First Stage

Esimene etapp on edukalt lõpetatud, täna viisin oma vajaliku maise vara Tartusse. Perenaine tundub endiselt ilus, tark ja andekas. WIN!

oops! esmase variandi asemel seisnes maise vara asemel täielikult naine vare. Appi!

Siil Udus

Selgus, et mul elab aias siil. Täitsa selline siililik ja okkaline. Samas silitada laseb ilusasti ja podiseb selle peale armsalt midagi kerra tõmbumata. Hetkeimpulsside nael otsustasin ta ristida 'B Hedgehog Up.' Järgmine samm oleks muidugi , et ma õpetaks ta korralikult räppima, mugudi senikaua kuni ma ta soos kindel olen. Elu on ilus.

All I hear is Night Time

Sometimes you just have to ask,
even if common-sense & dice both say "NO!"

(should really get myself a scanner though)

Little Dragon - Machine Dreams

"Enter a world special made for kings!" kuulutab Yukimi loos "My Step".
Ei jäägi muud üle kui temaga sajaprotsendiliselt nõusse jääda. Plaat on jõulisem, äkilisem ja seega suurepäraseid elamusi pakkuv! Esmase elamusena oli võib-olla isegi liiga äkiline, kuna "Twice'i" õrnad helid eelmiselt plaadilt kaikusid alles mu maksimaalsele tundlikusele tuunitud kõrvakestes.
Sci-Fi'lik esiklugu "A New" justkui häälestab ette 21.sajandi Maalast oskuslikust uueks Masinate Revolutsiooniks. Vaikselt juhib Yukimi kuulajat tagasi
puhta 80ndate positiivselt hulluks ajavate kosmilisterütmideni, mille järelmõjud läbistavad tervet ülejäänud plaati. Plaadi esimese singli "Feather" juures võetakse tempot siiski maha, ainult selleks, et see asenduks selgete äratuntavalt Jaapani päritoluga võrgutavate vokaalidega. Paari loo pärast järgnev "Runabout" ujub aga risti-vastupidi Little Dragon'i pop'i-pärlite maailma. Rohkete bassilöökidega lugu "Swimming," kus kajastatakse ajatu armastuse teemat, on läbi kiiremini, kui suudad öelda "Õu mai gaad, this is frankly so fascinating beat!" Kahjuks hakatakse pärast seda ettevaatlikult tuure maha kruttima- "Come Home" juhatab nüüdseks juba masin-inimese viimase kalliskivini "Fortune." Pole ime, et hoolikalt kokkusegatud kompott Yukimi võrratust häälest ja Hakan'i elektroharmooniast põimivad kokku meloodia, mis kestab. Isegi kui oled end Masinate Unelmaist ametlikult lahti ühendanud.
Little Dragon'il on tohutult vinge oskus ehitada ajamasin, mis ilmselgete mõjutustega Prince'lt, LCD Soundsystem'ilt ning tont'teab'kellelt'veel loob stiili, mis ei kvalifitseeru mitte ühegi ametliku liigituse alla. Kõige lihtsam oleks öelda lihtsalt, et see on Väike Draakon, kes on hetkeseisuga vähemalt pool oma kehast nikli&terasega asendanud ning selle tulemusena tavapärasest aegruumist väljaspoole asunud.

Outsider

Have you ever felt yourself being left out of the club?

Žižn trudno a...

