunik tema naise vägistab ja tütre torni luku taha paneb, et temaga tulevikus abielluda, saab töölisel mõõt täis. Sunnitöölt naasnuna võtab endale nimeks Sweeney Todd ja hakkab kohtunikku mõrva plaanima. Kui see alguses ei õnnestu, võtab ta endale appi Mrs.Lovett´i, kelle pirukad on Londoni kohutavaimad.
Lovett paneb talle ette hakata Londoni ühiskonda lurjustest vabastama, millega ka mees pärast pikka veenmist nõustub. "Kõik on ju midagi teinud!" Nii konstrueerib Todd kavala habemeajamistooli, mis pöördlukuga paiskab toolil istuja otse mrs. Lovett´i hakklihamasinasse. Pirukate kvaliteet paraneb märgatavalt ja koguvad kuulsust ülekogu Londoni. Lõpetuseks olgu öeldud, et kõik halvad ja head, kes surma väärivad, saavad oma karistuse- Surmatants omandab hoopiski teise tähenduse.
Miks vaadata?: Esiteks, see on ääretult hästi väljamängitud ja originaalne, nii tundub isegi pintidena voolav veri humoorikana. Teiseks poleks ma arvanud, et Johnny Depp´i kõrv nii musikaalne on ja kolmandaks on see sügavalt filosoofiline film.
Hinnang: Palju musta huumorit ja "kurja" filosoofiat, nii et kõlbab vaadata küll, eriti kui on tegu suurema seltskonnaga. Tavaliselt ei lähe kriitikute hääled rahva omaga kokku, kuid sel korral oli nende keskmiseks hindeks 83, 100 punkti skaalal.

Helitausta näiteks olgu "No Place Like London" – Johnny Depp & Jamie Campbell Bower

TAIES ****
HUUMOR ****
MÄRUL **
PÕNEVUS ***
TUNDED ****

The Dark Knight

The Dark Knight
ehk "Batman-Pimeduse Rüütel"

Üldine: Vahelduseks üks film, mis on oma piletihinda väärt. Christopher Nolan on suutis teha midagi, mida ma poleks arvanud, et ta teha suudab. Suurepärasele Batman Begins´ile on tehtud veelgi imetlusväärsem järg. Filmis teeb kaasa eelmisest filmist tuntud Christian Bale´ile ja Gary Oldman´ile ka Aaron Eckhart ja Heath Ledger, kelle lavatöö annab kurja geeniusena filmile unustamatu varjundi.
Üldine stoori: Kuigi Nolan eelmises filmis halbu tüüpe piisavalt klobis, peab tema üllas kaitsetöö jätkuma, kui linna ilmub uus kuri geenius Jokker (Heath Ledger.) Viimane alustab oma karjääri Gotham City´s nn. maffiapankade röövimisega, maffiale see muidugi ei meeldi ja üritavad meeleheitlikult Jokker´ist lahti saada: edudult. Selle asemel aga võidutseb Jokker ning pärast senise kurja geeniuse (Lau) õhkulaskmist saab ta linna peremeheks. Enne surma õnnestub aga Lau´l piisavalt politseile koputada ja linna kõik gängsterid arreteeritakse. See muidugi oligi tegelikult Jokkeri plaan. Oma plaani käigus muudab ta ka avaliku elu kangelase (Aaron Eckhart´i), kes on 600 kurjategija korraga süüdimõistisel prokuröriks, julmaks tapamasinaks. Viimase imidž saab otsustavaks filmi viimases steenis, mille käiku ma Teile ei jutusta, ikka selleks, et Teil endal põnevam oleks. Ja ma palun teid, ärge enne kinno minekut üldse sisukokkuvõtet lugege
Miks minna?: Parem oleks küsida, miks mitte minna. Üks põhjus oleks muidugi see, et näha Ledger´i elu eelviimast lavatööd. Pärast kinosaalist lahkumist kõlab Teie peas arvatavasti endiselt tema hääl: "Why so Serious?" Teiseks, olgugi, et Ledger´i mängitav Jokker on puhas kurjus, peitub tema sõnades märksa sügavam filosoofia, mida kohtame tavaelus palju rohkem kui sooviksime.
Hinnang: Palju ettearvamatut, suurepäraselt mängitud rollid, vapustavad eriefektid, sügavad tunded ja filosoofia- vaid vähesed filmi iseloomustavad sõnad. SEDA PEAB LIHTSALT NÄGEMA, isegi kui muidu teile sellised filmid ei meeldi. Jalga ei võeta gaasi pealt kordagi ära...
TRAILER:

TAIES ****
HUUMOR ***
MÄRUL ****
PÕNEVUS *****
TUNDED ***

Salatoimikud- I Want to Belive

X-files - I Want to Belive

Niisiis, võtsin julguse kokku ja käisin kinos vaatamas.

Üldine: Tulnukaid Te seekord selles filmis ei näe, üldse on tegu üpris iseseisva looga, seega ei ole vajalik varasem "X-file´ide" vaatamise kogemus. Sarjale on siiski vihjeid näiteks Mulder´i õe mainimisega, kui ka direktor Skinner´i saabumisega valgel hobusel viimasel hetkel.
Üldine Stoori: Seekord on tegu endise Nõukogude Liidust (milline ajastatus, kas pole?) pärit "doktor-Frankensteiniga," kelle hobiks on, üllatus-üllatus, peade siirdamine. Paraku valis ta doonoriteks valed ohvrid ( FBI-naisagendid,) kelle puudumine büroos mõningaid kahtlusi äratas. Ainsaks vihjeks juhtumi lahendamisel saab amputeeritud käsi ja eks-pedofiilist selgeltnägijast katolik-preester, kelle võimuses on näha "Frankensteini" ohvreid. See omakorda tõstab aga juhtumi X-file´de tasemele. Tagaotsitav Mulder koos Scully´ga kutsutakse uuesti teenistusse. Mis saab edasi, vaadake ise. Ahhjaa, kõrvalstooriks on Scully püüe päästa ravimatu haiguse poissi, millega on üritatud filmi hingelisemaks muuta. Ebaõnnestunult.
Miks minna?: Kui Teile meeldib musta-turu elundi-doonorlus ja kahepäised koerad, siis tähelepanu, see on Teie võimalus seda kõike näha. Minna võib ka muidugi sellepärast, er "vankumatut-duo´t" taas tegevuses näha. Meeldetuletuseks: nad ei ole surnud, lihtsalt veidike räsitud.
Hinnang: Kehvake põnevik väheste pöörete ja etteaimatava lõpuga, K-12 piirang ennast tegelikkuses ei õigusta, näiteks Reporteris võib näha hulka võikamaid steene.

TAIES **
HUUMOR *
MÄRUL **
PÕNEVUS **
TUNDED *