Little Dragon - Machine Dreams

"Enter a world special made for kings!" kuulutab Yukimi loos "My Step".
Ei jäägi muud üle kui temaga sajaprotsendiliselt nõusse jääda. Plaat on jõulisem, äkilisem ja seega suurepäraseid elamusi pakkuv! Esmase elamusena oli võib-olla isegi liiga äkiline, kuna "Twice'i" õrnad helid eelmiselt plaadilt kaikusid alles mu maksimaalsele tundlikusele tuunitud kõrvakestes.
Sci-Fi'lik esiklugu "A New" justkui häälestab ette 21.sajandi Maalast oskuslikust uueks Masinate Revolutsiooniks. Vaikselt juhib Yukimi kuulajat tagasi
puhta 80ndate positiivselt hulluks ajavate kosmilisterütmideni, mille järelmõjud läbistavad tervet ülejäänud plaati. Plaadi esimese singli "Feather" juures võetakse tempot siiski maha, ainult selleks, et see asenduks selgete äratuntavalt Jaapani päritoluga võrgutavate vokaalidega. Paari loo pärast järgnev "Runabout" ujub aga risti-vastupidi Little Dragon'i pop'i-pärlite maailma. Rohkete bassilöökidega lugu "Swimming," kus kajastatakse ajatu armastuse teemat, on läbi kiiremini, kui suudad öelda "Õu mai gaad, this is frankly so fascinating beat!" Kahjuks hakatakse pärast seda ettevaatlikult tuure maha kruttima- "Come Home" juhatab nüüdseks juba masin-inimese viimase kalliskivini "Fortune." Pole ime, et hoolikalt kokkusegatud kompott Yukimi võrratust häälest ja Hakan'i elektroharmooniast põimivad kokku meloodia, mis kestab. Isegi kui oled end Masinate Unelmaist ametlikult lahti ühendanud.
Little Dragon'il on tohutult vinge oskus ehitada ajamasin, mis ilmselgete mõjutustega Prince'lt, LCD Soundsystem'ilt ning tont'teab'kellelt'veel loob stiili, mis ei kvalifitseeru mitte ühegi ametliku liigituse alla. Kõige lihtsam oleks öelda lihtsalt, et see on Väike Draakon, kes on hetkeseisuga vähemalt pool oma kehast nikli&terasega asendanud ning selle tulemusena tavapärasest aegruumist väljaspoole asunud.

Grizzly Bear- Veckatimest

Miks peaks keegi panema enda kolmanda stuudioalbumi nimeks panema Veckatimest, mis on tegelikult asustamata saar, mis asetseb kuskil Cape Cod´i lähedal? Ent samas- miks mitte! Praegusel hetkel on ansambleid, mis kvalifitseeritakse alternative-rock´i või indie-rock´i žanri alla niivõrd palju, et nendes orienteerumiseks võiks hakata välja andma Britannica mõõtu Atlast, mis koguks ilmselt sama suurt populaarsust kui Pentagoni turismikaart. Seega kui nendest lõpututest esitusloendidest (playlist´i eesti keelne vaste ;) )midagi mõnusat ja üllatavalt leiab, siis on tuju kohe tõusuteel.
Veckatimest on ülesehituselt niivõrd üllatav, et esimese kuulamisega ei saagi plaadi olemusest õiget aimdust. Iga akord üritab originaalitseda ja kõigest muust esile tungida. Tulemus on samasugune, kui keegi oleks „Sõja & Rahu“ kõik tegelased A3 paberile üles joonistanud. Hoolimata sellest on tervik kohertne, see tähendab nauditav, st. kompaktne, st meeldejääv, st. haaarav. Osad detailid hakkavad pinnale tõusma alles pärast mõningast ajus küpsemist ja muusikasoolikas seedimist. Mingi võrdlusmomendi julgeksin tekitada isegi „Merriweather Post Pavilioniga,“ ehkki mind võidakse selle paralleeli eest lintšida. Julgen prognoosida, et võib välja kujuneda isegi võistlusmoment aasta parima alternatiiv-albumi tiitli nimel vähemalt US&A-s.
Veel üks võrdlus „Sõda ja Rahu´ga“- albumit on tunduvalt kergem imetleda kui armastada. Kuidas küll armastada abstraktsust? ;) Mitmekordne kuulamine igaljuhul ära ei tüüta, võib leida pidevalt uusi pisiasju, põdemata isegi Alzheimeri tõbe. :)

