ehk 47 minutit stiilset gospeli sugemetega Ameerika kantrirokki. Tõsi, võrreldes Lewis´e eelmise soolodebüüt albumiga on Acid Tongue´s isikupära vähem, hea plaat sellegipoolest- loomulik ja lihtne. Mitte mingisugust ülepingutamist, seega tundub nagu kuulaksid elavat esitust. Võrreldes veel Rabbit Fur Coat´iga- käesolev album rokib tunduvalt rohkem. Tundub, et iga järgneva albumiga kaugeneb Lewis oma algsest indie-rocki žanrist ja leiab teed järjest keerulisemate väljendusvormidele. "Laps hakkab suureks kasvama;)"
Lugude sisu hindamiseks pidin plaati õite mitu korda kuulama, tavaliselt seda ei juhtu, see oleks plaadile komplimendiks. Plaadi avalugu peab "Black Sand" peab ilmselt oma kohuseks rõhutada minimaalse kitarri saatega Lewis´e karget, kuid samas võrgutavat häält, järgnev lugu on samas stiilis ning on justkui vahe-etappiks uue -ja vanaplaadi vahel.
Minu arvates on albumi vaieldamatult parim lugu "Next Messiah,"
kus Lewis´i bluesilik hääl loob kaasakiskuva rütmiga meeldiva kontrasti. Ja viib oma olustikuga meid Ühendriikide keskossa. Laul koosneb oma pea üheksa minuti pikkuse suudab kolm korda oma nägu muuta ja on suurepärane sissejuhatus ülejäänud albumile.
Ilmetuid lugusi, millest mitte kui mingit mälestust ei jääks ei ole, ära tasuks veel märkida veel kerge poliitilise sisuga "Carpetbaggers´it."
"Next Messiah"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar