teisipäev, 13. oktoober 2009

POSTUGANDA


-You are so cool,
Your ideas are cool,
Your play is so cool
and your glance-
oh my... -


(co. PostUganda)

Youtube ja kogu see maailma ühendav-lahutav suhtlusvõrgustik on vahete-vahel lihtsalt kujutlematult tore. Võib-olla ja päris kindlasti ei oleks ma ilma nendeta jõudnud ridadeni
„Samas, kallis mees, kui oled juba nii suure osa oma ajast käesoleva teksti läbimiseks kulutanud, leevendab seda kõige paremini ainult põhjani minek, ehk siis kohale tulek...,“ mis mustalt ja valgelt Sirbi veebilehel ilutsevad. Küll aga oleks ma etendusele läinud ka ilma selle repliigi lugemist, ent mis seal salata, omamoodi ootusärevust see lisas.
Hoolimata reklaamist, mis sovinistlikele eelarvamustele kalduvatele mõistustele võiks tunduda pulbitsevat häbitu feminismi ning jalge alla trambitava auna, on etendus ise ülla sõnumiga. Kuigi 'üllas' tundub selle kohapeal kuidagi võõrkehana- asjad lihtsalt on tänapäeval niimoodi, mis sest et seda tunnistada ei taheta. Kõik ja kõik tegelevad ju endaga ja see on ju normaalne- täna on ju ainult täna täna. Mis sest, kui see tähendab näiteks oma naise 15 dollari eest üheks ööks müümist, kuna muidu ei saaks ju piisavalt juua, et piisavalt oma kullakest peksta, et pärast sellest lähtuvaid südantlõhestavaid armastusballaade kirjutada. Elame ju postempaatilises maailmas- teistele antakse see, mis haruharva endast üle jääb.
Etendusega kaasaskäiv heliriba on lihtsalt sõnuseletamatult ilus, kaasakiskuv ning lõppude-lõpuks katarsiseni viiv, mille sarnast ma tükk aega polnud kogenud. Sünkroonis Riina Maidre poolt suurepäraselt mängitud rollidega...It is just so Cool!!! Kuigi teema seda iseenesest ei ole. Mõnede kohtade peal, kui paljud naersid, pidasin endamisi aru, et kas siin inimesed aru ka saavad, et tegelikult ongi ju nii. Päris elus ka, mitte pelgalt laval.
Mul oli mitmel korral tunne, et kohe-kohe hakkab Maidre nutma, mida oli valus vaadata, sest Tema pilk on lihtsalt niivõrd võrratult soe, mida mulle tavaks saanud animaalsemagnetismi tõttu, oli mul õnn ja suur rahulolu talle kinnitada. Niisiis, kõik kellel ei ole veel juhust olnud etendust vaatama minna- minge! Ja ei te ei kahetse, saate endale toreda CD ka hankida ja mina leidsin endale lemmik eesti näitlejanna.

pühapäev, 13. september 2009

Karmavõlg (my ass!!!)

