Miks peaks keegi panema enda kolmanda stuudioalbumi nimeks panema Veckatimest, mis on tegelikult asustamata saar, mis asetseb kuskil Cape Cod´i lähedal? Ent samas- miks mitte! Praegusel hetkel on ansambleid, mis kvalifitseeritakse alternative-rock´i või indie-rock´i žanri alla niivõrd palju, et nendes orienteerumiseks võiks hakata välja andma Britannica mõõtu Atlast, mis koguks ilmselt sama suurt populaarsust kui Pentagoni turismikaart. Seega kui nendest lõpututest esitusloendidest (playlist´i eesti keelne vaste ;) )midagi mõnusat ja üllatavalt leiab, siis on tuju kohe tõusuteel.
Veckatimest on ülesehituselt niivõrd üllatav, et esimese kuulamisega ei saagi plaadi olemusest õiget aimdust. Iga akord üritab originaalitseda ja kõigest muust esile tungida. Tulemus on samasugune, kui keegi oleks „Sõja & Rahu“ kõik tegelased A3 paberile üles joonistanud. Hoolimata sellest on tervik kohertne, see tähendab nauditav, st. kompaktne, st meeldejääv, st. haaarav. Osad detailid hakkavad pinnale tõusma alles pärast mõningast ajus küpsemist ja muusikasoolikas seedimist. Mingi võrdlusmomendi julgeksin tekitada isegi „Merriweather Post Pavilioniga,“ ehkki mind võidakse selle paralleeli eest lintšida. Julgen prognoosida, et võib välja kujuneda isegi võistlusmoment aasta parima alternatiiv-albumi tiitli nimel vähemalt US&A-s.
Veel üks võrdlus „Sõda ja Rahu´ga“- albumit on tunduvalt kergem imetleda kui armastada. Kuidas küll armastada abstraktsust? ;) Mitmekordne kuulamine igaljuhul ära ei tüüta, võib leida pidevalt uusi pisiasju, põdemata isegi Alzheimeri tõbe. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar