Mõningaid mõtteid...

Eile toimus Soomes järjekordne koolitulistamine, hukkunuid 10.Meeles tuleks pidada, et see ei ole üksik juhtum-viimase kümne aasta jooksul on nende koguarv paisunud maailmas viiekümne lähedaseks, peamiselt heaolu riikides. Säärased juhtumid ei tohiks saada ühiskonna lahutamatuks osaks, paraku kasvab juhtumite arv progresseeruvas tempos iga aasta. Peaaegu pärast iga meedias kajastatud intsidenti kogunevad kokku nõunikud ja psühholoogid
erinevates komiteedes ja arutavad, mida edasiste selliste juhtumite vältimiseks teha. Peaministrid ja presidendid teevad üle maailma üksteise riikidele kaastunde avaldusi, ent siiski ei paista sellest kasu olevat- surmad jätkuvad.
Eri analüütikud toovad välja kümnete kaupa erinevaid põhjusi, mis tulistamisi võis põhjustada, s.h. koolivägivalda, stressirikast kodu, isegi märulifilme, misjärel riik nende alusel midagi ette püüab võtta. Siiani edudult.

Koolivägivald vale rõhupunktina
Ma ei kavatse väita, nagu kulutataks ressurse kooli vägivallaga võitlemiseks asjata, see on vägagi tervitatav, kuid antud situatsioonis seda ühe põhjusena ette tuua on mõttetu.Kohatuks eelearvamuseks on saanud pärast Ilmar Raagi “Klassi,” et tüüpiliseks koolimõrvariks ongi just vaikne "hiireke", kes ennast päevast-päeva kiusata laseb. Tegelikkuses see niimoodi ei ole- harilikult on koolivägivalla ohvrid emotsionaalses mõttes juba nii hoolimatud, et nad ei hooli isegi ühiskonnale tagasi tegemisest. Teiselt inimeselt elu võtmiseks peavad inimesel endal olema märksa tugevamad motiivid ja natuur. Põhjus peitub milleski märksa sügavamas, sest olen abzoluutselt kindel, et nn. arengumaades on koolivägivalla tase sama suur, kui mitte märksa kõrgem kui heaolu-riikides. Sellegipoolest toimuvad 95% koolitulistamistest just viimastes

Heaolu ühiskonna mured ja vaevad
Heaolu ühiskonna üks suuremaid puudusi on kiire elu tempo- Kool, Töö, Trennid jne. Üksikisiku tasemel usalduskontaktid jäetakse aga tahaplaanile, inimestel ei ole lihtsalt enam aega lähedastega rääkida. Teoreetiliselt on hea öelda, et siis tuleb aega leida, kuid tegelikkuses on see hoopis keerulisem. Kui karusell on juba käima lükatud, siis on väga raske selle pealt maha hüpata, eriti siis kui ühiskonna moraal seda ei soosi. Hoopis tähtsamaks peetakse majanduslikku kui ka võimu võimupositsiooni ühiskonnas. Lähedastega probleemide jagamine on lääne hai-ühiskonnas aga nõrkuse märk. Selle asemel soositakse psühholoogidega oma mõttemaailma jagamist, seda teevad reeglina aga vaimselt stabiilsed ja terved inimesed, kellel tegelikult otsest vajadust ei ole. Haiged või elu keerdkäikudesse kinnijäänud inimesed seda aga vabatahtlikult ei tee, kui just nende kõrval seisvad inimesed seda ei märka ega soovita/nõua. See omakorda toob meid 0-punkti, kus inimestel pole aega, et märgata.

Emotsionaalsed vapustus või haiglane tähelepanu vajadus?
Ükski inimene ei sünni hulluks ega hakka esimesest maailmasündimise hetkest inimesi vihkama. Seega peab aset leidma mingisugune emotsionaalne trauma, alles pärast mida hakkab inimene end jututubades konkreetse juhtumi puhul "misantroopiaks" kutsuma. Üldavalikkust see muidugi enam pärast teo kordasaatmist ei huvita, kui press juba indiviidi kohta on väitnud, et too on "kahe kassiga elav relvafanaatikust friik," siis vähemalt 9/10 inimestest on juba oma arvamuse kujundanud. Ja see ei ole positiivne või edasist arutelu tekitav. Vähem mõeldakse aga selle peale, et see sama ühiskond võis olla ise "friigi" tekkimises süüdi, kasvõi oma ignorantsusega. Tihti arvatakse, et kui inimene teistega ei suhtle, tähendab see seda, et talle meeldibki üksindus ja eraklikkus, tegelikkuses võib-olla, et inimene ei julge ise kontakti alustada, paljud meist ausalt öeldes kellelegi oma probleemi niisama-heast-peast kurtma läheks.
Inimene on ikkagi sotsiaalne olevus ja kui teatud piir on ületatud, kus indiviid enam üksindust ei talu, võib see viia meeleheitlike tähelepanu võitmise katseteni. Mis muu võiks ajendada tulevasi killereid oma veebikeskkondadesse oma tegude motiive ja ettevalmistuse kohta materjali postitamast? Kuigi inimene ise paarikümne minuti pärast võib-olla ise surnud on, on te anda jaoks vähemalt märgi maha jätnud: "Ma olin olemas, kasvõi hetkeks."

Lahendus?
Minu arvates võiks juhinduda väga vabalt Eesti Vabariigi juubeliaasta lipukirjast: "Märka inimest." Vormilt äärmiselt lihtne, kuigi sisuliselt on seda raske täita. Ent see on absoluutselt väärt katsetamist, aga see ei saa tulla mingi riikliku programmi käigus, me ise peame midagi selle jaoks ära tegema. Kärpima oma mugavusi ja varuma veidi rohkem aega oma kaaslaste jaoks.