Bat for Lashes- Two Suns

Minu maailma sattus Bat for Lashes aka. Natasha Khan esimest korda alles nüüd, kuigi oma Mercury on ta juba kätte saanud.
###
Üldmulje on selline nagu oleks Keegi Björke'kasvatava'puu otsast ühe vilja paganama vara ära noppinud. See oli esimene assotsiatsioon. Pikemal kuulamisel selgub aga tõsiasi- BfL on kordades kurvem ja melanhoolsem, aga Ainult kohati! (Huvi pärast kuulasin esimese albumi "Fur and Gold" ka ära, see oli muideks tunduvalt parem ja omapärasem. Seostus ka kuidagi rohkem Björkiga" a see on minu subjektiivne arvamus)
[lisamärkus, kui te juhtumisi ei ole artistilt üldse midagi kuulnud, siis ostke vana ning jätke uus heaga ostmata]
###
Veidi albumi kohtades guugeldades leidsin,et tegu peakski olema rõhutatud duaalsusega- üks osa BfL lauljannast on Natasha Khan ja teine tema alter-ego Pearl. Kui Khan on on müstika ja metafyysika viljeleja, siis Pearl´i iseloomustab bipolaarne käitumismuster. Kes meist ei oleks niimoodi kunagi tundnud? ;) Niisiis dualism: valu-armastus, tasakaal-kaos, planeet-ja'veel'üks'planeet- neid duaalsusi jääbki sellelt plaadilt otsima. Vastandlikused ei esine seejuures albumis lugude kaupa grupeerituna vaid nende siseselt, nii et vahetevahel on raske öelda, millal bipolaarsus algab ning müstitsism lõpeb.
###
Esimeste kuulamistega jäi kõige rohkem meelde stiilne „Pearl´s dream” ja hästi välja mängitud „Daniel.” Ent terve plaat tahab tegelikult pikemat seedimist tänu Khan´i metafyysikale :) Viimase loo kuulamise ajaks varuge aga kindlasti vähemalt tass kohvi, kuna lugu „The Big Sleep” õigustab täielikult oma nime ;)

PS! Pärast I ja II plaadi pikemaajalist seedimist ja võrdlemist ütlen, et Two Suns on pettumus.

Animal Collective- Merryweather Post Pavilion

Nagu pilguheit statistikale näitab, on tegu minu ajaveebi 100.nda sissekandega. Seetõttu tahaks seekord midagi ülikiitvat ja head kirjutada, eirates seda suurt eluterve pessimismuse bakteri lainet, mis viimaseid kirjutisi on saatnud. Super-hea võimaluse selleks lõigi mulle pikalt oodatud Animal Collective´i plaat “Merryweather Post Pavilion,” mida ma igaksjuhuks AC parimaks plaadiks ei julge tunnistada, äkki tuleb kunagi veel midagi veel paremat.
Ent enne kui alustada selle albumi eduloo ja kiidusõnade voolu, peatun ma veidi nende eelmisel plaadil nimega Strawberry Jam, mis minu arvates sai üleeelmine kriitikute poolt räigelt ülehinnatud. Ma ei ole ilmselt ainus, kelle arvates Strawberry Džämm ei andnud lihtsalt AC õiget mõõtu välja, liiga tavaline lihtsalt, lisaks ei kõlanud album kokku lihtsalt harmooniliselt, lood jäid üksteisest kuidagi kaugeks...
Uue plaadi menu võiks väga vabalt võrrelda Obamomaaniaga, ilmumisaeg oli lihtsalt niivõrd hästii valitud, et indierock fännidel ei olnud mingisugust muud ebajumala tootemit kummardada. Merriweather Post Pavilion saabus surnud Tsooni, tuues kaasa hüsteerilise rõõmupuhangu ja vikerkaarevärvid- see oli absoulluttselt midagi UUT, HUVITAVAT & LAHEDAT.
Plaati esimest korda kuulates ei hakanud ma Strawberry Jamile mõeldes oma lootusi eriti kõrgeks ajama. Seetõttu kasvas minu meeleolu tunduvalt, kui ma In The Flowers´i esimesi akorde kuulsin- üld 'tunne oli nagu ehitataks ilma kindla plaanita 100 korruselist pilvelõhkujat ja mille projekti puudumine võib viia katastroofiliste tagajärgedeni. Ent mitte mingisugust katastroofi ei järgnenud- album jäi megaheaks kuni lõpuni, ega põlenud poole pealt läbi. Iga lugu andis edasi oma võlud ning kaugenes seejärel uuesti minevikku, jättes järelmaitsena suurepärase maitsekompoti. Ja seda kõige paremas mõttes, ma kahtlustan ise, et ka kõige parem veinidegustaator ei suudaks iga “kompoti” komponenti ära tunda. :)
Albumi viimane lugu “Brothersport” lõpetab melomaanide piduliku banketi stiilselt ja terviklikult, jätter kõrvadesse kajama viimase laulu refrääni "You've got so much inside, let it come right out". Muidugi nüüd tuleb mängu minu suurepärane mälu nimede peale ja teen oletuse, et Panda Bear väitis intervjuus, et tegu on nende parima lindistatud albumiga. Isegi kui see niimoodi tegelikult ei ole, on see neetult ideaalile lähedane. Ma ei hakka kuulutama, et 'Lion In A Coma' on minu arvates nende läbi aegade parim laul. Kõik taandub vaid sellele, et kui tähtsad sellised tervikalbumid on, pulbitsedes lakkamatult elust, elektrist ja ülekülvamatust rõõmust.

Antony and the Johnsons- Crying Light

Esimene väheke pikaajalisemalt planeeritud plaadiootus on ära kuulatud. Kui ma esimest korda Antony & Co-ga kokkupuutusin olid nad äsja välja andnud hüper-originaalse plaadi nimega I Am a Bird Now, mida saatsid Briti muusika ajakirjanduses kestvad ovatsioonid kohe mitu kuud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, said nad vist plaadi eest Mercury auhinna ka. Ma ei usu millegi pärast, et Crying Light suudab seda edu korrata. Aga thats not the point...
Ma ei usu eriti, et kusagil maailmas on kelllelgi päris sellist häält nagu Antony Hegarty´l, kohati tundub, et tegu on haavatud metsloomaga ja kohati keskmisest veidi paremini laulva jazz´u diivaga, kogu krempel on kokku ilus ja hingeliigutav. The Crying Light´i puhul on see efekt veel kuupi võetud. Tulemus ei ole sellest tulenevalt Nii hea, ühtegi teemantit rubiinide kõrval koheselt silma ei hakka, enamik meist teavad, kuidas need I Am A Bird´is näiteks nimiloo näol silma hakkasid. Helitaust on antud albumil siiski külluslikum kui eelmistel üllitistel, chekkasin järgi, selle eest vastutab helilooja nimega Nico Muhly. See ei vabanda pauer´i puudumist, mitte ükski laul ei tekita kuulamisel automaatselt emotsioonijudinaid, mis mööda selga üles hakkaksid ronima.
Mõned eredamalt silmatorkavad lood: One Dove, selle ballaadi puhul midagi siiski jõnksatas kuskil ja Kiss My Name- plaadi kõige kaasahaaravam lugu, klaver ja pillikeeled teevad oma töö puhtalt. Ülejäänu, huh, kuidas öelda, ei ole piisavalt märkimisväärne
Kokkuvõtvalt, album paneb küll mõtlema ning jätab jälje, kuid võibolla mitte päris sellise, nagu looja seda lootis...Mercury auhinna nende käest ära kiskumisega siiski ootaks veidi ;)

PSAPP- The Camel´s Back

Aasta esimesel nädalal on alati kuidagi tühi tunne- kõik vana on unustatud, aga midagi uut ka uuele leheküljele kritseldatud ei ole. Täielikult valge paberileht, ürginstinktina on säilinud aga tahe tekitada sinna esimeseks mingi eriti lahe sodimus. Muusikalises mõttes oli tegu null-variandiga, kuna, käesolevast ajast midagi leida ei suutnud, mis oleks see ÕIGE. Niisiis keerasin ennast lähiminevikku ja asusin nuhkima 2008.aasta indie-roki best´of´is. Kulutasin seda tehes loetava hulga minuteid, kuid tulemuse tõttu ei kahetse ma ühtegi kulutatud sekundit.
PSAPP- The Camels Back
Ma usun, et ma usun, et ma ei ole PSAPP-ist (häälda säpp) varem mitte midagi kuulnud, kuigi ansambel on kuus aastat olemas olnud. Ja nad elavad juba teist eluaega, seda sessuhtes, et nad on saavutanud korra great sucess´i, rõõmujoovastusest tingituna põhjas ära käinud ja uuesti tuhast tõusnud.
28.oktoobril andsid nad välja oma kolmanda stuudioalbumi, mis tundub võrreldes eelmisega, uus, värske, rõõmsameelne ja rahuldustpakkuv. Täpselt see, mida uue aasta alguses vaja on, et tõrjuda mõtetest kurnatus, segadus ja mikromõrad. Vaieldamatult selle aasta ilusaim album, mida ma kuulnud olen ;) heas mõttes ebaharilikud hääled kandmas edasi filosoofilisi lugusid sipelgatest, koletistest, depressioonist ja maailmaparandusest, eesmärgiga panna kuulajat veidike sügavamalt ja lõbusamalt mõtlema. See kõik on super hea!
Kas suudate ettekujutada pühapäeva pärastlõunast lastefilmi? - Üldistatuna ja abstraktselt mõeldes võiks albumit võrdsustada momendiga, kui kõik kuri on võidetud ja päike pilve tagant välja tuleb.

Juustu Inimesed

Või siis tõlkimata kujul "The Cheese People"

Ilmselt tõusev täht Venemaa indie-pop žanris. Circa kaks aastat tagasi palusin ühel Piiteri tuttaval märku anda, kui ta millestki huvitavast & originaalsest kuuleb. Seni on tulnud aeg ajalt teateid "Nothing to Report! I keep on listening!" Well, eile see juhtus ning ta informeeris mind, et oli paar nädalat tagasi käinud kuulamas ühte jumalast lahedat ning originaalset artisti. Täpset venekeelset vastet ei oska siin kohal anda, igaljuhul tegu oli ülevoolava rõõmupuhanguga...

Bändi enda kohta, MySpace annab nende kohta teada järgmist:

"Cheese People are the heroes of the loudest hype in Russia nowadays – suddenly this quartet of bashful unremarkable students from the banks of Volga river became the most fashionable disco-punk band in the country. Cheese People already had participated in a few important international festivals and shared the stage with Datarock, Solex and Junior Boys, and played a lot of crazy club shows. 12th September 2008 their debut eponymous CD will be released by Moscow-based indie-label Snegiri Music. It's hard to believe that all of this 11 frisky tracks were recorded in the bedroom of Anton Zalygin – and it's seems incredible, that he had not been inspired by modern british glam nu-ravers. This no-budget self-produced record sounds more poverfull and groovy than all russian major hits – due to the felicitous combination of catchy melodies, senseless lyrics, a thorough work with samples and unusual meow-style vocal by Olya Chubarova, this band can become a first international indiependent hitbraker from Russia since TaTu. They are really too good to be true, and too ambitious to fail. Fortunately, they are not wasting the time and already seek for international partnership"

Hiljuti ilmus ka nende esimene täispikk album, sõbranna andis teada, et sbzoluutsel tfantast. Paraku ei ole mul endal õnnestunud seda hankida ning pean leppima Youtube´st guugeldatuga...
mis on äärmiselt halva kvaliteetiga...
Siiski "Cartoon Girl"

The Sun- "Unisex"

Well, esiteks, ma ei ole eriline Tanel Padari fänn, nii et võite julgelt mind süüdistada erapooletus kritiseerimises, kui ei meeldi.

Mulle meenus esimesena asjana, kui ma plaadi pealkirja lugesin, millegipärast erekollane sviiter, mille kaeluse peale on kirjutatud Unisex. Noh teate küll, selline sviitri tüüp, mis on mõeldud kõigi jaoks ning otse loomulikult ei aobi seetõttu mitte kellelegi.

Tegelikult plaadi kohta seda kohta öelda ei saa, plaat sobib kõigile, kui tahad lihtsalt sulanduda tuhande samasugust sviitrit kanda inimese hulka. Plaadil ei ole peaaegu mitte ühtegi sellist lugu, mida žanrilt ootaks. Minu arusaamist mööda peaks rokk vahendama mingisugust ülikõrva statement´i, mida ei saa lihtsalt endasse hoida ning mida peab lihtsalt maailmale kõvasti välja ütlema.
Padari plaadi peal on aga lihtsalt laulud elust, mitte ühtegi vastandumist maailmale. Ainus lugu, mis aju mälusoppides kummitama jäi oli "Armetu Naer," see oli eriline. Andke andeks, kuid muu oli absoulluutselt bussiootepaviljonide ning gigakaubanduskeskuste valjuhääldidest kostev muusika. Kõik puha selleks, et tarbijakaitseamet ei leiaks võimalust eelmainitud asutusi klientide traumeerimise pärast kohtusse kaevata.
Teostuslik pool ning plaadikvaliteet on muidugi 5+, aga jällegi, kõik on liiga prillikiviks lihvitud...
veidi rohkem originaalsust ja šokeerivust teinekord, paluks... (A)

In Bruges OST

Mõni aeg tagasi kirjutasin ühest toredast filmist nimega "In Bruges." Paar päeva tagasi õnnestus mul küüned taha ajada sama filmi heliribale. Võin julgelt väita, et tegu on ühe parima filmimuusikaga, mida ma circa 3 kuu jooksul kuulnud olen.
Vanemad naissugulased väitsid muidugi, et tegu on depressiivse muusikaga, kuid kes on öelnud, et hea muusika peab alati joy´hop´smile stiilis olema.
Kui filmi sisuga kursis olla, siis taipab veidi rohkem. Muusika ise on kirjutatud Carter Burwell´i poolt, kellest vähemalt mina varem mitte midagi kuulnud ei olnud. Aga mille jaoks inimese aju 10Petabitti on, kui mitte selleks, et uusi kogemusi ja infot salvestada. :)
Ent, kui mul huvi tekitada õnnestus, siis kuulake ise...

Nädala uued artistid...

Nagu eelpool mainitud, oli mul võimalus see nädal kuulata muusikat veidi rohkem kui tavaliselt- väga tulemuslikult, vähemalt minu enda jaoks. Mõlemad artistid viljelevad pigem eksperimentaalse muusika tegemist, kui midagi muud- kohati psühhodeelne, kohati elektrooniline, kohati´strange.´ Aga kokkuvõttes tuleb midagi geniaalselt originaalset välja :)
Enamus teist ei hakka sellist muusikat mitte kunagi kuulma, aga pean mõningaid teie seast lohutama- I sense a great hope in you
POINT NR.1.
MGMT- Oracular Spectular
Nii veidralt lahedat pidevalt varieeruvat soundi ei olnud ma tükk aega kuulnud. I´häv nõu idea, miks rohkemad ansamblid ei julge katsetada julgemat erinevate stiilide miksimist ja eelistavad jääda mainstream´i peale. Kuid samas, kui kõik seda teeksid oleks see ise mainstream ja poleks enam nii originaalne. :) raske valik. tglt on vist lugematu hulk "noori" seda proovinud, aga on haledalt põrunud, kuna nad ei kohtle oma plaati kui ainsat võimalust üldse kunagi särada, nagu teevad seda Andrew Vanwyngarden ja Ben Goldwasser MGMT-st.
Nende agenda (samned, whts with teh word) tuleb välja juba esimesest laulust nimega ´Time to Pretend,´ mille põhiidee on "This our decision, to live fast and die young/ We've got the vision, now let's have some fun." Minu lemmikuks on siiski "valgefunky´lik" Electric Feel, mille žanr on juba iseenesest circa kümmekond aastat vana. Siiski ei tundu lugu üldse nagu mingi järeletehtud ja tugevasti Beck´ist mõjutatud kräpp- pigem on tegu millegi uue&värskendavaga... kokkuvõtteks Tänk Juu hinnang!!:)

youtuub´is on selle video riputamine kuskile muidugi rangelt keelatu, but heh, Huu Cares?
POINT NR.2.
TV on Radio- Dear Science

Üks aasta paremaid albumeid, mida ku:lnud olen. Nad on seda jälle teinud! Seekord isegi paremini, kui nad varem oskasid inimesed panna oma muusikat lihtsalt imetlema selle keerukuse tõttu, siis nüüd on nad soundi veidi lihtsustanud, et see ka massidesse läheks, kvaliteeti ei ole seejuures mitte üldse alla lastud- oskuslikult on nad post-punk, free jazz, a cappella, doo-wop, soul, shoegaze ja electro taaskord eripäraseks kompotiks seganud. Tervel plaadil ei ole ühtegi samasugust ega ka kahvatut lugu- kõik on ühteviisi hea! :) žanrite rohkuse tõttu kasutavad niipalju erinevaid muusikariistu, et nendega saaks relvastada terve Kuningliku Sümfo:niaorkestri ;) Nagu tahaks millegi kallal norida, aga ei suuda midagi leida, kõik nagu tunduks täielikult paigas olevat. Idee po:lest võiks veaks tuua fakti, et Seda muusikat ei kuula Sina, See muusika kuulab Sind =)



*****************************************************************
mis on neil kahel artistil ühist?- nad mõlemad oskavad muuta oma muusika paeluvaks, kaaskiskuvaks ja antireaalsusesse kandvaks 8)

Te olete minust abzoluutselt liiga heal arvamusel....´Maam.

Tavaliselt inimesed rõõmustavad, kui neid ülehinnatakse, seda teen ka minagi, teatud määrani. Aga igal asjal on oma piir, millest ületamisel muutub ka selline meeldiv fenomen vastikuks.Kas inimesed vajavad tõesti nii meeleheitlikult nn. kangelasi, keda teistele ning ka iseendale eeskujuks tuua?
Nähtus on iseenesest huvitav, ma ise olen elus vaid paar korda päris tõsist vaeva näinud, kuid juba peavad mind kõik ilmeksimatuks vaid seetõttu, et mul veab, harilikult. Ilm-eksimatuse müüti võimendab veel see, et mul on piisavalt oidu asjad enne korda ajada, kui mingi absoulluutselt valesti läinud asi avalikuse ette tuleb. Kui aga midagi sinu mainet kahjustavat aga kuskilt välja tuleb, siis olge lihtsalt vait ja tehke solvunud nägu. Ja avalikus arvabki, et Te olete süütu ja Teid lihtsalt mustatakse. ;).
Ma ei ole eales sellest unistanud, aga vahepeal tekkis tõepoolest "jumalakompleks" kuna kõik räägivad minust nii hästi. Oksele ajab- mõnitage, solvake, tehke mind maha! Ma anun Teid!. Kooli puhul on veel see värk, et õpetajad hindavad mind otseses mõttes üle, see ei ole normaalne...
Seega, Jumal (kui ma sellesse usuksin) õnnista mind vaenlastega, kes mind objektiivselt hindaksid.

Säherdune mõte.
Jätkudes...

Järjekordne statement, mulle meeldivad ööd, eriti kui on täiskuu, siis on kogu maailm valge nagu päeval ja müstika rullub üle taeva avaruste. Hollywood on täiskuu ööd oma igasuguste libahundi/vampiiri filmidega tavainimesele vastikuks muutnud, nii et on üpris väike võimalus, et te öösel jalutades kedagi kohtate, aga kui kohtate, siis seda parem teile. Tavaliselt on tegemist teie mõttekaaslasega ja samasususe hulluga nagu te ise, kellega on huvitav paar sõna juttu puhuda. Muidugi võib see keegi olla ka mõni röövel, liputaja või mõrvar, aga mõelge selle peale, et ükskõik mis juhutub, se juhtub vähemalt ilusal ööl.
Täiskuul on kuidagi ka pilvedele huvitav mõju, nad liuglevad korrapärastes rivides nagu hiigelsuured hatiffnatid.

aLL THe CLouDS STaNDiNG oN a LiNe ToTHe BaTHRooM

Rääkides fotograafiast, katsun hakata veidi rohkem pilte tegema, vahepeal hobi kuidagi ära vajunud. Uueks peateemaks saab: uNiVeRSaaLNe MaSSiKoMMuNiKaTSiooN ehk kuidas noorus anonüümselt erinevate avalike pindade kaudu üksteisega suhtleb, Anonüümselt otseloomulikult.

Muusikahuvilistele, kellega mul üpris sarnane maitse,
Björk võitis kolm Briti muusikavideote galal 3 auhinda: aasta video, parim alternatiivmuusika video ja parim kunstiline juht. Björki video tegid Encyclopedia Pictura, kunstiline juht oli Isaiah Saxon, produtsendiks Mark De Pace.
Uus Antony & the Johnsons´i plaat täispikk album peaks ilmuma järgmise aasta jaanuaris. Aimu annab albumist järgmine video

"Another World"

Ja päris lõpetuseks uudis putukariigist. Suurbritannias on näitusele läinud uus maailma suurim putukas, 56.6cm pikk, teadjatele Phobaeticus chani või normaalinimestele arusaadavad keeles Chan'i megapulk


BTW.....Äkki keegi tunneb huvi hakata teisipäeviti Liverpoolis ´jazz´u õhtudel käima, võtke ühendust ;))))

The Streets- Everything is Borrowed

Briti räppari Mike Skinner neljas plaat on olnud poelettidel alates 7 oktoobrist. Kuulasin huvi pärast ära, eriti kõrgeid lootusi endale ei seadnud, sellegipoolest Everything Is Borrowed, the Edge of Cliff ja Alleged Legends olid aga tunduvalt paremad kui ma arvasin.Ülejäänu oli küll abzoluutne ajaraisk, seega kui kellelgi on plaanis see plaat tõepoolest osta, siis ärge raisake raha, ostke lugude kaupa kuskilt Amazonist või iTunes´ist.
Plaadi üldteemadeks on aga religioon, surelikkus ja ökoloogia, kes sellest artistist enne midagi ei teadnud, siis tavaliselt on olnud teemadeks tähtsusetu kuritegevus ja nuhtunud kurameerimised. (Ökoloogia tundub üldse artistide seas pop teema olevat, naguoldaks kuskil Al Gore peetud seminaril viibitud.) Uue teemana on ta hakanud kasutama saateks orkestraal muusikariistu: viiulit, harfi ja akustilist kitarri.
Parimale, debüütplaadile, see plaat muidugi vastu ei saa, he Hardest Way To Make An Easy Living´le teeb aga küll ära.
Kokkuvõtteks: Originaalne olemine ei tähenda alati priima olemist, vahetevahel on põhjused miks antud žanr´is tegutse ühtegi muusikut.

Jenny Lewis-Acid Tongue

ehk 47 minutit stiilset gospeli sugemetega Ameerika kantrirokki. Tõsi, võrreldes Lewis´e eelmise soolodebüüt albumiga on Acid Tongue´s isikupära vähem, hea plaat sellegipoolest- loomulik ja lihtne. Mitte mingisugust ülepingutamist, seega tundub nagu kuulaksid elavat esitust. Võrreldes veel Rabbit Fur Coat´iga- käesolev album rokib tunduvalt rohkem. Tundub, et iga järgneva albumiga kaugeneb Lewis oma algsest indie-rocki žanrist ja leiab teed järjest keerulisemate väljendusvormidele. "Laps hakkab suureks kasvama;)"
Lugude sisu hindamiseks pidin plaati õite mitu korda kuulama, tavaliselt seda ei juhtu, see oleks plaadile komplimendiks. Plaadi avalugu peab "Black Sand" peab ilmselt oma kohuseks rõhutada minimaalse kitarri saatega Lewis´e karget, kuid samas võrgutavat häält, järgnev lugu on samas stiilis ning on justkui vahe-etappiks uue -ja vanaplaadi vahel.
Minu arvates on albumi vaieldamatult parim lugu "Next Messiah,"
kus Lewis´i bluesilik hääl loob kaasakiskuva rütmiga meeldiva kontrasti. Ja viib oma olustikuga meid Ühendriikide keskossa. Laul koosneb oma pea üheksa minuti pikkuse suudab kolm korda oma nägu muuta ja on suurepärane sissejuhatus ülejäänud albumile.
Ilmetuid lugusi, millest mitte kui mingit mälestust ei jääks ei ole, ära tasuks veel märkida veel kerge poliitilise sisuga "Carpetbaggers´it."
"Next Messiah"

N.E.R.D. - Seeing sounds

Kolmapäeval oli juhus lõpuks nende üpris uue albumi pealt lood läbi kuulata. Nagu arvata võis, oli nende album topitud pop-rocki osakonda, kuigi sama hästi oleks see võinud soul-metal´i, funk-rock´i all, nimekiri võiks üpris julgelt jätkuda, täpselt nagu In Search Of´i puhul. See on iseenesest väga hea, sest siis ei pea hommikuti pikemalt järele mõtlema, mis meeleolu sul ikka on ja mis muusikat meediamängijasse laskma peaks.
Albumi pealkirjast: Shay olevat öelnud, et kui nad Discovery Channel´it vaatasid, nägid nad saadet sünesteesiast- st. mingit kujutist nähes meenub harilikult automaatselt ka mingi heli ja suhu võib tekkida spetsiifiline maitse. Ja kuna nad olid sellest niivõrd vaimustunud, panid nad selle teemalise pealkirja. Vot.
Ma ei suutnud oma pool tundi otsustada, kumb album on parem, kas Seeing Sounds või nende debüütalbum. (Fly or Die oli veidike igav ja ühetaoline ja arvesse ei lähe.) Kaalukeeleks sai psühhodeelne-funk lugu "Anti-matter,"kuna antud hetkel oli lihtsalt sellise muusika´kuulamis´tuju. Seega tunnistan Seeing Soundsi ametlikult paremaks. Kui albumit algusest peale kuulama hakata, peab kõrv pidevalt ümberorienteeruma, sest sound on lihtsalt eri lugude puhul niivõrd erinev- soul´ilikust Sooner than Later´st Laugh About It´i meelierutavate rütmideni.
Ja see kõik annab sombusel sügispäeval hädavajajalikku energiat.
Viis pluss ja Tänk Juu!!!

The Verve-Forth

Vahelduseks Verve´lt veidike uut kraami pärast nende taaskokkutulekut 2007 aastal.
Nendele, kes ootavad nendelt mingit kardinaalset stiilivahetust, peavad pettuma.
Album iseenesest on hea, tunduvalt jõulisem kui eelmised, mis lindistatud vahetult enne bändi lahkuminekut. Julgeksin Forth´i tõsta isegi samale pulgale Urban Hymns´iga, millega bänd oma suure kuulsuse saavutas. Kulumismärgid on vahepealsete aastatega maha kantud.
Plaadi peal on 10 lugu, B-poolel veel 2, väga headeks peaksin kahte lugu: Sit And Wonder´it ja I See Houses´it. Esimest selle ürgsuse ja väljaspool reaalsust olemise pärast, teist aga selle võimsa meloodia pärast. Esile tuleks tuua veel Judas´t ja Love is Noise´i.

Kriitikute poolt tuli üldiselt positiivset vastukaja, kui välja arvata Guardian´i kriitikut Maddy Costa´t, kelle arvates pole albumil mitte midagi uut.
Veel huvitavat, album lekkis Internetti juba 13. augustil, ametlik väljaandmis kuupäev Euroopas oli aga 25. august. Edasise piraatluse vähendamiseks lasi Verve oma MySpace leheküljel albumit nädal aega täies pikkuses kuulata. Vot nii!

I See House kuula siit.

muideks, Youtube´i on kõik lood juba üles laaditud, nii et kui te just fänn ei ole, võite kehvema kvaliteediga seal kuulata

Með suð í eyrum við spilum endalaust...

...ehk minu esimene tutvus Sigur Rós´iga.

Oleme ausad, enne seda albumit polnud ma Nendest praktiliselt mitte kui midagi kuulnud.
Niisiis otsustasin oma silmaringi avardada ja selle endale hankida.
Igaksjuhuks ei hakanud ma enne kuulamist nende kohta mingit erilist bäkkraund Inffi ka otsima, ikka selleks, et kogemus vahetum oleks või vähemalt nii ma lootsin.
Esimene lugu (Gobbledigook) oli kerge üllatus, arvasin, et tuleb midagi raskemat/tõsisemat. Ent kõrvu hakkas paitama hoopis midagi animalcollective´ilikku, kuid midagi oli teisiti. Alles kolmanda??? loo ajal sain aru, et nad laulavad "võõras" keeles. Kuskilt ajusoppidest tekkis seepeale rohkete valeühenduste toel teadmine, et tegu on islandi keelega, mida olin kunagi varem ühelt Björk´i albumilt kuulnud. Igaljuhul, Deem!!! Minu tähelepanu võime on vapustav. Vabandan end välja sellega, et see kõik oli lihtsalt niivõrd TÄIUSLIK ja ei kujutaks ette lugusid mingis teises keeles lauldavat.
Tuurid võeti maha alles viienda loo (Festival) ajal ja tuleb tunnistada, et see valmistas pärast võimsat algust pisikese pettumuse! Lemmik looks võiksin pidada Inní mér syngur vitleysingur, ärge küsige miks, sest ma tõesti ei tea...Tekitab lihtsalt tunde Fiiling Guud, Luuking Greit!! Mis veel? Loo viimane lugu on inglise keeles, mille kohta hiljem lugesin, et tegu on nende esimese ingliskeelse looga üldse, mis kunagi plaadi peal ilmunud on.

Gobbledigook´i videot võita vaadata siit:


Kollektiivi enda koduleheküljel on muidugi tunduvalt parem kvaliteet:
Ja hoiatus, video võib sisaldada alastust, nii et youtube´st Te seda ei leia! ;)
vastava sisulise artikli leidsin icelandreview.com-st:

Latest Sigur Rós Video Banned on YouTube
YouTube has removed a newly released Sigur Rós music video from its website because of nudity. The Icelandic music television station Skífan TV will not broadcast the video during the day. Yesterday the video was released on the Sigur Rós website as well as YouTube, but now only remains on the band’s website.
“This is just typical,” Orri Páll Dýrason, the drummer of Sigur Rós explains to 24 Stundir. “We were expecting something like this. It seems to be okay to show scantily clad women spreading their legs as long as a little strip of cloth covers their crotch, not to mention the violence that is allowed to be shown. [This video] only shows a group of beautiful people frolicking. It’s innocence, not vulgarity.”
The video was made by Siggi Kjartans and Stefán Árni, based on the cover photo for the band’s new album, which was shot by American artist Ryan McGinley. McGinley is known for artistic depictions of nudity.
The video shows a group of young, naked people frolicking in a forest, by a lake and on a beach. No attempt is made to cover the people’s genitals, which violates the policy set out by YouTube as well as American television stations.

Kindel on see, et Sigur Rós leiab kindlasti tee minu plaadiriiulisse, kuigi ma enamikest nende laulude sõnadest aru ei saa. Peaasi, et ilus on, müts maha inimeste ees, kes julgevad oma emakeeles laulda.