-"Räägime õige Jumalast," küsib viisakalt äratuntava ameerika aksendiga tüüp, kes äsja koos oma viie kamraadiga bussi on astunud. Endal valge ülikond seljas, märkmik ning konspektivihik käes. Kuna minu peatuseni oli terve hulk maad, otsustasin kaasa mängida.
- "No olgu, räägime Jumalast, millise tema külje üle te diskuteerida tahate?"
mehike on kergelt üllatunud näoga: -"Te usute jumalasse?"
- "Ei, otseloomulikult mitte. Küll aga olen ma kindel, et midagi kõrgemat eksisteerib, mis aga tingimata ei pea olema isikustatud vanamees, kes kõlgutab kuskil pilve piiri peal jalgu. Sellele, et universum pole aga juhuslikult aegruumi üldfoonist võrsunud viitab minu arvates fermionide ja bosonite supersümmeetria. Mida teie muideks sellest teooriast arvate?"
- "Vabandust, ma ei oska niipalju eesti keelt veel ja ei saanud sellest lõpuosast päris hästi aru."
- "Well, the main fact in my opinion that universe hasn't spontaneously spawned from time-space general backround fabric is supersymmetry of fermions and bosons. By the way, what do you think of this theory?" kordan ma püüdlikult.
vaatab tuge otsides kamraadide poole, kes aga on hõivatud mõnede teiste kaassõitjate enda usku pööramisega -" Ma ei teagi nüüd. Ma usun ikka sellesse Jumal lõi maailma."
- "Kust te sellele kinnitust saite?"
- "Piiblis on niimoodi kirjutatud."
+++järgneb arutelu ja vaidlus selle üle, et kas Piiblis on ikka Jumalasõna+++
- "Kui palju te meie õigest kristlusest teate?" küsib ta viimaks, hakates oma brosüürist otsima kohta, mis räägib nende prohvetist.
- " Ma julgen väita, et päris palju. Teie prohvet Williams Miller kuulutas, et 3.aprill 1843 saabub maailmalõpp, kuna sama aasta veebruaris oli USA-s üpris korralik meteoriidisadu, kindlustas see Milleri sõnumit. Mis aga mulle tõsiselt huvipakub on see, mis sai rahast, mis ta korjandustekäigus sai. Ja üleüldsegi kui tollel aastal pidi maailmalõpp tulema, siis mida me praegu siin teeme."
tüüp hakkab kergelt roosakaks muutuma.
- " Kas te olete meie esindajatega varem ka rääkinud?" pobiseb ta viimaks
- "Jah, korduvalt, kui teid arvestada, siis see on viies kord."
- "Ehk tuleks kuues kord ka, kui te meie kirikusse satute?"
- "Over my dead bodies! When did You started to belive?"
- "Since my childhood, my parents thaught me."
- "Did you like your parents?"
- "They were my elders,..."
- "but did you like them?"
- "...not very much."
- "So why do you belive this crap?"
- "I don't know...."
Siis saabus aga minu peatus ja viimase julgustava pilgu heitnud, astusin ma bussist rõõmsalt maha.
+++
Tavaliselt ma muidugi nii ei käitu, kuna inimestel on õigus uskuda seda, mida ta tahab uskuda. Ent kui mõni inimene üritab kahtluse alla seada minu usu alustalasid vaid selleks, et neid enda omadega asendada, siis arvan ma, et võin väga vabalt moraalikoodeksi vastu eksimata samaga vastata.

teisipäev, 8. september 2009

Kui kollaseks...`?

Dilberti autor Scott Adams võrdsustas ühes oma koomiksis lõpptarbija intelligentsuse taseme kapsaga, jäädes napilt alla harilikule tomatile. Kuigi mina laia-tarbe-rahvasse nii pessimistlikult ei suhtuks, on tavameedias vahendatavad teadusuudised sihitud umbes niisuguse arusaamisvõimega inimestele. Nii räägivad päevalehtedes ilmuvad artiklid valdavalt näiteks sellest, kuidas kusagil Indo-Hiina džunglis avastati ligi meetri pikkune rott või kuidas LHC (Large Hadron Collider) hakkab massiliselt miniatuurseid musti auke tootma. Seetõttu ongi harilikule inimesele jäänud mulje, et teadus selliste ekstreemumitega tegelebki. Hoolimata sellest, et võib-olla antud teemad sisimas olid tõesti sügavad teaduslikud uurimused, on selliselt esitatud artiklid paksu kollase värviga üle võõbatud. Klikimeedia loeb, ent tasub küsida, mida teadus selliste artiklite esitamisest võidab. Populaarsust, mis aitaks avada täiendavaid rahakraane. Kärtsu ja mürtsu teadus on Popp!
Ent teisest küljest kujundavad ekstreemumitest kirjutatud artiklid arvamust teadusest kui millestki eluvõõrast, sundides ühel hetkel tarbija ja maksumaksja kahtlema, miks on vaja finantseerida projekte, mille tulemusena kamp eksentrikuid kusagil laboris lõbutseda saab. Kuigi olen harilikult propageerinud asjade lihtsustamist ja komplekssuse müüride lõhkumist, on lihtsustamisel siiski piirid. On vaja Okastraataeda, mis karjub, et järgnevate raskuste ületamiseks on paratamatult vaja teadlase abi ning millega tavamõistus pole võimeline tegelema. Olgugi, et sellesama okastraataia ületamiseks võib asjatundamatule pildule, et probleemiga tegelevad teadlased loobivad lihtsalt raha tuulde. Juhindudes väljakujunenud arvamusest teaduse kohta, arvaks tädi Maali, et aia õhkimiseks kulub ebaproportsionaalselt palju kapitali, kuna ajaleht kirjutas ainult lõpptagajärjest.
Oleks liiga palju palutud, kui tüüp-ajalehed hakkaksid avaldama täies pikkuses viimaseid teaduseuuringuid. Lisaks on paratamatult alates Newtoni aegadest saadik teadus vaikselt arenenud järjest keerukamaks, nii et päris õigeid teadusartikleid mõistavad tänapäeval lugeda ainult nende erialakolleegid. Ent siiski peaksid need olema piisavalt tõsised ning detailsed, et anda selge sõnaga mõista- Teadust on vaja! Lisaks sellele alahindavad ajalehed harilikult oma lugejaid.
Omaette probleemiks on kujunenud muidugi süvateaduse ja meedia vaheliste väljundite vähesus. Teadusetegijatel napib seda vaba aega, et edastada infot ajakirjanikele ise, tavalistel rea-ajakirjanikel on aga vastumeelt olla ööpäev läbi valves, ootamas kellegi suursugust avastust. Eestis on hetkel umbes kümme niivõrdkuivõrd tõsiselt võetavat teaduasjakirjanikku s.h. näiteks Fortes, Horisondis, Novaatoris ja mõningates telesaadetes. See nišš pole kaugeltki täidetud. Teadusuudiste vahendamist laiatarbe-publikumile on vaja, et teadvustada ühiskonda nähtavushorisondi laiendamise vajalikusest. Koolifüüsika on ju selle rolli täitmata jätnud.

Homme toimub Tallinnas ka selle teemaline seminar.

pühapäev, 6. september 2009

Murdvaraste elu ei ole kerge

Öövarju katte all hiilisin vaikselt&väikselt tänavavalguslambi tõttu kollakalt helendava maja poole. Ikka veel madalat profiili hoides nihkusin vaikselt uksele lähemale ning võtsin oma põuest võtmekimbu ja lükkasin viimaks metallitüki lukuauku. Keerasin lukku niimoodi, et ei kostunud vähematki heli. Tänav oli endiselt tühi. Lukk keeldus ennast avamast, misjärel kordasin oma toimingut, endiselt hoolikalt mitte ühtegi heli tekitades, kusagil haikus koer. Lukul tundus olevat kiuslik iseloom, mistõttu eemaldasin läikleva metallitüki pettunult lukust.
Nõjatusin hetkeks trepikoja tuulekoja seinale, peas ringlemas ideed operatsiooni edukaks läbiviimiseks. Kahjuks ei olnud nendest ükski reaalselt läbiviidav, vähemalt selliselt, et mõtte teostamisega oleks poleks kaasnenud terve kvartali üheaegne ärkamine. Hakkasin trepikoja ees rahutult edasi tagasi kõndima...minut...kaks. Taevasse tõusis täiskuu. Järsku jäi minu pilk peatuma maja numbrile, milleks oli 31.
Hetkegi mõtlemata haarasin oma seljakoti, kõndisin viiskümmend meetrit kirde suunas, pöörasin näoga paremale, kus minu ees kumas number Seitse, võtsin taskust oma võtmekimbu, valisin sealt hoolikalt ühe võtme, torkasin võtme lukuauku, keerasin kaks korda päripäeva ning avasin ukse. Liikudes peaaegu tormates edasi, haarasin kimbust järgmise võtme ning avasin neli korda keerates minust paremale jääva ukse. See avanes. Osavalt pimedas takistuste piirjooni vältides viskusin voodisse. Magasin hommikuni.

kolmapäev, 2. september 2009

Sinu jaoks on see matemaatika, neeger...

Eile kogesin ma arvatavasti kõige jubedamat loengut oma teadliku elu jooksul. Üllatus-üllatus, selleks oli kõrgem algebra ja geomeetria. Sinna minnes oli mul võrratult hea tuju, kuna eelmine seminar oli olnud Füüsikaline Maailmapilt, mida annab üks positiivselt segane, aga sellegipoolest tohutult mõnus inimene, kes on muideks ka minu kursusevanem. Pärast auditooriumi ukse avamist, tundus mulle äärmiselt imelik vaatepilt, et enamik inimesi istusid üpris-üpris vaikselt, kuigi loengu alguseni oli umbes viis minutit. Väga-väga veider, mõtlesin ma vaikselt. Loengu alates hakkab õppejõud siis mikrofoni rääkima, endal hääl umbes nagu karul. Lühidalt mainis ta kursuse eesmärke ja hindamisskaalat, pärast seda ütles ta rõõmsalt: "No alustame siis esimese loenguga!" Ma olen üpris kindel, et endale ütles ta ka veel: "Ja lõpetame selle mõttetu pläkutamise." Esimeseks teemaks oli Maatriksid ja Determinandid, et aega mitte raisata, hakkas ta muidugi kohe rääkima uutes terminites, mida ma ainult halbades ulmefilmides kuulnud olen.
Niimoodi ma siis seal istun, minu ees on mees, kõigi nende tohutute vuntside ja habemega ja muudkui kirjutab, kõik laused muidugi veidraid termineid ja sümboleid täis. Üheks hetkes tekkis tunne, mida ma k@@@@mat! siin teen. Aga ainult üheks hetkeks, siis sekkus minu täiesti 'normaalsesse' mõttelõnga mõistuse-hääl, mis kinnitas mulle, et kui ma ei tee & seal ei ole, ei oleta tagajärgede eest vastutav, mõned inimesed on selle kursuse ju juba läbi teinud, kuidas sina siis ei saa. Kõike seda muidugi kirjanduslikult väljendudes.
Niisiis hakkan ma vaikselt seda mumbo-jumbo't enda jaoks tõlkima. Tüüp auditooriumi ees, muidugi jätkab oma kirjutamist, vahetevahel ütleb ta oma mikrofoni veel imelikke asju a'la stiilis "See on M.O.T.T. Ha-ha-haa". Mina hakkan aga kirja pandud teksti uuesti üle lugema: "Transponeeritud maatriks on A-maatriks, milles on read ja veerud ära vahetatud ja selle käigus saab seda kasutada ka polaarkoordinaatide tõlkimiseks ja muutmiseks."
Okei, siis ma taipasin: See on mingi peen matemaatiline värk, mida sa saad muuta veel peenemaks matemaatiliseks juraks, seda muidugi tegelikult üpris lihtsalt ja enda huvides ilusti ära kasutada. Õnneks oli eelnevas loengus üks õppejõud maininud, kui kasulikud need polaarkoordinadid on praktiliste asjade jaoks, niisiis jätsin ma selle meelde. Ja niimoodi siis ma need märkmed üksipulgi läbi käisin.
Pärast loengut kõnnivad kõik need loengus olnud inimesed välja ja ohkavad üksteisele:" Uhh! Ohh! See tüüp on Hulll!! Kahjuks pean ma nendega nõustuma. Aga kui selle peale mõtlema hakata, siis peavadki matemaatikud näitama, et nad on tegelikult ka kasulikud. Seetõttu ongi nad leiutanud kõik need uhked terminid ja veel uhkemad sümbolid, et varjata nende töö tegelikku sisu. Matemaatikud ei suuda kunagi midagi uut avastada, nad saavad teha lihtsalt vormiliselt uusi järeldusi nendest vanadest eeldustest. Seega on see kõik tohutult loogiline, kui sa nende keele ära õpid. Kuigi see ei takista neil ikkagi hullud olemast :)

neljapäev, 27. august 2009

First Stage

Esimene etapp on edukalt lõpetatud, täna viisin oma vajaliku maise vara Tartusse. Perenaine tundub endiselt ilus, tark ja andekas. WIN!

oops! esmase variandi asemel seisnes maise vara asemel täielikult naine vare. Appi!

kolmapäev, 26. august 2009

Siil Udus

Selgus, et mul elab aias siil. Täitsa selline siililik ja okkaline. Samas silitada laseb ilusasti ja podiseb selle peale armsalt midagi kerra tõmbumata. Hetkeimpulsside nael otsustasin ta ristida 'B Hedgehog Up.' Järgmine samm oleks muidugi , et ma õpetaks ta korralikult räppima, mugudi senikaua kuni ma ta soos kindel olen. Elu on ilus.

esmaspäev, 24. august 2009

All I hear is Night Time



Sometimes you just have to ask,
even if common-sense & dice both say "NO!"

(should really get myself a scanner though)

pühapäev, 23. august 2009

Little Dragon - Machine Dreams

"Enter a world special made for kings!" kuulutab Yukimi loos "My Step".
Ei jäägi muud üle kui temaga sajaprotsendiliselt nõusse jääda. Plaat on jõulisem, äkilisem ja seega suurepäraseid elamusi pakkuv! Esmase elamusena oli võib-olla isegi liiga äkiline, kuna "Twice'i" õrnad helid eelmiselt plaadilt kaikusid alles mu maksimaalsele tundlikusele tuunitud kõrvakestes.
Sci-Fi'lik esiklugu "A New" justkui häälestab ette 21.sajandi Maalast oskuslikust uueks Masinate Revolutsiooniks. Vaikselt juhib Yukimi kuulajat tagasi
puhta 80ndate positiivselt hulluks ajavate kosmilisterütmideni, mille järelmõjud läbistavad tervet ülejäänud plaati. Plaadi esimese singli "Feather" juures võetakse tempot siiski maha, ainult selleks, et see asenduks selgete äratuntavalt Jaapani päritoluga võrgutavate vokaalidega. Paari loo pärast järgnev "Runabout" ujub aga risti-vastupidi Little Dragon'i pop'i-pärlite maailma. Rohkete bassilöökidega lugu "Swimming," kus kajastatakse ajatu armastuse teemat, on läbi kiiremini, kui suudad öelda "Õu mai gaad, this is frankly so fascinating beat!" Kahjuks hakatakse pärast seda ettevaatlikult tuure maha kruttima- "Come Home" juhatab nüüdseks juba masin-inimese viimase kalliskivini "Fortune." Pole ime, et hoolikalt kokkusegatud kompott Yukimi võrratust häälest ja Hakan'i elektroharmooniast põimivad kokku meloodia, mis kestab. Isegi kui oled end Masinate Unelmaist ametlikult lahti ühendanud.
Little Dragon'il on tohutult vinge oskus ehitada ajamasin, mis ilmselgete mõjutustega Prince'lt, LCD Soundsystem'ilt ning tont'teab'kellelt'veel loob stiili, mis ei kvalifitseeru mitte ühegi ametliku liigituse alla. Kõige lihtsam oleks öelda lihtsalt, et see on Väike Draakon, kes on hetkeseisuga vähemalt pool oma kehast nikli&terasega asendanud ning selle tulemusena tavapärasest aegruumist väljaspoole asunud.

laupäev, 22. august 2009

Outsider



Have you ever felt yourself being left out of the club?

neljapäev, 20. august 2009

Žižn trudno a...

Ma ei ole vanusega muutunud, tõmban endiselt igasugust kahtlast rahvast, eriti inimesi, kellel on probleemid, mis tegelikult tahaksid sügavamat psühholoogilist nõustamist.
+++
Täna Tartu bussilt maha hüpates oli mul tüüpiliselt auto saabumiseni terve hunnik vaba aega. Pikemalt mõtlemata viskasin bussijaama pingile ettevaatlikult lebosse ja asusin lugema Kohver'i artiklit Pariisi-alusest surnutelinnast. Oma privaatsuse tagamiseks toppisin muidugi eelnevalt kõrvaklapid „Little Dragoni“ uue plaadiga hoolikalt kõrva. Teate küll, kuidas sellises poosis inimestest viisakalt neid häirimata mööda kõnnitakse. Olles nõndaviisi juba väheke oma personaalset ego-mulli nautinud, kuulsin läbi üldise sumina häält: „Išvinite, Ja magu gavarit c Vami?“ Kuna mul on sellistest vahejuhtumistest üldiselt kõrini, valmistusin ühmama: „No što tõ hotšeš?!“ Nähes aga ülikonda riietatud ära nutetud silmadega vanahärrat, kokutasin „Išvinite, Ja tšut-tšut panimaju russkii jašõk.“
- „No eto vsjoo beš problem.“ Ja nii see algas.
+++
Circa 15 min hiljem, olles ekselnud ennem väärtõlkimiste radu & arvamusi eesti olukorrast & sellest, kui kahju tal on, et ta ei ole suutnud eesti keelt ära õppida, jõudis ta ilmselt kogu jutu tuumani- ta ema oli paar päeva tagasi ära surnud. Peale selle ei olnud tema enda lapsed sellest eriti välja teinud, tohutult kurb muidugi. Kuigi ma suhtun üldiselt Surma üleoleva põlgustundega, aksepteerides ainult seda, et see on paratamatu, tegin oma parima, et vanameest lohutada. Oma vene pudikeeles pobisesin „Žižn trudno a no vše eze harošo stojašei eto!“ ja soovitasin ikkagi tal enda lastele helistada. Umbes tol hetkel saabus ka minu transporteerimisvõimalus ja möönsin seda ka enda vestluspartnerile. Seepeale haaras too ei tea kust kolm sajalist ja torkas minu rinnataskusse korrutades: „Passibo-Passibo,“ ning lahkus erakordsel kiirkõnnil, ignoreerides täielikult minu hüüdeid „Ne Nado! Ne Nado!“
+++
Muidugi oleks üldine moraalikoodeks nõudnud, et oleksin raha kasvõi heategevuseks annetanud, aga siiski hankisin selle eest paar korraliku pildiraami, veinipudeli ja järjekordse joonistusploki. „Life is still for livin'“ :)

teisipäev, 18. august 2009

Immatrikuleeritud tõbras

Täna potsatas minu postkasti teade, et vastavalt Tartu Ülikooli põhikirja selle&sellele punktile olen ma immatrikuleeritud füüsika bakalauruse 1.kursuse tudengiks, mille lõpukuupäev on 31.08.2012. Loodan siiralt, et igasugused Niburud või kaigastega relvastatud jehoovatunnistajad ei ole selleks ajaks Maakera pealt elu minema pühkinud.
Korteri värk on korras, nii et Dont Worry, Be Happy.

Muideks, põhjus, miks ma politoloogiat õppima ei läinud, peitub selles, et nagu ma eelmine aasta tõestasin, võivad politoloogid pool kolm öösel parajas vines olles korraliku ulmeromaani valmis kirjutada ning selle eest sellegipoolest tunnustust saada, kusjuures kõik noogutavad kui põhjalik analüüs ja tark jutt see on. See on totaalselt ebaõiglane vaeste valgete lambukeste suhtes.