Ma ei ole vanusega muutunud, tõmban endiselt igasugust kahtlast rahvast, eriti inimesi, kellel on probleemid, mis tegelikult tahaksid sügavamat psühholoogilist nõustamist.
+++
Täna Tartu bussilt maha hüpates oli mul tüüpiliselt auto saabumiseni terve hunnik vaba aega. Pikemalt mõtlemata viskasin bussijaama pingile ettevaatlikult lebosse ja asusin lugema Kohver'i artiklit Pariisi-alusest surnutelinnast. Oma privaatsuse tagamiseks toppisin muidugi eelnevalt kõrvaklapid „Little Dragoni“ uue plaadiga hoolikalt kõrva. Teate küll, kuidas sellises poosis inimestest viisakalt neid häirimata mööda kõnnitakse. Olles nõndaviisi juba väheke oma personaalset ego-mulli nautinud, kuulsin läbi üldise sumina häält: „Išvinite, Ja magu gavarit c Vami?“ Kuna mul on sellistest vahejuhtumistest üldiselt kõrini, valmistusin ühmama: „No što tõ hotšeš?!“ Nähes aga ülikonda riietatud ära nutetud silmadega vanahärrat, kokutasin „Išvinite, Ja tšut-tšut panimaju russkii jašõk.“
- „No eto vsjoo beš problem.“ Ja nii see algas.
+++
Circa 15 min hiljem, olles ekselnud ennem väärtõlkimiste radu & arvamusi eesti olukorrast & sellest, kui kahju tal on, et ta ei ole suutnud eesti keelt ära õppida, jõudis ta ilmselt kogu jutu tuumani- ta ema oli paar päeva tagasi ära surnud. Peale selle ei olnud tema enda lapsed sellest eriti välja teinud, tohutult kurb muidugi. Kuigi ma suhtun üldiselt Surma üleoleva põlgustundega, aksepteerides ainult seda, et see on paratamatu, tegin oma parima, et vanameest lohutada. Oma vene pudikeeles pobisesin „Žižn trudno a no vše eze harošo stojašei eto!“ ja soovitasin ikkagi tal enda lastele helistada. Umbes tol hetkel saabus ka minu transporteerimisvõimalus ja möönsin seda ka enda vestluspartnerile. Seepeale haaras too ei tea kust kolm sajalist ja torkas minu rinnataskusse korrutades: „Passibo-Passibo,“ ning lahkus erakordsel kiirkõnnil, ignoreerides täielikult minu hüüdeid „Ne Nado! Ne Nado!“
+++
Muidugi oleks üldine moraalikoodeks nõudnud, et oleksin raha kasvõi heategevuseks annetanud, aga siiski hankisin selle eest paar korraliku pildiraami, veinipudeli ja järjekordse joonistusploki. „Life is still for livin'“ :)

Immatrikuleeritud tõbras

Täna potsatas minu postkasti teade, et vastavalt Tartu Ülikooli põhikirja selle&sellele punktile olen ma immatrikuleeritud füüsika bakalauruse 1.kursuse tudengiks, mille lõpukuupäev on 31.08.2012. Loodan siiralt, et igasugused Niburud või kaigastega relvastatud jehoovatunnistajad ei ole selleks ajaks Maakera pealt elu minema pühkinud.
Korteri värk on korras, nii et Dont Worry, Be Happy.

Muideks, põhjus, miks ma politoloogiat õppima ei läinud, peitub selles, et nagu ma eelmine aasta tõestasin, võivad politoloogid pool kolm öösel parajas vines olles korraliku ulmeromaani valmis kirjutada ning selle eest sellegipoolest tunnustust saada, kusjuures kõik noogutavad kui põhjalik analüüs ja tark jutt see on. See on totaalselt ebaõiglane vaeste valgete lambukeste suhtes.

Projekt KuFü-FüKu

Millalgi varem mainisin ma, et joonistamine on mulle üpris hingelähedaseks saanud. Muidugi fenomeni võib süüdistada kui ka minu eksamitulemuste mõjutajat, võtke seda nii kuidas tahate. Stressimaandajana oli igaljuhul paganama hea nagu ka fyss isiklikult. Kuigi ma veel oma valitud tulevast eriala veel süviti väga hästi ei jaga, satun ma alati märksa kunstilistemate inimestega vaidlema, kui nad väidavad, et füüsika on tohutult igav ja tegelikult ka mõttetu, kuna see hingele ikkagi väga palju ei paku.
Kuna ka sealpoool on inimesi, kes suhtuvad füüsikasse veidi tolerantsemalt, siis pakkusin ma ühele neist diili, et tema õpetab mind joonistama ning mina üritan talle selgitada, miks füüsika ilus on. Ideaalis oleks muidugi lõpptulemus see, et tema ei teeks süntaksi "Jupiteri muudab ilusaks tema pinnal leiduv metaan." ja võrdluse "Jupiter on justnagu suur mees." kaunidusel mitte-mingisugust vahet ning mina valdaks üldisi kunstitehnikaid Vahekokkuvõttena võin öelda, et hetkel olen mina rohkem parasiidi rollis. Mugudi sellel võib-olla kaks põhjust:
1)mina ei ole nii hea õpetaja kui tema.
2)tema ei ole nii innustunud õpilane kui mina.
Sellegipoolest üritan ma projekti jätkata, isegi kui mul üldiselt edaspidi tunduvalt kiiremaks läheb. Sest ma lihtsalt pean, lihtsalt pean sellega tegelema. Oleks tore osata midagi rohkem, kui on vaja lihtsalt inimestele hea mulje jätmiseks.

18

supriiz-supriiz! Teema ei ole depressioon, niipea, kui ma ennast kuskile tihedamini asustatud alale suutsin liigutada, läksin poodi, ostsin paki LM-i ja 0,5 liitrise Laua Viina, surusin esimesele ettejuhtuvale kahtlase näoga tüübile pihku ja irvitasin laialt vastutulija nägu nähes. Lihtsalt sellepärast, et ma võin. Olen õnnelik. Samuti tüüp, kes minu spontaansuse ohvriks langes. WIN!