pühapäev, 28. september 2008

Hitler Kaput!!!


Üldine:Ausalt öeldes olin ma üllatunud, et see film üldse kinolinadele jõudis, II MS peaks ju venelastele niivõrd püha olema. (Tegemist arvatavasti minu abzoluutselt vale eelarvamusega.) Samas, "Peterburi ja Leningradi oblasti kommunistid” andsid Venemaa kultuuriministeeriumi avalduse, mis taotleb filmi keelamist, kuna teos nimega “Hitler kaput!” on moraalilage ja provokatsiooniline. Film irvitavat Nõukogude sõjafilmide üle ja üldse solvavat kõike ilusat, mis seostub venelastel Suure Isamaasõjaga. Aga sellegipoolest on käesolev film Vene filminduses üks uue trendi loojatest- kui varem oli juba moodi läinud eepiliste filmide tegemine Venemaa võidukusest läbi ajaloo ning ulmefilmide produktsiooni algus, siis praegu on toodangus veel 2 samalaadset räiget paroodiafilmi.
Stoori: On 1945.aasta, Saksamaa on sõda kaotamas, kõik Reich´i liikmed, peale kokaiini tõmbava Hitleri ja umbuskliku Mülleri, on sellest ammugi aru saanud ja pidutsevad ööklubides, võtavad altkäemaksu ja teevad muid toredusi.Reich on sellesse olukorda muidugi suuresti sattunud tänu vene superagent Šura Osetskinile, kes SS-i standartenführeri Olaf Schurenbergina, Hitleri fanaatilisi plaane häbematult, (tegutsemisviisi võiks kirjeldada anekdoodiga: Stirlitz astus Berliinis asuva baari uksest sisse, tema selja taga lohises märkamatult langevari,) lõhki ajab. Kuna armastus kodumaa vastu on suur, kasvatab Osetskin muuhulgas oma maja kõrval olevas kasvuhoones tomateid ning tema kasvuhoone uks avaneb Volga äärsesse unistuste maailma. NKVD annab talle veel viimase ülesande ning siis on Saksamaa projektiga kõik, seksikaks abiliseks määratakse talle radist Zina (osatäitjaks iluuisutaja Anna Semenovits.)
Miks vaadata?: Peaaegu kõik propagandat mitte sisaldavad Vene filmid on suurepärased ja kuna see on antud žanri debüüt Venemaal siis tuleks kohe eriti vaadata. Ja kõigil veidi vanematel inimestel, kes mäletavad veel kõiki neid propagandat täis Stirlitzi filme, on veel eriti lahe vaadata, kuna antud linateoses tambitakse see kõik nulli.
Hinnang: No tegelikult ei oleks see eriti suurem asi film (võiks väga vabalt võrrelda paroodiaga "Palja Relvaga"), kui see Venemaal tehtud poleks- lihtsalt Läänes on neid paroodiafilme "nagu´Vändrast´saelaudu´tulnud." Aga üksikfilmina on see väga Greit! Isiklikult loodan, et idanaaber seda tüüpi filme liiga palju tootma ei hakka- antud filmitüübi puhul kehtib põhitõde "less´is´more"

Treiler:


Ahhjaa: lisamärkus- filmi on vähemalt esialgu võimalik näha vaid vene keelsena

Elu mõte

Alates juba inimkonna koidikust pea miljon aastat tagasi, kui esimene inimese-eellane haaras kätte kivitüki on inimkond otsinud vastust ülimaile küsimusele- “Mis on elumõte?” Teemat on lahanud sajad, kui mitte tuhanded filosoofid, teadlased ja õpetlased, ent vastust otsides on tekkinud vaid uued küsimused. Ei saa salata, ülimale küsimusele vastust otsides tehtud avastused on toonud kasu kogu populatsioonile. Elu mõtet on otsitud vahetpidamatult, kui mitte arvestada sisse “pimedat” keskaega, mil kõik tundus olevat korras- Kirik oli suutnud teha sajandiga seda, mida antiikaja teadlased ei olnud suutnud teha tuhandete aastatega. Selgitada välja elumõte: teenida jumalat ning nende esindajaid maapeal. Paraku ei kestnud stoiline rahu kaua, nii pea kui teadus heitis endalt orjaahelad, lõid eksistentsi alustalad kõikuma. Arenev teadus põhjustas kahtlusi, mis viis modernistliku ja sealt edasi postmodernistliku ühiskonna tekkeni. Postmodernistlik ühiskond rabeleb praegu selle nimel, et leida põhjus olla, isik, kes on kaotanud põhjuse eksisteerida, on ohtlik nii endale kui teistele.

Aegade algusest saadik on inimised üritanud otsida endale mingit kõrgemat olendit, kellele häda korral loota, või kes annaks mingi vihje või põhjuse elamiseks, s.t. anda elule mõte. Seda vajadust, äärmisel juhul nõrkust on aga pikalt ekspluateerinud erinevad ususektid alates Vana- Indiast kuni islamiradikaalideni, kasutades jõhkralt ära inimesi, kes otsisid mõtet elada, oma lühiajaliste geopoliitiliste võimuvõitluste tapalavale. Küsimus on aga selles, kas kõik on nii must-valge, kui paistab, kõik sõltub sellest kui humanistlikult asjale läheneda. Anti ju ometi elutahte kaotanud inimesele teine võimalus, olgu kasvõi lühikeseks ajaks, neile anti põhjus taaskord elada! Võime endalt küsida, kas inimelu on üleüldse eksisteerimist väärt, kui tal endal puudub elu eesmärk- kas ühiskonnal on vaja vaid vegeteerivat mõistuseta humanoidi, kes vaid raiskab ümbritseva keskkonna niigi piiratud ressursse? Lisaks sellele, ei ole kunagi olnud juhust, kui kiriku teenimisele oleks otseselt vastu vaieldud, isegi kui esitatud nõudmised olid kõrged, järelikult on olnud sekti huvide teenimiseks rakendatud indiviidid oma positsiooniga, tundes irooniliselt isegi rõõmu, kuna ei pidanud enda eest midagi otsustama. Esimeseks näiteks võime tuua eluaegse vanglakaristusega süüdi mõistetud vangid, kes leiavad pikapeale Jumala. Mis on see muud, kui oma elule mõtte otsimine, tee Jumala juurde serveeritakse neile Piiblina lausa kandiku peal ette, sest kes viitsiks koristada igal hommikul arestikambritest laipu, kes olid kunagi inimesed, kes kaotasid elu mõtte. Teiseks, veidi äärmuslikumaks näiteks võime tuua islamiradikaalid, kes lähevad uhkustundega surma, uurides nende minevikku, leiame, et enamik nendest on oma tavaelus läbipõrunud ning ei ole suutnud täita ühiskonna kehtestatud normatiive. Võimalus lõpetada oma elu “stiilselt” tundub neile oma elu võimalusena, saada märtriks, seetähendab au ja surematut kuulsust. Kuid võttes elu mõtteks teenida jumalat ning tema “maapealseid teenreid,” peame me arvestama, et selline teguviis tähendab loobumist inimesele nii loomuomasest uudishimust, milleta muutuks me kõik süsteemiorjadeks. Usk ei paku lahendusi, vaid lükkab edasi vaid vältimatut. Peagu võrdselt usuga otsitakse abi elu mõtte leidmiseks saatuselt, isikustamise läbinud Saatus, esineb enamike, kui mitte kõigi rahvusgruppide müütides ja legendides. See viitab vaid sellele, et Saatust oma müstilisusega mängib inimese mõttemaailmas tähtsat rolli. Saatuselt abi palumine tähendab pigem vastutuse ülekandmist kellelegi teisele, keda reaalselt ei eksisteeri, seega on Saatuselt abipalumine pigem siiski enesepetmine. Kreeklaste moiradel, roomlaste parcae´del, Põhjala norns´idel, kui ka germaanlaste ursitoare´del on palju ühist, kõik nad esinevad kolmik jumalannadena, ka on nende ülesanded sarnased: määrata eluea pikkus, juhtida inimest läbi elu, pakkudes talle erinevaid võimalusi, kui ka hoolitseda inimese üleüldse sündimise eest. Seega peaksime terve oma elu usaldama Saatus(te) kääte ning loobuma katsetest oma saatust muuta, kuna see on nagunii võimatu. Loobuda aga katsetest muuta oma elujärge paremaks ja olemasolu vajalikumaks võrdub aga automaatselt elumõtte hülgamisega.

Tahe teada oma tulevikku oma peagu sama vana kui tahe elada, peaks ju informatsiooni meie tuleviku kohta andma meile paremaid võimalusi oma olevikuga toimetulemiseks. Erinevatel ajastutel on ome tuleviku teada saamiseks küsitud abi jumalatelt, oraaklitelt, “selgeltnägijatelt”, on isegi otsitud abi hallutsinatsioone tekitavatest narkootikumitest, mis väidedavalt peaksid andma aimu tulevikust. Paraku väidab tänapäevane kvantfüüsika, et võimalus kogeda tulevikku, olles ise olevikus peagu täielikult võimatu. Mida täpsemalt suudame määrata objekti/aatomi mõõtmeid, seda väiksema täpsusega suudame määrata tema asukohta tulevikus. Seega summutas Einstein võimaluse tulevikku nägemiseks. Ühesuunaline ajareis tulevikku on aga teoreetiliselt võimalik, kasutades selleks osakeste kiirendust üle valguskiiruse, mustade aukude tekitatud gravitatsiooni ja aja-anomaaliat või n.ö. ussiaugu hüpoteesi, mille kohaselt on võimalik kasutada otseteed ala-kosmose ajakulgemises. Ent kas elaksime oma elu paremini, kui teaksime, mis meid tulevikus ees ootab. Kas ei riskiks me iseenda tuleviku hoopis halvemaks muutmisega? Meie suuda ju leida üles sündmusi, mis põhjustasid millegi juhtumise, seega võime lähituleviku sündmusi ümberkorraldades muuta iseenda, kui ka terve maailma tulevikku. Nähes olevikus oma tulevikku, võime iseendale teadmata põhjustada liblikaefekti s.t. muutes väikest, universumi tasemelt vaadates tähtsusetut sündmust, võime põhjustada grandioose sündmuse tekke. Vaatleme olukorda, kus vaadates tulevikku näeme, et on puhkenud IV maailmasõda, me ei saa ju olla kindlad, et olevikus näha, et sõda toimub, ei põhjustanudki nimetatud sõda. Isegi minimaalse sekkumisega tulevikku või minevikku, võime kardinaalselt muuta ajaloo käiku, järelikult on ajaks kutsutud neljandas dimensioonis liikumine, isegi selle võimalikuse korral ääretult ohtlik.

Tihti mõtleme teadusest, kui sõbrast ja heast abimehest, milleta oleks me abitud ning terve ökosüsteemi jahiloomaks. Vaadeldes aga postmodernistlikku ühiskonda, kus me hetkel viibime, leiame me eest teaduse poolt sünnitatud Kaose, teadus on andnud rahvale meie olemuse kohta liiga palju informatsiooni, mistõttu oleme hakanud kahtlema eksistentsi mõttes endas. See omakorda on aga põhjustanud moraalistandardite languse, kehakultuse, tarbimiskultuuri ja kuritegevuse suurenemist. Esimese löögi stabiilse moraalistandarti hävitamiseks andis Darwin, tõestades edukalt, et inimesed ei ole loodud jumala poolt, vaid on välja arenenud miljonite aastate jooksul. Jumalast valitud “Mõtlevast Inimesest” sai hetkega evolutsiooni seni kõige paremini disainitud masin. Kirik püüdis teooria vastu võidelda, ent teadis juba ette, et võitleb sõjas, mille tulemus on juba teada. 20. saj. Esimesel poolel lõi aga laineid kaks meest Freud ja Einstein. On raske öelda, kumb mängis järgnevates muutustes suuremat rolli, kas Freudi väide, et kogu inimese tegevust juhib vaid taltsutamatu seksuaaltung või väide, et kogu ruum meie ümber on relatiivne ja võib alluda kergesti erinevatele mõjutustele. Praegune astrofüüsika ja geenitehnoloogia areng on vaid kiirendanud ühiskonna moraali allakäiku. Ent peame palvetame, et me saame igavesest ajast igavesti küsida “Miks?” sest ilma sellise nõnda lihtsa sõnata, võime me end lihtsalt ühel hetkel taandada loomalikule eesmärgile- paljuneda, niipalju kui võimalik. Seega on teadus kui kahe teraga mõõk, ühelt poolt tagab ta progressi, sundides meid küsima ülimat küsimust, ent teiselt poolt ajab meid selle sams küsimuse välja uurimisega hukatusse.

Elu mõte väljaselgitamiseks kuluks miljoneid paberilehti või arvuti gigabaite ning miljardeid aastaid, isegi kui me näeme progressi teaduses, ei tohiks me muretseda oma olemasolu pärast. On alati midagi, mida uurida, avastada või tõestada, ent samas ei tohiks me unustada asja, mis teeb meid inimesteks- armastust. Vaid armastus ja uudishimu eristab meid masinatest, vähemalt võime me veel nii mõelda, et me ei ole vaid biokeemiliste protsesside kogum. Usk võib anda meile toetust ning tuge, kuid me ei saa lootma jääda vaid sellele, et keegi meist palju kõrgemal tasemel eksisteeriv olend juhib meid sujuvalt läbi elutee, kuigi see ei ole “nööriteooria” üheteist dimensiooni järgi sugugi võimatu, või et laseksime teistel enda eest otsustada, vaid vaba tahe kindlustab täisväärtusliku elu. Kui midagi muud enam üle ei jää, võime alati võtta oma elumõtteks uurida välja elumõte.

reede, 26. september 2008

Jenny Lewis-Acid Tongue


ehk 47 minutit stiilset gospeli sugemetega Ameerika kantrirokki. Tõsi, võrreldes Lewis´e eelmise soolodebüüt albumiga on Acid Tongue´s isikupära vähem, hea plaat sellegipoolest- loomulik ja lihtne. Mitte mingisugust ülepingutamist, seega tundub nagu kuulaksid elavat esitust. Võrreldes veel Rabbit Fur Coat´iga- käesolev album rokib tunduvalt rohkem. Tundub, et iga järgneva albumiga kaugeneb Lewis oma algsest indie-rocki žanrist ja leiab teed järjest keerulisemate väljendusvormidele. "Laps hakkab suureks kasvama;)"
Lugude sisu hindamiseks pidin plaati õite mitu korda kuulama, tavaliselt seda ei juhtu, see oleks plaadile komplimendiks. Plaadi avalugu peab "Black Sand" peab ilmselt oma kohuseks rõhutada minimaalse kitarri saatega Lewis´e karget, kuid samas võrgutavat häält, järgnev lugu on samas stiilis ning on justkui vahe-etappiks uue -ja vanaplaadi vahel.
Minu arvates on albumi vaieldamatult parim lugu "Next Messiah,"
kus Lewis´i bluesilik hääl loob kaasakiskuva rütmiga meeldiva kontrasti. Ja viib oma olustikuga meid Ühendriikide keskossa. Laul koosneb oma pea üheksa minuti pikkuse suudab kolm korda oma nägu muuta ja on suurepärane sissejuhatus ülejäänud albumile.
Ilmetuid lugusi, millest mitte kui mingit mälestust ei jääks ei ole, ära tasuks veel märkida veel kerge poliitilise sisuga "Carpetbaggers´it."
"Next Messiah"

Нашей ниня лиса ehk Dessant-rebane 2008.

Eile ja mõningal määral täna oli mul au osaleda rebase stiilikomisjonis. Tulemus oli muidugi mõnusalt provokatiivne ja väljakutsuv, kuid meie pettumuseks seda siiski kõrgemate tasandite poolt ei märgatud (kadus lihtsalt teiste perverssuste sisse ära) ega kuskile seletuskirja kirjutama ei viidud.
Here it goes!

Kõik see algas umbes aastal 1932 Tsuhka Viili-nimelises salajases eri-rebaste dessantsalga teaduskeskuses, kus hakati välja töötama dessantrebastele sobivat ülikonda

Tööd tegi nii mõnigi kätepaar...

...ning ka vasakut ajupoolt omavad isikud...


...esimesena valmis dessandiks vajaliku varustuse kott...
Kotile maaliti ka meie Suure Juhi ja Õpetaja Soopa nimi, seega peaks iga vaenlane, kes kotikandjat näeb, otsekohe elavasse põrgusse sattuma.

...seejärel ka kuuli-, vee-, tule-, külma-, japaljumuu-kindel särk, mis teeb igast ühest isedi Chuck Norrisest võimsama tegelase...
Kardinali sõnade järgi: "Kui Jeesus kõnnib vee peal, Chuck Norris kõnnib Jeesuse peal, siis selle särgi kandja kõnnib CHuck Norrise peal"

...särki prooviti muidugi ka kohaliku asjatundja peal...
Kelle arvates on tegu 21.sajandi suurima leiutisega



...pärast mitmekuulisi teste suunati varustus oma õigete omanike kätte...

...õigeks ninja-rebaseks muutmiseks läks aga pool tuubi juuksegeeli...

...rühmajagu riietumis-eksperte...

...ja õppinud kosmeetikakuntsnikku...

... kelle ülesandeks oli maalida kohutav sõjamaaling...

...ja voila- meil on Dessantrebane 1.0.

kolmapäev, 24. september 2008

Mõningaid mõtteid...

Eile toimus Soomes järjekordne koolitulistamine, hukkunuid 10.Meeles tuleks pidada, et see ei ole üksik juhtum-viimase kümne aasta jooksul on nende koguarv paisunud maailmas viiekümne lähedaseks, peamiselt heaolu riikides. Säärased juhtumid ei tohiks saada ühiskonna lahutamatuks osaks, paraku kasvab juhtumite arv progresseeruvas tempos iga aasta. Peaaegu pärast iga meedias kajastatud intsidenti kogunevad kokku nõunikud ja psühholoogid
erinevates komiteedes ja arutavad, mida edasiste selliste juhtumite vältimiseks teha. Peaministrid ja presidendid teevad üle maailma üksteise riikidele kaastunde avaldusi, ent siiski ei paista sellest kasu olevat- surmad jätkuvad.
Eri analüütikud toovad välja kümnete kaupa erinevaid põhjusi, mis tulistamisi võis põhjustada, s.h. koolivägivalda, stressirikast kodu, isegi märulifilme, misjärel riik nende alusel midagi ette püüab võtta. Siiani edudult.

Koolivägivald vale rõhupunktina
Ma ei kavatse väita, nagu kulutataks ressurse kooli vägivallaga võitlemiseks asjata, see on vägagi tervitatav, kuid antud situatsioonis seda ühe põhjusena ette tuua on mõttetu.Kohatuks eelearvamuseks on saanud pärast Ilmar Raagi “Klassi,” et tüüpiliseks koolimõrvariks ongi just vaikne "hiireke", kes ennast päevast-päeva kiusata laseb. Tegelikkuses see niimoodi ei ole- harilikult on koolivägivalla ohvrid emotsionaalses mõttes juba nii hoolimatud, et nad ei hooli isegi ühiskonnale tagasi tegemisest. Teiselt inimeselt elu võtmiseks peavad inimesel endal olema märksa tugevamad motiivid ja natuur. Põhjus peitub milleski märksa sügavamas, sest olen abzoluutselt kindel, et nn. arengumaades on koolivägivalla tase sama suur, kui mitte märksa kõrgem kui heaolu-riikides. Sellegipoolest toimuvad 95% koolitulistamistest just viimastes

Heaolu ühiskonna mured ja vaevad
Heaolu ühiskonna üks suuremaid puudusi on kiire elu tempo- Kool, Töö, Trennid jne. Üksikisiku tasemel usalduskontaktid jäetakse aga tahaplaanile, inimestel ei ole lihtsalt enam aega lähedastega rääkida. Teoreetiliselt on hea öelda, et siis tuleb aega leida, kuid tegelikkuses on see hoopis keerulisem. Kui karusell on juba käima lükatud, siis on väga raske selle pealt maha hüpata, eriti siis kui ühiskonna moraal seda ei soosi. Hoopis tähtsamaks peetakse majanduslikku kui ka võimu võimupositsiooni ühiskonnas. Lähedastega probleemide jagamine on lääne hai-ühiskonnas aga nõrkuse märk. Selle asemel soositakse psühholoogidega oma mõttemaailma jagamist, seda teevad reeglina aga vaimselt stabiilsed ja terved inimesed, kellel tegelikult otsest vajadust ei ole. Haiged või elu keerdkäikudesse kinnijäänud inimesed seda aga vabatahtlikult ei tee, kui just nende kõrval seisvad inimesed seda ei märka ega soovita/nõua. See omakorda toob meid 0-punkti, kus inimestel pole aega, et märgata.

Emotsionaalsed vapustus või haiglane tähelepanu vajadus?
Ükski inimene ei sünni hulluks ega hakka esimesest maailmasündimise hetkest inimesi vihkama. Seega peab aset leidma mingisugune emotsionaalne trauma, alles pärast mida hakkab inimene end jututubades konkreetse juhtumi puhul "misantroopiaks" kutsuma. Üldavalikkust see muidugi enam pärast teo kordasaatmist ei huvita, kui press juba indiviidi kohta on väitnud, et too on "kahe kassiga elav relvafanaatikust friik," siis vähemalt 9/10 inimestest on juba oma arvamuse kujundanud. Ja see ei ole positiivne või edasist arutelu tekitav. Vähem mõeldakse aga selle peale, et see sama ühiskond võis olla ise "friigi" tekkimises süüdi, kasvõi oma ignorantsusega. Tihti arvatakse, et kui inimene teistega ei suhtle, tähendab see seda, et talle meeldibki üksindus ja eraklikkus, tegelikkuses võib-olla, et inimene ei julge ise kontakti alustada, paljud meist ausalt öeldes kellelegi oma probleemi niisama-heast-peast kurtma läheks.
Inimene on ikkagi sotsiaalne olevus ja kui teatud piir on ületatud, kus indiviid enam üksindust ei talu, võib see viia meeleheitlike tähelepanu võitmise katseteni. Mis muu võiks ajendada tulevasi killereid oma veebikeskkondadesse oma tegude motiive ja ettevalmistuse kohta materjali postitamast? Kuigi inimene ise paarikümne minuti pärast võib-olla ise surnud on, on te anda jaoks vähemalt märgi maha jätnud: "Ma olin olemas, kasvõi hetkeks."

Lahendus?
Minu arvates võiks juhinduda väga vabalt Eesti Vabariigi juubeliaasta lipukirjast: "Märka inimest." Vormilt äärmiselt lihtne, kuigi sisuliselt on seda raske täita. Ent see on absoluutselt väärt katsetamist, aga see ei saa tulla mingi riikliku programmi käigus, me ise peame midagi selle jaoks ära tegema. Kärpima oma mugavusi ja varuma veidi rohkem aega oma kaaslaste jaoks.

esmaspäev, 22. september 2008

Sõida seenele!

Täna tuli geniaalsematele meist pähe mõte seenele minna- mõeldud, tehtud!
Vihmausside & päkapikkude & muttide seente-masstootmistsehhi oli aga vahepeal saboteeritud, nii et suurtes kogustes seeni ei leidnud. Sellegipoolest sai korvipõhi metsšampinjone ja veinpunaseid pilvikuid täis. Mina süüdistan saboteerimisaktis haldjatest separatiste, kes turu odavate seenteringidega üle külvasid. Terroriaktiks vajalikku infot jaganud kõrge riigiametnik on juba õnneks arreteeritud. Masendavast sündmusest hoolimata oli metsas niisama ka tore hulkuda- vahelduseks- täitsa muinasjutu tunne tekkis.

Hoopis tõsisem teema on aga fotograafiaga seoses. Viljandi linn on kõvasti muutunud võrreldes ajaga, mil ma viimati kaamerat käes hoidsin. Inimesed on palju umbusaldavamad ning heidavad juba kahtlustavaid pilke, kui sa lihtsalt kaamerat käes hoiad. No okei, siiski see on mõistetav, kui turva mul viisakalt lahkuda palus, pärast seda kui ma Rimi tarbimishullust jäädvustasin, kuid suuremaks probleemiks on karmid ametlikud piirangud avalikus ruumis. Piirangute karmistudes ei või hobipiltnikule alles jääda muud võimalust, kui kuskile keset karjamaid ja metsi minna ning seal vaikselt pilte teha. Loodedavasti ei kujune olukord Eestis siiski nii hulluks, et kaameraga liialt vehkides terrorismiskahtlustatavana kuskile pokri viiakse. Väljendusvabadus võiks siiski alles jääda.

Lõpetuseks JOKK-ina tehtud pilt Viljandi uuemast jalatsimoest:

EtteHoiatades Jama & Isikupäratu

Soomlastega looduse radadel ehk Eesti-Soome koostööprojekt 2008.
Jaan-Juhan Oidermaa, 12c

2008. aasta kujunes tänu Viljandi Maagümnaasiumi ja Rauma Gümnaasiumii koostööprojektile erilisemaks, kui kooli juhtkond oleks osanud uneski näha. Esimest korda kooli ajaloos viidi läbi täieulatuslik sõpruskoolide vaheline projekt rahvusvahelises mastaabis. Eestist osales projektis 15 vabatahtlikku maagümnaasiumi 12. klassi loodusharust, Soome poolelt erinevas vanuses neliteist noort.

Palju juhuseid.
Suured asjad saavad tavaliselt alguse väikestest kokkusattumustest, nii juhtus ka seekord. Projekti alguseks võiks lugeda kaks aastat tagasi toimunud põgusat kohtumist meie kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Alli Lunteri ja Rauma Gümnaasiumi loodusõpetuse ja eesti keele õpetaja Juha-Lassi Tastiga, mis oli liivlaste mälestusüritusel Kuramaal Liivi rannas. Kohtumisel vahetati aadresse, mis andis lootust pikemaajalisemaks koostööks. Projekti aitas aga käima lükata Pasi Tanner, kelle endises koolis oli juba pikemat aega olnud ökoloogia erikursus Läänemere kohta. Tema poolt tuli ka idee korraldada välikursus Eestis. Tast otsis uuesti üles oma kontaktid Eestis, juhuslikult oli Alli Lunteril juhatada loodusõppe kallakuga klass, kelle poolt tuli äärmiselt positiivne vastukaja.
Rauma Gümnaasiumi õpetajad käisid eelmise aasta novembris maad kuulamas. Koos loodusõpetajate Helgi Isakannu ja Eve Ivaskiga käidi Soomaal plaani pidamas, pärast mitmeid täpsususi saadi ka pisidetailid paika ning lepiti kokku, et projekti esimene osa leiab aset juuni teisel nädalal Eestimaal, projekti teine osa aga septembri teisel nädalal Raumas ja Rauma saarestikus.

I pool: 9.-13.juuni 2008.
Projekti esimese osa põhieesmärgiks oli tutvustada soomlastele Eestile tüüpilisi maastikukooslusi. Hoolimata reisiväsimusest, (meeldetuletuseks, Viljandit ja Raumat lahutab viaMichelini andmetel 8 tundi praami-ja bussisõitu,) otsustasid soomlased esimesel päeval Eesti pankrannikut külastada. Samal päeval käidi ka Viljandi vaatamisväärsusega tutvumas.
Kahel järgneval päeval oldi laagris Soomaa puhke- ja külastuskeskuses, kust tehti väljasõite keskust ümbritevate puisniitude ja rabadega tutvumiseks. Mõned eesrindlikud Soome tütarlapsed käisid ka hoolimata jäisest veest rabalaugastes ujumas. Ent kõige ekstreemsemad sündmused toimusid siiski Soomaa ürgmetsades - vargsi läbiti padrikuid, kus tugevate tuulte ja kobraste mõjul murdusid grupist vaevalt saja meetri kaugusel paarikümne meetri kõrgused haavad.
Ka ööd ei möödunud tegevusetult - näiteks õpetas kohalik šamaan Algis Martsoo kuidas erinevate looduseskasvavate taimede abil end transsi viia, saadud teadmistepagasiga tantsiti hiljem paduvihmas ümber lõkke. Samuti organiseerisid Soome entusiastlikud õpetajad vabatahtlike jaoks hilisõhtul ja varahommikul retki kohaliku looma– ja linnuriigiga tutvumiseks.
Neljapäeval toimus erskursioon Kagu-Eestis, mille kuppelmaastik oli soomlastele täielikult tundmatu. Kogu selle aja oli meie giidiks loodusesõber Peep Tobreluts, kelle humoorikad lühilood kohalikust elust andsid teekonnale tublisti vürtsi juurde. Reedene lahkumine kujunes emotsionaalsemaks, kui algselt arvata oli, kuid südames oli teadmine, et see ei jää viimaseks kohtumiseks.

II pool: 8.-12. september 2008.
Vaatamata väljasõidul tekkinud pisiprobleemidele jõuti kell 21 kerge hilinemisega Raumasse, kus eesti õpilased otsekohe organiseeritult peredesse majutati. Järgnev päev möödus Rauma ümbruse kultuurimälestistega tutvudes, õhtul saabuti Pöllöskäri õpilaskodusse. Õpilaskodu ise paikneb merest vaid mõnekümne meetri kaugusel, seega sobis asupaik Läänemere erikursuse teemaga hästi kokku. Esimeseks soomlasi ja eestlasi ühendavaks lüliks osutus merekaldal paiknev saun ja loomulikult meri.
Pärast saunaüritusi toimusid hiliste öötundideni teeõhtud, saadi 10. septembril viimaks aru, et tegu pole sugugi lõbureisiga - õpetajad Pasi Tanner ja Juha-Lassi Tast panid proovile nii õpilaste kannatuse, loogilise mõtlemise kui ka loodusalased teadmised. Väsinult, kuid rahulolevalt saadi alles koiduhakul magama.
Järgmisel päeval sõideti Rauma Mereakadeemiale kuuluva Fanni-nimelise õppelaevaga Rauma saarestikus. Algne sihtkoht, Kuuskajasakari, endine garnisonisaar jäi kahjuks programmist ära, kuid päikesekiirtes helkiv veteväli kompenseeris selle täielikult. Õhtul oli kogu projekti kokkuvõttev viktoriin, kus eestlased lippu kõrgel hoidsid ja seisuga 10:9 võitsid. Rahvustevaheline jää sulas tol õhtul täielikult ning meeltesse sugenes nukrus - see oli päev, mil kogu projektis osalenud seltskond viimast korda koos aega sai veeta.
Viimasel päeval tutvuti Rauma Gümnaasiumi ja UNESCO maailmapärandisse kuuluva puidust vanalinnaga. Seejärel oligi käes lõplik lahkumishetk, pärast viimaseid emotsionaalseid hüvastijätte hakati oma kodulinna poole tagasi sõitma.
Sellega ongi 2008. aasta projekt lõppenud, kuid saadud kogemused ja ei hävi, järelkajana nii Eestist kui ka Soomest tulnud arvamuste põhjal võib oletada, et projekti käigus loodud sõprussidemed jäävad kestma aastateks. Seega loodetavasti ei jää see viimaseks niisuguseks ürituseks ning tähistab koolidevahelises koostöös uut etappi. Igatahes järgmistele maagümnaasiumi loodusklassidele on rajatud ilus traditsioon.

laupäev, 20. september 2008

Nädal peaaegu läbi

Kokkuvõtteks võiks öelda, et ei olnudki nii hull, kui algselt prognoosisin- Elagu improvisatsioon ja loogiline mõtlemine.
Halb asi on aga see, et mul õnnestus nädalalõpuks haigeks jääda. Loodedavasti mitte midagi tõsist, kuid vahelduv palavik on ikkagi jama. Damned! Edaspidi tuleb ikka meelespidada, et mere äärde jalutama minnes tuleb ikkagi soojalt riidesse panna. Aga asi oli seda väärt :) Õu Gaad, kuidas mulle päikeseloojangud meeldivad, vimetage mind vanamoeliseks romantikuks kui tahate.
Soome wergist veel- kooli ajaleht tahtis minuga sel teemal intervjuu teha, selle pakkumise lükkasin aga tagasi ning panin ette, et kirjutan parem ise midagi. Loomulikult õnnestus mul selle pakkumisega ühe uustulnuka I korralik stoori ära rikkuda. Ma tunnen end nüüd halvasti, kuna ma ei tunne end halvasti, kuigi peaksin end tundma halvasti :).
Ärge viimast lõiku tähelepange, ma olen otseses mõttes peast soe ;) Parem olgu see kõik, muidu kirjutan veel gaad´nõus´mida kokku.

reede, 19. september 2008

Hüper-Duper Rimi

Neljapäeva tipptunnil hulkusin
Viljandi linnas ning traditsioonilisel kombel
tuli pähe mõte osta Eesti Ekspress.
Kui leidsin end lähimast suuremast poest,
hakkas täielikult paha!!!

Riiulite vahel tunglesid rahvamassid,
ostukärudes odav vetsupaber ja arbuus,
silmad põlesid peas justkui puugil, kratil.
Kolm tilka verd loovutanud tarbimiskuradile
ja generatsioonide viisi Läänest laenatud raha.

Mul hakkas abzoluutselt paha,
tõstes pilgu, nägin silti-
Suur HüperRimi nüüd avatud.
Te tarbige ja tarbige nüüd ka Viljandis.
Tarbimine-See on trend!!!!

Kassade tagant looklemas sabad poe teise otsani,
uksel luuramas kuri turvamees,
kassiiride nägudel sünged kalasilmad ja tülpimus,
vaimuvaene põhiplaan ja palju muud!!!
Heitnud viimase pilgu, kadusin poest.

Kuid isegi ümbritsevatel tänavatel nägin
hiiglaslikke liikuvaid bännereid,
rääkimata värvikatest õhupallidest,
Aga EE ostsin nurgapealsest vanamoelisest kioskist
rõõmsameelse tüdruku käest,
see oli lahe- Tegelt kah

N.E.R.D. - Seeing sounds


Kolmapäeval oli juhus lõpuks nende üpris uue albumi pealt lood läbi kuulata. Nagu arvata võis, oli nende album topitud pop-rocki osakonda, kuigi sama hästi oleks see võinud soul-metal´i, funk-rock´i all, nimekiri võiks üpris julgelt jätkuda, täpselt nagu In Search Of´i puhul. See on iseenesest väga hea, sest siis ei pea hommikuti pikemalt järele mõtlema, mis meeleolu sul ikka on ja mis muusikat meediamängijasse laskma peaks.
Albumi pealkirjast: Shay olevat öelnud, et kui nad Discovery Channel´it vaatasid, nägid nad saadet sünesteesiast- st. mingit kujutist nähes meenub harilikult automaatselt ka mingi heli ja suhu võib tekkida spetsiifiline maitse. Ja kuna nad olid sellest niivõrd vaimustunud, panid nad selle teemalise pealkirja. Vot.
Ma ei suutnud oma pool tundi otsustada, kumb album on parem, kas Seeing Sounds või nende debüütalbum. (Fly or Die oli veidike igav ja ühetaoline ja arvesse ei lähe.) Kaalukeeleks sai psühhodeelne-funk lugu "Anti-matter,"kuna antud hetkel oli lihtsalt sellise muusika´kuulamis´tuju. Seega tunnistan Seeing Soundsi ametlikult paremaks. Kui albumit algusest peale kuulama hakata, peab kõrv pidevalt ümberorienteeruma, sest sound on lihtsalt eri lugude puhul niivõrd erinev- soul´ilikust Sooner than Later´st Laugh About It´i meelierutavate rütmideni.
Ja see kõik annab sombusel sügispäeval hädavajajalikku energiat.
Viis pluss ja Tänk Juu!!!

esmaspäev, 15. september 2008

Oh-Oh-kui hea!!!

H´Õu Hei!!!
Üle hulga aja sain jälle kooli, seepärast ei üllatunud ma, et vahepeal oli toimunud füüsikas KT ja teise tunni ajal oli täna Mates KT. Homme, Ülehomme ja millalgi veel on veel töid. Seega see nädal tuleb ilmselt selles valdkonnas täielik FEIL!!! Et seda vältida, pean vahelduseks õppima kah. Aga aitab sellest õpilase laadis kurtmisest, mida RATE.ee-s igas kolmandas ajaveebis kohtab.

Pühapäeval käisin oma kalli õega uut eesti mängufilmi "Mina Olin Siin" vaatamas.
Üldine: Peale Eesti on olemas veel Teine Eesti, mida me naljalt päevavalguses ei kohta, kui see just Su krediitkaarti või mobiili ära varastada ei üritada. Teises Eestis elavad inimesed on sunnitud tegema jubedusi, et üldse elus püsida, kuid ka nendel on tegelikuses plaanid ja unistused. Ent unistused kuhtuvad, kui Sa meeletusterongilt õigel ajal maha ei hüpata ei suuda.Aga kas oleme me valmis, et valget inimrämpsu ise üritada rongi pealt ära kiskuda?
Film põhineb Sass Henno romaanil "Mina olin siin. Esimene arest".
Stoori: 17-aastane Kalamajandis elav Rassile meeldiks elada ühiskonna normidele vastavat elu. Aga unistustele vastavat elu ei saa ju ometigi saavutada, kui on vaja rikkuda seadusi, et üleüldse elus püsida. Sind vihatakse, Sinust vaadatakse tänaval kõndides mööda- kuid Sa püüad ikkagi sellest kõigest lahti rabeleda, ainult pärast seda Viimast otsa. Ent Viimane ots saabub seda kiiremini, mida Suurema otsa Sa teed. Suur ots võib osutuda liiga suureks, aga Sul on Lootus! isegi kui see peitub hämaras narkootikumiäris.
Miks vaadata?: See on Eesti film!!! Ja see on sama hea kui "This is England" või "Der Freie Wille," ainult et see on eestikeelne. Paneb samamoodi halle ajurakke liigutama, seega hea vaheldus tavapärasele American Dream´ile.
Hinnang: Suurepärane film Eesti enda tegijate poolt, noored näitlejad Rasmus Kaljujärv, Hele Kõre jt. mängivad oma rollid suurepäraselt välja. Kui Sa ei ole varem raamatut lugenud, ei suuda Sa aimata, mis järgmiseks tuleb, kui oled, on ikkagi hea vaadata.

TAIES *****
HUUMOR ***
MÄRUL ***
PÕNEVUS ****
TUNDED ****
EROOTIKA *

Kuna mul läinud kolmapäeval ei olnud võimalik CERN-i maailmalõpu masina käimapanekust kirjutada, siis kirjutan ma sellest täna. 10ndal septembril kell 10:00 pandi see masin esimest korda käima, korgid läbi ei põlenud, seega tagas see vaatlejate 3 minutipikkuse ovatsioonidehoo. Muidugi seda suurt tulemust esimese korraga ei saavutatud, aga ega seda ei loodetudki. Igaljuhul,
CERN Large Hadron Collider ehk CERN´i Suur Osakeste Kokkupõrkur koosneb mitmest eri instrumendist.
ALICE: LHC põrgatab selle eksperimendi jaoks kaks eri osakest ( Plii ioonid või prootonid) omavahel valgusele lähedasel kiirusel kokku. See omakorda tekitab temperatuuri, mis 100 000 korda kõrgem kui Päikese südames ja peaks sulatama isegi aatomid. Sula ainemass vabastab uut tüüpi kvargid ja gluoonid, mis eksisteerisid viimati pärast Suurt Pauku.
ATLAS & CMS: Kaks erinevat seadeldist, mis mõlemad on suutelised uurima ükskõik milliseid füüsikale tuntud/tundmatuid osakesi, mis võiks pärast Suurt Põrkumist tekkida, kaasa arvatud müstilist Higgs´i bosonit ja paljale silmale nähtamatuid dimensioone, millest arvatavasti koosneb Tume Aine.
Et asja veel lihtsmaks teha lisan ma CERN´i fanaatikute poolt kokkupandud räppvideo:

Ja lõpuks, täna tuli mulle Enter´ist SMS, et mu digiseebikarp on parandatusest tagasi. ViVa!!! Ilmselt on mu praegused tunded samasugused, kui mulle oleks kujutletava amputeeritud käe asemel uus käsi kasvanud. Aga nüüd "Mina olin Siin" raamatut lugema....

pühapäev, 14. september 2008

Soome vol.3

10. september
08:12. Äratus kell 8.00, soomlased panid muidugi padavai kohe minema. Hommikul oli veel rõskem kui õhtul.
14:17. Oleme 4 tundi teinud "tihedat" loodusalast tööd. Seega on teoreetiliselt kõik asja ette läinud. Inimesed jaotati rühmadesse, aga täna ei tule rahvuste vahelisest koostööst ilmselt midagi välja sest iga sommi kohta on 1.6 eestlast. Koostasime ka erinevate seente ja taimede kohta näituse, ilmselt lõime ka mõned uued liigid. Elav diskusioon erinevate seente spetsiaalsete omaduste üle. Samuti käisime Tanneriga avamere peal põhjaproove võtmas. Enne nende tegemist laskis ta muidugi välja nuputada kuidas miski asi töötab. Tanneri suguseid õpetajaid võiks Eestis ka olla. Oskab pingutamata "lahe" olla. Ofkoors, ta unustas ankru enne tagasisõitu hiivata, nii et umbes 7 paadipikkust panime julgelt ankur mööda põhja libisemas. Tulemused oleks päris ...omapärased olnud, kui see kuskile oleks kinni jäänud. Nüüd sööma.
11.september
12:14. Sõitsime äsja Fanny nimelise rauakolakaga Raua sadamast välja. Sõidame sellega mingi 3 tundi lambist mööda merd ringi, sest meie algsihtpunktis passib mingi traaler ees, traalerit liigutada ei saa kuna kapten viidi maksaprobleemide tõttu haiglasse. Äratus oli täna ikka väga varajane, asja tegi veel huvitavamaks see, et mõned meist said viie paiku magama ;). Pärast sööki, mis oli circa 8:00, oli official eksam eilse töö kohta. Üllatavalt lihtne oli, pärast eksamit sõitsime Rauma Gümnaasiumi brantši sööma.
Soome koolide toitlustamine erineb Eesti omadest kordades. Postsovetlikku paksu ja kurja söögitädi asemel, kes toitu tõstes julmalt oma kulpi viibutab, on Rootsi laud. Eestis seda praegu küll hetkel eriti ette ei kujutaks, aga Soomes see tõesti toimib. Ühes suures saalis söövad koos nii abituriendid kui ka eelkooli ealised. Tõsi, viimaste laud meenutab oma miniatuursete toolide ja kohvitassidega pigem steeni "Alice Imedemaal" raamatust.
Eile oli taskord ka saunaõhtu, meri oli päevaga muidugi tunduvalt külmemaks läinud, hommikuste mõõtmiste järgi 12C.
14:30. Hakkame Rauma sadamasse jõudma. Reisi teise poole mängisime meeskonna puhvetis sealt samast leitud kaarte. Huvitava kooslusena lebasid riiulil koos Soome puss, täringud, kaardipakid ja kaks pitsi. Pärast sadamasse jõudmist tahavad osad meist vist Rauma peamist vaatamisväärtust, Prisma hüper-super-megamarketit, külastama minna. Rahu olgu nendega.
20:22. Sotsialiseerume soomlastega. Pmst on täna veel ametliku osana ettenähtud veel viktoriin. Eks vaatab, mis edasi saab :)
12.september
kell XXXX: Seis on nüüdseks Eesti-Soome maavõistluses 3:0 eestlaste kasuks. Wõit number 1: Pärast suurt vastutulelikust ja 3 punkti kinkimist viktoriinis võitsime soomlasi siiski. Wõit number 2: saun- ajasime soomlased eestlaste oma "Hei!" laulu lauldes saunast välja. Nahk tundus põlevat, aga võidutahe oli suurem, kui valu. Hommikul eiolnud kellelgi meist isegi vesiville, nii et Total Win. Wõit number 3: Meie "teeõhtu" kestis nende omast kauem, kell on nüüdseks kolme paiku, ma usun. Igaljuhul Win. Just´for´record, nii saunas kui ka teeõhtul pidas soomlastest kõige kauem vastu "Saija" nimeline tegelane. Respekt!!!
14:30. Käisime Rauma Ühisgümnaasiumi tundides. Kogu aktsioon meenutas mulle laulu "Disturbia," veel üks just´for´record, koolis kestavad tunnid 75 minutit. Sellegipoolest ei valitses tundides eestlastele tüüpiline kärsitus, seda suuresti tänu interaktiivsetele õppemeetoditele ja mõistvamatele&noormatele õpetajatele. Muideks, ma ei näinud üheski klassiruumis seinakella.
21:00. Hüvastijätt kella k15 paiku osutus emotsionaalsemaks kui oskasin arvata. Käisime enne seda veel Rauma puidust vanalinnas, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Südames hakkas igaljuhul midagi kripeldama, tahaks tagasi, kui mitte aasta, siis aastakümne pärast kindlasti.
Tallinnasse sõitvast parvlaevast oleksime napilt maha jäänud, kui kohale jõudsime, oli meil check-in´i tegemiseks circa 15 min. aga WIN. Sponsorluse reklaam: Tänud Nordplus´ile ja meie kooli juhtkonnale

laupäev, 13. september 2008

Soome vol.2

Nagu eelpool lubatud,otsustasin ma kontrollida, kas Haloneni avaldusi toetab ka tavaline soomlane või on valitsus oma rahvast distantseerunud. Selleks viisin läbi üldküsitluse ja grupi intervjuu.

Kui arvesse võtta fakti, et Teie president Tarja Halonen tegi umbes nädal aega tagasi avalduse Baltimaade liigse jäikuse suhtes suhetes Venemaaga, kas Soome "pehme" poliitika on tõesti õige viis Venemaaga suhtlemiseks või pooldate karmimat seisukohavõttu?

Juhani (46): See on ebamugav küsimus, kuna kui väidaksin vastupidist, tähendaks see, et ma ei usalda oma presidenti, aga üleüldiselt arvan ma tõesti, et Soome käitub veidi liiga hellalt.

Yanina (27): Ma arvan, et Venemaad kardetakse liiga palju, kuigi tegelikkuses pole enam erilist põhjust seda teha. NLiidust on alles vaid suured sõnad.

On midagi kindlalt, mida Te teha sooviksite? Sanktsioonid, jäigemad seisukohavõtud?


Timo (26): Sanktsioonide kehtestamine oleks liialt raske, kuna meie majandus on Venemaaga liiga tihedalt seotud. Tegelikuses osa soomlasi kadestab Teid, et Teil oli julgust teha 90-ndatel hüpe tundmatusseja integreeruda Lääne majandusse. Ma soovin, et Soomel oleks selline võimalus.

Kimmo (31): Tõesti! Otseselt me majanduskraane kinni keerata ei saa, aga kaudselt saaksime erinevate Nõukogude kaudu Venemaad küll mõjutada

Anna (22): Soome peaks tegema jäigema seisukohavõtu, millega avaldaks toetust Ida-Euroopale ja sellega aitaks sõnumit paremini Lääne-Euroopasse viia.

Mida Te Georgia-Vene sõjast arvate, kas Vene jõu demonstratsioon oli ülepakutud?

Juhani: Kui eestlastel, lätlastel ja kõigil teistel rahvastel, oli õigus oma riiki luua, siis miks mitte osseetidel? Mul on kahju, et valiti selleks sellised meetodid.

Kimmo: Ma ei oleks sellega päris nõus. Kui osseetidel oli õigus oma riigile, siis miks ei või me anda saamidele täielikult oma riigi? Osseetiate ühendamine on vaid ettekääne Vene mõjuvõimu suurendamiseks regioonis. Seega osseedid tegelikuses sellest ei võida.

Yanina: Iga riik, mis on tsiviilelanike verele ehitatud, ei ole väärt kandma riigi nime. Ma saan aru, et osseetidel oli õigus kasutada jõudu oma kodude kaitsmiseks, kuid see ei õigusta grusiinide majade põletamist. Kindlasti ei olnud Vene armeel õigust tungida suveräänse Georgia aladele.

Kui vaadata musta stenaariumi ja Vene tegevust Georgias, kas sarnane stenaarium võib juhtuda Baltimaades või isegi Soomes?


Timo: Ma ei väida, et seda ei võiks juhtuda, aga see on äärmiselt ebatõenäoline. Eesti ja Baltimaad kuuluvad ju NATO-sse ja Soome traditsioonilises mõttes sõjalise teerulliga ülesõitmine on ääretult raske ja ressursi mahukas.

Anna: See võib juhtuda vaid siis, kui Venemaa eesotsa asuks tõeline hullumeelne. Praegu on meil vedanud, sest hullumeelsed, kes Venemaad juhivad on samas olnud ka üpris kaalutletud käitumisega.

Juhani: Seda lihtsalt ei saa tänapäeva maailmas juhtuda. Ainus, millega Venemaa Soomet tõeliselt haavata saaks, oleks tsiviil sihtmärkide ja infrastruktuuri pommitamine. Partisanisõda Venemaa üle ei elaks.

Ütleme siiski, et see juhtub. Eestis on laialt levinud uskumus, et Soome teeb õigesti, et magavat karu ei häiri, aga kui karu siiski ärkab, võtab ta vasakust käest Soome pussi ja lööb karu järgmisse talveunnne. Kui paljud soomlased, eriti noorema põlvkonna hulgas, on valmis Soome eest oma elu andma?


Kimmo: Tavaolukorras võib-olla selle peale nii väga ei mõelda, kuid kui midagi sellist peaks juhtuma on iga soomlane valmis seda tegema.

Anna: Eestlased hindavad meid siiski veidi üle, me ei läheks kunagi meelsasti sõtta, nagu ükskõik milline Euroopa riik, kuid kui vajadus seda sunnib, ei usu ma, et keegi sihilikult kõrvale jääks. Me mäletame ajalugu.

Kui paljud soomlased näeksid end NATO vihmavarju all?


Juhani: Soome NATO-sse astumine vaid pingestaks suhteid Ida & Lääne vahel. Praeguse seisuga on Soome neutraalne. Peaksime eeskuju võtma Rootsist, kellel on õnnestunud suuri sõdu 250 aastat vältida.

Timo: Noorema põlvkonna seas on siiski levinud uskumus, et NATO oleks parim julgeoleku garantii ükskõik mille suhtes.

Yanina: Julgeoleku tagamist aitab kohe kindlasti kindlustada ka meie, Soome&Eesti, tihedad sõprussidemed ja ühisõppused, nagu see seni toimunud on.

Lõpetuseks, kas Venemaa valitsust tuleks muuta ja mis vahendeid selleks valida?


Kimmo: Sõjalised vahendid langevad kohe kindlasti ära, sest siis langeks me ise Vene praeguse juhtkonna tasemele. Peaksime suuremat toetust avaldama Soome opositsioonile.
Lisaks tähendaks sõjaline sekkumine seda, et meie vastu astuks üles kogu vene rahvas, kaasa arvatud ka need, kes praegusel hetkel opositsioonis on.

Yanina: Praegust olukorda tuleb mõjutada vaikselt ja targalt, liiga järsud muutused viiksid Jeltsini aegse kauboikapitalismini ja teist sellist lainet lihtvenelane üle ei elaks.

TÄHELEPANU: Asi läheb täiendamisele niipea kui ma oma musta märkmiku üles leian

reede, 12. september 2008

Soome vol.1

Finlandia-maalt nüüdseks tagasi ja nii nagu ma arvasingi ei olnud seal Internetiga just kõigeparemad lood. Seega sobis infosõltuvuse ravimiseks ideaalselt. Järgneb esimese päeva kirjeldus.

8.september
8:51. Pärast kiiret ööd ja veel kiiremat hommikut olen bussi peal. Meie Suuri Juhte pole ikka kohal. Kahtlustame dementsust ja ajurasvumist.
8:58. Suured Juhid saabusid! Üleüldine pinge tõus ning algavad probleemid, Juhid ei suuda otsustada, kas üks inimene on puudu või üle.
09:00. Oleme ikka veel sii ja arvatavasti jääme siia veel vähemalt pooleks tunniks. Juht K. üritab sotsialiseeruda.
09:13 Me liigume! Direktor pidas muidugi demagoogiat täis kõne ja manitses meid Viljandist head kuvandit looma. Heh!
12:52. Lõpetasime äsja hasart -ja murumängud, kuna laeva raadiost kostus salapärane kutsung "Kood nr. 61 tekil number 7." Eino-Leinol tuli geniaalne idee hakata paberasjandusi voltima. Muideks laeva nimi on Baltic Princess st. 9/10 laevast on erinevate butiikide ja poekeste all, seetõttu sõidab ta ka 3.5h vist.
13:02. Pärast väikest arutelu otsustasime, et laev liigub reumahaige teo kiirusega. Ahhjaa, tänu meie bussi juhile jõudsime Tallinnasse 3 tunniga. ViVa!!!! Mööda kõndisid Suur Juht T. & K. Kumbki neist ei julgenud minuga pikalt rääkida, ma tänan sisimas päikeseprille.
16:54. Kõik on arvatavasti bussis, mida ootasime vähemalt 20 minutit, mitte kellelgi ei olnud muidugi bussijuhi numbrit. Aga oodates nägime palju totraid lillasid litridega kasiino mütse ja alkoholikärusid, millest üks sõitis vastu tänavaposti-õllepurgid veeresid seepealemööda ilma laiali. Ääremärkusena, viinaturistide vanus on kõvasti langenud, uus põlvkond on peale kasvanud.
9.september
08:58. Jõudsime eile Raumasse kell 21:01, aga meie suure sõpruskooli juurde alles kell 21:27 sest bussijuht suutis õite mitu korda ära eksida. Lõpuks saadeti meile Pasi Tanner vastu, muidu olekski me arvatavasti sinna jäänud. Aga miks me sinna nii hilja jõudsime? Tegime õu´dziis kui mitu peatust korraliku käimla ja söögikoha otsinguil, tegelikkuses ei suutnud me kumbagi teha.
Võõrustajapere oli tore&lahe, eelmisest korrast tuttav väravavaht. Raumas tundub jalgpall üldse rahvussport olevat nagu ma teistelt hommikul kuulsin. Sain õhtul oma "uuriva ajakirjanduse" projekti edasi arendada ja pealegi pakuti omaalagatuslikult hüva punast veini. Jutlesime ja sotsialiseerusime kella poole kaheteistkümneni- neil oli vähemalt sama paju küsida kui mul neilt. Pärast seda vaatasime X-kellaajani filmi. Ärkasin 7 paiku, selleks ajaks kui me kõik mineku valmis olime, oli kell juba julgelt üle 8. St. Pasi Tanner & Co, kes meile järele pidi tulema, oli juba mööda sõitnud. Pärast paari telefoni kõnet kõik muidugi lahenes.
11:14. Käisime Repossaari tuuleparki vaatamas, aga peamiselt kuulamas. Mingi inimene sealtpoolt üritas meeleheitlikult inglise keeles tuulegenekate kohta loengut pidada. Sotsialiseerusin õp. Pasi Tanneriga, alati kui ma seda teen, meenub mingite valeühenduste toel Hell Tanner, Zelani novellist. Kreisid tüübid mõlemad.
12:10. Vaatasime Soome ainsaid liivadüüne, mille üle bussijuht muidugi räigelt rõõmustas. Juha-Laasi Tast heietas pikalt oma lapsepõlvest. Nüüd sööma! Jääme raudselt mingi 20 minta hiljaks.
13:34. Meri-Pori gümnaasium. Söök oli täitsa okei, aga kartulipuder sümboliseeris täielikku maitsetust. Söögile järgnes loeng antud gümna rahvusvahelistest sidemetest, ma ei suutnud uskuda, et kellelgi võiks olla parem inglise keele hääldus kui Kimi Räikonnenil.
15:01. Imetlesime 500 B.C.-st pärit kivikalmeid, mis kunagi meresaartel asetsesid, nüüdseks on meri sellest kohast circa 20kildi kaugusel.
16:24. Lõpetasime ringkäigu Soome esiajaloo muuseumis. Plusspoolena oli hoone keldris suurepärane levi. Õpetajate survel muutsin arvatavasti eestlaste enda ajalugu +-2000 aastat. WIN, hakkab tekkima jumalakompleks. Soomekeelest hakakn järjest rohkem taipama. Veel muuseumist: viikingite ajal mängisid Soome lapsed miniatuursete odade ja kirvestega, pole ime et imikusuremus nõnda suur oli.
16:41. Toimus shoppingutuur. ostsin hunniku topse ja paki kohvi- Elagu Must Surm.
18:30. Saabusime Pöllöskäri???? õpilaskodusse, mulje on veel kehva. Jube rõske, aga igas nurgas huugavad kaminad ja radikad täisvõimsusel. Magamistoad on kasarmu tüüpi, tundub et iga inimene kes siin kunagi käinud on, on oma märgi maha jätnud. Kõrvalvoodis käivad juba murumängud. /Me hopes that we last the night.
20:26. Õhtusöök on läbi. Toiduks muidugi Soome rahvustoit Pizza. Meeleolu hakakb tõusma. Avastasime sauna ja sellekõrval 14 kraadise mere.
22:59. Saunatatud või nii nad räägivad. Hoolimata Suurte Juhtide kümnest käsust käisime ujumas. Korduvalt. Korduvalt. Väga šeff oli. Tekkis mõte, et see reostus ja igasugused gaasid ei olegi nii halvad, kui läbi nende päikeseloojangut vaadata. WIN. Otšen kunstipäraline.
23:50. Shilling köögis. Aruteluks Soome kohvi ning loomisel on hüpotees, et ainult alkoholi saab pärast kella kuut õhtul seedida.
00:35. Seltskond hakkab vähenema.

pühapäev, 7. september 2008

W0h00!!!!


Minu põhiteooria, mille järgi ma olen elus oma valikuid teinud (My taste of music is my taste of people), sai täna lõpuks ometi ametlikult kinnitust: Muusika, mida inimene kuulab, aitab ära arvata tema iseloomu. Nimelt avaldas muuhulgas ka rakendusliku psühholoogiaga tegelev ülikool Heriot-Watt´i Šotimaal Adrian North´i juhtimisel suurima muusika&iseloomude vahelist seost käsitleva uuringu, mis eales läbiviidud. Küsitluses osales üle 36 tuhande inimese.

MUSICAL STYLES VERSUS PERSONALITY TRAITS
BLUES High self-esteem, creative, outgoing, gentle and at ease
JAZZ High self-esteem, creative, outgoing and at ease
CLASSICAL MUSIC High self-esteem, creative, introvert and at ease
RAP High self-esteem, outgoing
OPERA High self-esteem, creative, gentle
COUNTRY AND WESTERN Hardworking, outgoing
REGGAE High self-esteem, creative, not hardworking, outgoing, gentle and at ease
DANCE Creative, outgoing, not gentle
INDIE Low self-esteem, creative, not hard working, not gentle
BOLLYWOOD Creative, outgoing
ROCK/HEAVY METAL Low self-esteem, creative, not hard-working, not outgoing, gentle, at ease
CHART POP High self-esteem, not creative, hardworking, outgoing, gentle, not at ease
SOUL High self-esteem, creative, outgoing, gentle, at ease
Sama uuringu raames võiks rääkida ka huvitavast faktist, et Suurbritannias ületavad blues´i kuulavad inimesed kõige rohkem kiirust, järgnevad kantri ja reggae kuulajad.

Homme suundun siis Soome loodushulludega koos tripile. Harukordse juhusena terve inimkonna ajaloos said mul asjad juba täna pakitud. Liiga vana juba hommikuseks asjade otsimiseks? heh ;) Katsun siis igapäev midagistki kirjutada, aga ei saa garanteerida, selles osas Finlandia meist ju maha jäänud. Kui rahvast väga palju ei ärrita, katsun ka lihtsoomlase hoiakutest Tarja Halonen´i viimaste avalduste varjus midagi kirjutada...

Täna lõpetasin ma ka pärast vähemalt 50tuhande punkti tegemist oma punkt.ee töö, mis kunstiajaloo tunnis neoimpressionismi õppides anti. Töö motiiv on muidugi täielik plagiaat, aga mis teha. Midagi nii ilusat ei saa ju lihtsalt kasutamata jätta, lohutan ka sellega, et see originaaltöö on ikka tunduvalt parem ;)

Finito!!!

Palgamõrvarid Brügges


ehk originaalkeeli In Bruges

Pärast vastukaja, mis Mihkel Raua retsentsiooni ilmumist Eesti Päevalehes vallandus, hakkas asi ka mulle huvi pakkuma. Arvamusi oli lihtsalt niivõrd seinast-seina, et minu hing ei andnud rahu ja kamandasin tuttavad ja iseenda vaatama...

Üldine: Režisööriks kui ka stenaristiks Martin McDonagh. Tegu on minu hinnangul hea, kui mitte suurepärase filmiga. Peosatäitjateks: Colin Farrell, Brendan Gleeson & Ralph Fiennes. Kõige paremini mängis oma rolli välja Farell, tema iiri päritolu (aksent, käitumismuster) sobitub filmi ideaalselt ja annavad filmile emotsioonaalsust ja sügavmõttelisust kõvasti juurde. Meenutuseks, Colin Farell on kaasa teinud filmides nagu S.W.A.T, Minority Report ja Alexander.
Stoori: Kaks palgamõrtsukat saadetakse pärast "tsiviilohvriga" lõppenud tapatööd maalilisse Belgia väikelinna Bruges´i n.ö. närve puhkama ja edasisi korraldusi ootama. Farell ei ole sellest linnast just eriti vaimustunud, kuna linn ise on üks suur vaatamisväärsus (Tallinna vanalinn kuubis) ja seega noorematel kui kuuekümne aastatel pole seal midagi teha. "Tsiviilohvri" tõttu masendunud Farell tutvub kohlaiku narkodiileri Chloë-ga, kui viimane müüb Ameerika kääbusnäitlejale hobuse valuvaigistit. Ent isegi see ei suuda teda depressioonist välja tuua. Mis saab edasi, vaadake ise!
Miks vaadata?: Tegu on filmiga, mis paneb pikemalt mõtlema, ja see on hea. Film ei sobitu oma väljareklaamitud žanri alla ning on ilmselt stenaristile endale märkamatult kasvanud märul-komöödia-kuritegevus filmist sügavamalt filosoofiliseks. Seda suuresti tänu näitlejate heale tööle. Muidugi võivad nüüd lugejad hakata vaidlema, et kes tahab näha, näebki, mida ta tahab näha. Aga see on tegelikuses ka kõik olemas, lihtsalt osake näha.
Hinnang: Lahtiseks jäetud lõpuga, musta huumori & naljaks pööratud neonatside omasoolembusega vürtsitatud linateos. Seega puhas briti film ja juba ainuüksi sellepärast tuleks seda vaatama minna. Ja nagu ütles Chicago Sun-Times´i kriitik: "This film debut by the theater writer and director Martin McDonagh is an endlessly surprising, very dark, human comedy, with a plot that cannot be foreseen but only relished." Seega minge ja vaadake!

TAIES ****
HUUMOR *****
MÄRUL ***
PÕNEVUS ****
TUNDED ***

Bioloogiline äratuskell

Järeldus: esimene koolinädal on mu bioloogilise äratuskella täielikult tuksi keeranud.
Kuidas muidu seletada asjaolu, et hoolimata räigest väsimusest ja sügavast unest hoolimata ärkasin ma täna kell 6:00 & 8:15 täpselt viieks minutiks üles? Igaljuhul on see jama, sest parasjagu olid mul vahelduseks lihtsalt võrratud nostalgilised unenäod. Viibisin koos Tuumafüüsika´ga Bella Vista lähedal, puhus kerge tuulehoog ja kõik oli abzoluutli täiuslik.
From Korfu

Ja siis-PLAKS, silmad lahti ja uni läinud. Kirusin oma bioloogilist äratuskella ja üritasin unenäost meeleheitlikult kinni hoida, kuid sama hästi oleks võinud pärlliiva peos hoida. Möödus viis minutit ja PLAKS, unenägu jätkus täpselt sama kohapealt, kus pooleli oli jäänud. Vähemalt nii mulle tundus, ääretult veider kogemus: unenägudesse on reklaamipausid tekkinud, heh! Kell 8:15 kordus sama stenaarium uuesti.
Küsimus on aga selles, kuidas sellest kellast nädalavahetuseks patareid välja võtta, argipäevadel on selline kell väga tervitatav.

neljapäev, 4. september 2008

Soome loodustripi kohta inffi vol.2

Ökoloogia välikursuse programm 8.9. - 12.9. 2008

esm 8.9. saabumine Raumasse kell 20 - 21, majutumine peredesse

teis 9.9. Pori
kell 8.30 ärasõit Porisse, kus tutvutakse tuulejaamaga ja Reposaarega. Toitlustus Meri-Pori loodusteadusgümnaasiumis. Reis jätkub umbes kell 14.00 Harjavaltasse ja sealt Panelia/Eura kaudu Raumasse.
Majutumine Pölläkaris. Koondumine, õhtuprogramm, õhtusöök ja saun (võtke sauna- ja supelriided kaasa!)

kolm 10.9. Pölläkari
Rannanoot, võrgusari, veeputukad, taimed, akvaaariote varustamine, toiduahelad, toiduvõrgud, bioloogine mitmekesisus, taimede kogumine ja määramine, õhtuprogramm, saun
Toitlustus: hommikusöök, lõuna, õhtusöök

nelj 11.9. Raumameri / Kuuskajaskari
Hommikuprogramm, taimeeksamid (muu programm lahtine)
Toitlustus koolis kell 11
kell 12 ärasõit Fanni-paadiga merele. Kohvi/tee + saia Kuuskajasakaris (endine garnisonisaar). Eesti külalised + õpetajad (Fannis on ruumi ainult 20 jaoks). Kõik koos õhtul Pölläkaris (Soome õpilased tulevad bussiga).

reed 12.9.
Hommikul Pölläkarist kooli. Kooliga tutvumine, Vana Rauma ekskursioon.
Külaliste lahkumine u. 12 - 13.

Tere tulemast meie juurde külla! Kas teil on veel mingeid soove? Võtke sauna- ja supelriided kaasa (ning eestikeelsed taime- ja veeputukate määrajad)!

kohtumiseni Raumas, Juha-Lassi

Päris mitu...

Okeika! Kõigepealt minu suurimad (cough) vabandused eetrivaikuse eest. Ofkooors tegelt pole see vabandust väärt. Igaljuhul tekkis täielik ükskõiksus kõige ja kõigi suhtes, kuni eilseni, kui tähte närida, siis muidugi tänaseni. Tänks tuju tõstmise eest kõigile, kes selles osalesid, kuigi pean tunnistama, et viiendat korda "Welcome to Tijuana" laulda oli liiast.
Here goes nothing!
Nagu Te kõik teate, käin ma kolmandat(neljandat)kõik on suhteline) päeva ruumide poolest uues koolis. Pärast esimesest ehmatusest ülesaamist tuleb välja, et see on päris Geniaalne kool.
Mõningad stiilinäited:
1) reaalselt eksisteeriv e-kool. Jep sõbrad, virtuaalsus on minevik, nüüd saab oma käega päris e-kooli katsuda ja näppida nii palju kui tahab. Esimene mõte, kui antud silti nägin, oli steen "Universumi südames" "Matrix´i" filmist.
2) Plärisev koolikell. Ausalt öeldes nostalgia, häiriv nostalgia kui päris täpne olla. Vähemalt olen kindel, et see ei hakka jõulude ajal "Jingle Bells´i" laulma. Sellest hoolimata on vastik, kui Sinu selja taga järsku üürgama hakkab ja seda lausa kaks korda. Seega on mul kuri plaan ükskordnäpitsad kaasa võtta ja kaabel kuskilt läbi lõigata :D
3) Kaootiline põhiplaan. Ma olen tegelikult kindel, et sellel on oma loogika, aga see kuulub samasse kategooriasse nagu roosa TIki draakon või päkapikud.

(Saate küllaga pilte kui E.-l jätkub viisakust mu arvuti-mobla vaheline kaabel tagastada)

1.septembrist. Ilmselt on viga minu küünilisuses ja sarkasmis, aga ei tekkinud üli-emotsionaalset momenti. Siiski tuleks ära märkida, et aktus oli "õu´deer´hau´long" ja selle käigus minestas üks neiu isegi ära. Direktor ja õpilasesinduse liige pidasid muidugi demagoogiat täis kõne, mis oli umbes samasuguses stiilis nagu Edgar Savisaarel. (Päris nii hull kah ei olnud, aga Neil on lootust.) Sellele oponeerisid vilistlaste esindaja ja maavanem päris vahvasti.
Selle teema käigus teeksin ´jälle´ ka statement´i Elmo Riig´i suunas: Palun hoiatage ette, kui Te pildistate, tean kõrvale hoida. (Tegu ei ole võlts-tagasihoidlikusega, vaid sellega, et mul jumalast savi sellest. Mõnel inimesel oleks see näiteks päeva tippsündmus, aga mitte mulle)

See teema tuletas mulle humoorikat vahejuhtumit täna bussijaamas, kus minu käest küsiti mitte üks. vaid kaks korda erinevate täiesti võõraste nais-inimeste poolt, kas ma lähen ka Valga-Tallinna bussi peale. Džiis, kas mulle on kuskile lauba peale kirjutatud Valga-Tallinn?

Muusikast ei oska praegu midagi kirjutada, minu jaoks on hetkel täielik hapukurgi hooaeg ja mingit head uut plaati kuulnud ei ole. Lisaks siiski ühe laheda Sigur Rós´i video, kus esineb ka Björk. Pärast selle kuulamist ei saa lihtsalt masendusse jääda ;)

Video pole minu leitud (kahjuks.) Aga tänks inimesele, kes leidis.

Finito!!!

kolmapäev, 3. september 2008

The Medvedev Doctrine and American Strategy

By George Friedman

The United States has been fighting a war in the Islamic world since 2001. Its main theaters of operation are in Afghanistan and Iraq, but its politico-military focus spreads throughout the Islamic world, from Mindanao to Morocco. The situation on Aug. 7, 2008, was as follows:

1. The war in Iraq was moving toward an acceptable but not optimal solution. The government in Baghdad was not pro-American, but neither was it an Iranian puppet, and that was the best that could be hoped for. The United States anticipated pulling out troops, but not in a disorderly fashion.
2. The war in Afghanistan was deteriorating for the United States and NATO forces. The Taliban was increasingly effective, and large areas of the country were falling to its control. Force in Afghanistan was insufficient, and any troops withdrawn from Iraq would have to be deployed to Afghanistan to stabilize the situation. Political conditions in neighboring Pakistan were deteriorating, and that deterioration inevitably affected Afghanistan.
3. The United States had been locked in a confrontation with Iran over its nuclear program, demanding that Tehran halt enrichment of uranium or face U.S. action. The United States had assembled a group of six countries (the permanent members of the U.N. Security Council plus Germany) that agreed with the U.S. goal, was engaged in negotiations with Iran, and had agreed at some point to impose sanctions on Iran if Tehran failed to comply. The United States was also leaking stories about impending air attacks on Iran by Israel or the United States if Tehran didn’t abandon its enrichment program. The United States had the implicit agreement of the group of six not to sell arms to Tehran, creating a real sense of isolation in Iran.

Related Special Topic Page

* The Russian Resurgence

In short, the United States remained heavily committed to a region stretching from Iraq to Pakistan, with main force committed to Iraq and Afghanistan, and the possibility of commitments to Pakistan (and above all to Iran) on the table. U.S. ground forces were stretched to the limit, and U.S. airpower, naval and land-based forces had to stand by for the possibility of an air campaign in Iran — regardless of whether the U.S. planned an attack, since the credibility of a bluff depended on the availability of force.

The situation in this region actually was improving, but the United States had to remain committed there. It was therefore no accident that the Russians invaded Georgia on Aug. 8 following a Georgian attack on South Ossetia. Forgetting the details of who did what to whom, the United States had created a massive window of opportunity for the Russians: For the foreseeable future, the United States had no significant forces to spare to deploy elsewhere in the world, nor the ability to sustain them in extended combat. Moreover, the United States was relying on Russian cooperation both against Iran and potentially in Afghanistan, where Moscow’s influence with some factions remains substantial. The United States needed the Russians and couldn’t block the Russians. Therefore, the Russians inevitably chose this moment to strike.

On Sunday, Russian Prime Minister Dmitri Medvedev in effect ran up the Jolly Roger. Whatever the United States thought it was dealing with in Russia, Medvedev made the Russian position very clear. He stated Russian foreign policy in five succinct points, which we can think of as the Medvedev Doctrine (and which we see fit to quote here):

* First, Russia recognizes the primacy of the fundamental principles of international law, which define the relations between civilized peoples. We will build our relations with other countries within the framework of these principles and this concept of international law.
* Second, the world should be multipolar. A single-pole world is unacceptable. Domination is something we cannot allow. We cannot accept a world order in which one country makes all the decisions, even as serious and influential a country as the United States of America. Such a world is unstable and threatened by conflict.
* Third, Russia does not want confrontation with any other country. Russia has no intention of isolating itself. We will develop friendly relations with Europe, the United States, and other countries, as much as is possible.
* Fourth, protecting the lives and dignity of our citizens, wherever they may be, is an unquestionable priority for our country. Our foreign policy decisions will be based on this need. We will also protect the interests of our business community abroad. It should be clear to all that we will respond to any aggressive acts committed against us.
* Finally, fifth, as is the case of other countries, there are regions in which Russia has privileged interests. These regions are home to countries with which we share special historical relations and are bound together as friends and good neighbors. We will pay particular attention to our work in these regions and build friendly ties with these countries, our close neighbors.

Medvedev concluded, “These are the principles I will follow in carrying out our foreign policy. As for the future, it depends not only on us but also on our friends and partners in the international community. They have a choice.”

The second point in this doctrine states that Russia does not accept the primacy of the United States in the international system. According to the third point, while Russia wants good relations with the United States and Europe, this depends on their behavior toward Russia and not just on Russia’s behavior. The fourth point states that Russia will protect the interests of Russians wherever they are — even if they live in the Baltic states or in Georgia, for example. This provides a doctrinal basis for intervention in such countries if Russia finds it necessary.

The fifth point is the critical one: “As is the case of other countries, there are regions in which Russia has privileged interests.” In other words, the Russians have special interests in the former Soviet Union and in friendly relations with these states. Intrusions by others into these regions that undermine pro-Russian regimes will be regarded as a threat to Russia’s “special interests.”

Thus, the Georgian conflict was not an isolated event — rather, Medvedev is saying that Russia is engaged in a general redefinition of the regional and global system. Locally, it would not be correct to say that Russia is trying to resurrect the Soviet Union or the Russian empire. It would be correct to say that Russia is creating a new structure of relations in the geography of its predecessors, with a new institutional structure with Moscow at its center. Globally, the Russians want to use this new regional power — and substantial Russian nuclear assets — to be part of a global system in which the United States loses its primacy.

These are ambitious goals, to say the least. But the Russians believe that the United States is off balance in the Islamic world and that there is an opportunity here, if they move quickly, to create a new reality before the United States is ready to respond. Europe has neither the military weight nor the will to actively resist Russia. Moreover, the Europeans are heavily dependent on Russian natural gas supplies over the coming years, and Russia can survive without selling it to them far better than the Europeans can survive without buying it. The Europeans are not a substantial factor in the equation, nor are they likely to become substantial.

This leaves the United States in an extremely difficult strategic position. The United States opposed the Soviet Union after 1945 not only for ideological reasons but also for geopolitical ones. If the Soviet Union had broken out of its encirclement and dominated all of Europe, the total economic power at its disposal, coupled with its population, would have allowed the Soviets to construct a navy that could challenge U.S. maritime hegemony and put the continental United States in jeopardy. It was U.S. policy during World Wars I and II and the Cold War to act militarily to prevent any power from dominating the Eurasian landmass. For the United States, this was the most important task throughout the 20th century.

The U.S.-jihadist war was waged in a strategic framework that assumed that the question of hegemony over Eurasia was closed. Germany’s defeat in World War II and the Soviet Union’s defeat in the Cold War meant that there was no claimant to Eurasia, and the United States was free to focus on what appeared to be the current priority — the defeat of radical Islamism. It appeared that the main threat to this strategy was the patience of the American public, not an attempt to resurrect a major Eurasian power.

The United States now faces a massive strategic dilemma, and it has limited military options against the Russians. It could choose a naval option, in which it would block the four Russian maritime outlets, the Sea of Japan and the Black, Baltic and Barents seas. The United States has ample military force with which to do this and could potentially do so without allied cooperation, which it would lack. It is extremely unlikely that the NATO council would unanimously support a blockade of Russia, which would be an act of war.

But while a blockade like this would certainly hurt the Russians, Russia is ultimately a land power. It is also capable of shipping and importing through third parties, meaning it could potentially acquire and ship key goods through European or Turkish ports (or Iranian ports, for that matter). The blockade option is thus more attractive on first glance than on deeper analysis.

More important, any overt U.S. action against Russia would result in counteractions. During the Cold War, the Soviets attacked American global interest not by sending Soviet troops, but by supporting regimes and factions with weapons and economic aid. Vietnam was the classic example: The Russians tied down 500,000 U.S. troops without placing major Russian forces at risk. Throughout the world, the Soviets implemented programs of subversion and aid to friendly regimes, forcing the United States either to accept pro-Soviet regimes, as with Cuba, or fight them at disproportionate cost.

In the present situation, the Russian response would strike at the heart of American strategy in the Islamic world. In the long run, the Russians have little interest in strengthening the Islamic world — but for the moment, they have substantial interest in maintaining American imbalance and sapping U.S. forces. The Russians have a long history of supporting Middle Eastern regimes with weapons shipments, and it is no accident that the first world leader they met with after invading Georgia was Syrian President Bashar al Assad. This was a clear signal that if the U.S. responded aggressively to Russia’s actions in Georgia, Moscow would ship a range of weapons to Syria — and far worse, to Iran. Indeed, Russia could conceivably send weapons to factions in Iraq that do not support the current regime, as well as to groups like Hezbollah. Moscow also could encourage the Iranians to withdraw their support for the Iraqi government and plunge Iraq back into conflict. Finally, Russia could ship weapons to the Taliban and work to further destabilize Pakistan.

At the moment, the United States faces the strategic problem that the Russians have options while the United States does not. Not only does the U.S. commitment of ground forces in the Islamic world leave the United States without strategic reserve, but the political arrangements under which these troops operate make them highly vulnerable to Russian manipulation — with few satisfactory U.S. counters.

The U.S. government is trying to think through how it can maintain its commitment in the Islamic world and resist the Russian reassertion of hegemony in the former Soviet Union. If the United States could very rapidly win its wars in the region, this would be possible. But the Russians are in a position to prolong these wars, and even without such agitation, the American ability to close off the conflicts is severely limited. The United States could massively increase the size of its army and make deployments into the Baltics, Ukraine and Central Asia to thwart Russian plans, but it would take years to build up these forces and the active cooperation of Europe to deploy them. Logistically, European support would be essential — but the Europeans in general, and the Germans in particular, have no appetite for this war. Expanding the U.S. Army is necessary, but it does not affect the current strategic reality.

This logistical issue might be manageable, but the real heart of this problem is not merely the deployment of U.S. forces in the Islamic world — it is the Russians’ ability to use weapons sales and covert means to deteriorate conditions dramatically. With active Russian hostility added to the current reality, the strategic situation in the Islamic world could rapidly spin out of control.

The United States is therefore trapped by its commitment to the Islamic world. It does not have sufficient forces to block Russian hegemony in the former Soviet Union, and if it tries to block the Russians with naval or air forces, it faces a dangerous riposte from the Russians in the Islamic world. If it does nothing, it creates a strategic threat that potentially towers over the threat in the Islamic world.

The United States now has to make a fundamental strategic decision. If it remains committed to its current strategy, it cannot respond to the Russians. If it does not respond to the Russians for five or 10 years, the world will look very much like it did from 1945 to 1992. There will be another Cold War at the very least, with a peer power much poorer than the United States but prepared to devote huge amounts of money to national defense.

There are four broad U.S. options:

1. Attempt to make a settlement with Iran that would guarantee the neutral stability of Iraq and permit the rapid withdrawal of U.S. forces there. Iran is the key here. The Iranians might also mistrust a re-emergent Russia, and while Tehran might be tempted to work with the Russians against the Americans, Iran might consider an arrangement with the United States — particularly if the United States refocuses its attentions elsewhere. On the upside, this would free the U.S. from Iraq. On the downside, the Iranians might not want —or honor — such a deal.
2. Enter into negotiations with the Russians, granting them the sphere of influence they want in the former Soviet Union in return for guarantees not to project Russian power into Europe proper. The Russians will be busy consolidating their position for years, giving the U.S. time to re-energize NATO. On the upside, this would free the United States to continue its war in the Islamic world. On the downside, it would create a framework for the re-emergence of a powerful Russian empire that would be as difficult to contain as the Soviet Union.
3. Refuse to engage the Russians and leave the problem to the Europeans. On the upside, this would allow the United States to continue war in the Islamic world and force the Europeans to act. On the downside, the Europeans are too divided, dependent on Russia and dispirited to resist the Russians. This strategy could speed up Russia’s re-emergence.
4. Rapidly disengage from Iraq, leaving a residual force there and in Afghanistan. The upside is that this creates a reserve force to reinforce the Baltics and Ukraine that might restrain Russia in the former Soviet Union. The downside is that it would create chaos in the Islamic world, threatening regimes that have sided with the United States and potentially reviving effective intercontinental terrorism. The trade-off is between a hegemonic threat from Eurasia and instability and a terror threat from the Islamic world.

We are pointing to very stark strategic choices. Continuing the war in the Islamic world has a much higher cost now than it did when it began, and Russia potentially poses a far greater threat to the United States than the Islamic world does. What might have been a rational policy in 2001 or 2003 has now turned into a very dangerous enterprise, because a hostile major power now has the option of making the U.S. position in the Middle East enormously more difficult.

If a U.S. settlement with Iran is impossible, and a diplomatic solution with the Russians that would keep them from taking a hegemonic position in the former Soviet Union cannot be reached, then the United States must consider rapidly abandoning its wars in Iraq and Afghanistan and redeploying its forces to block Russian expansion. The threat posed by the Soviet Union during the Cold War was far graver than the threat posed now by the fragmented Islamic world. In the end, the nations there will cancel each other out, and militant organizations will be something the United States simply has to deal with. This is not an ideal solution by any means, but the clock appears to have run out on the American war in the Islamic world.

We do not expect the United States to take this option. It is difficult to abandon a conflict that has gone on this long when it is not yet crystal clear that the Russians will actually be a threat later. (It is far easier for an analyst to make such suggestions than it is for a president to act on them.) Instead, the United States will attempt to bridge the Russian situation with gestures and half measures.

Nevertheless, American national strategy is in crisis. The United States has insufficient power to cope with two threats and must choose between the two. Continuing the current strategy means choosing to deal with the Islamic threat rather than the Russian one, and that is reasonable only if the Islamic threat represents a greater danger to American interests than the Russian threat does. It is difficult to see how the chaos of the Islamic world will cohere to form a global threat. But it is not difficult to imagine a Russia guided by the Medvedev Doctrine rapidly becoming a global threat and a direct danger to American interests.

We expect no immediate change in American strategic deployments — and we expect this to be regretted later. However, given U.S. Vice President Dick Cheney’s trip to the Caucasus region, now would be the time to see some movement in U.S. foreign policy. If Cheney isn’t going to be talking to the Russians, he needs to be talking to the Iranians. Otherwise, he will be writing checks in the region that the U.S. is in no position to cash.

esmaspäev, 1. september 2008

Parkimise stiilinäited vol.3


"Always lu:k äs braight said oF Corner"
19.märts
Jõmmi parkimisplatsil Postimaja taga

Igatsus

Hetkest on möödas vaevalt tunde, kuid juba on alanud igatsus.
Igatsus, mida ei saa peita kuskile sügavasse mõttesoppi,
Igatsus, mis teeb haiget, ent mis annab jõudu,
Igatsus.
Igatsus, millist varem ei ole veel kunagi nii tugevalt tundnud.
Sulgedes silmad, näen B. säravaid silmi, naeratust ja päiksles helklevaid juukseid, kuid sellel ei ole tähtsust,
sest igatsus jääb,
Olles nii lähedal, kuid samas nii meeletult kaugel.
Lahutav Argipäev, Lahutav Vahemaa, Lahutav Aeg.
Jään ootama, ükskõik kus ka ei viibiks.
Kord saabub taas Hetk, see on kindel!