esmaspäev, 17. august 2009

Projekt KuFü-FüKu

Millalgi varem mainisin ma, et joonistamine on mulle üpris hingelähedaseks saanud. Muidugi fenomeni võib süüdistada kui ka minu eksamitulemuste mõjutajat, võtke seda nii kuidas tahate. Stressimaandajana oli igaljuhul paganama hea nagu ka fyss isiklikult. Kuigi ma veel oma valitud tulevast eriala veel süviti väga hästi ei jaga, satun ma alati märksa kunstilistemate inimestega vaidlema, kui nad väidavad, et füüsika on tohutult igav ja tegelikult ka mõttetu, kuna see hingele ikkagi väga palju ei paku.
Kuna ka sealpoool on inimesi, kes suhtuvad füüsikasse veidi tolerantsemalt, siis pakkusin ma ühele neist diili, et tema õpetab mind joonistama ning mina üritan talle selgitada, miks füüsika ilus on. Ideaalis oleks muidugi lõpptulemus see, et tema ei teeks süntaksi "Jupiteri muudab ilusaks tema pinnal leiduv metaan." ja võrdluse "Jupiter on justnagu suur mees." kaunidusel mitte-mingisugust vahet ning mina valdaks üldisi kunstitehnikaid Vahekokkuvõttena võin öelda, et hetkel olen mina rohkem parasiidi rollis. Mugudi sellel võib-olla kaks põhjust:
1)mina ei ole nii hea õpetaja kui tema.
2)tema ei ole nii innustunud õpilane kui mina.
Sellegipoolest üritan ma projekti jätkata, isegi kui mul üldiselt edaspidi tunduvalt kiiremaks läheb. Sest ma lihtsalt pean, lihtsalt pean sellega tegelema. Oleks tore osata midagi rohkem, kui on vaja lihtsalt inimestele hea mulje jätmiseks.

reede, 14. august 2009

18


supriiz-supriiz! Teema ei ole depressioon, niipea, kui ma ennast kuskile tihedamini asustatud alale suutsin liigutada, läksin poodi, ostsin paki LM-i ja 0,5 liitrise Laua Viina, surusin esimesele ettejuhtuvale kahtlase näoga tüübile pihku ja irvitasin laialt vastutulija nägu nähes. Lihtsalt sellepärast, et ma võin. Olen õnnelik. Samuti tüüp, kes minu spontaansuse ohvriks langes. WIN!

kolmapäev, 17. juuni 2009

Times


Sometimes you just feel time passing by

esmaspäev, 8. juuni 2009

Steward of Mist


Home is behind
The world ahead.
And there are many paths to tread.
Through shadow,
To the edge of night
Until the stars are all alight

-Billy Boyd-
-LOTR-

laupäev, 6. juuni 2009

Tujud...



Tegelikult tekkis täna imelik tuju-
võiks lõbu huvides joonistama õppida, just nimelt inimesi (natuke vilunumalt kui hariliku laupäevaöise sodimise tasemel.) Kuigi mul on endiselt kirg "Lõpmatute Võimaluste Generaatori" disainimise suhtes :)
Aga inimesed on huvitavamad, nad on erilised ja üldse mitte sümeetrilised- täielik asümeetria lausa... Kui tegu ei ole just supermodellidega, kes on jah, enamiku oma teadlikkust elust operatsioonilaual veetnud.
Ohh, peaks korralikud grafiitpliaatsid hankima, 5B-st - 5Hni lausa...It makes a damned huge difference...

teisipäev, 26. mai 2009

Forgotten Streets

I and You were walking on a unlighted street
which was actually unwillingly neat.
No trash, no echoes nor noise,
Interesting as a race of tortoise.

Just an old plain street,
- the one, you usually never greet -
but it stroke me like a bolt of thunder,
searching for more was a silly blunder.

I said that day is and will be a waste
when you don´t encounter any new taste,
but it has been for ages
since plain street visited stages.

There is no hurry to run and arrange,
if you can just be and enjoy the strange.

pühapäev, 24. mai 2009

Grizzly Bear- Veckatimest



Miks peaks keegi panema enda kolmanda stuudioalbumi nimeks panema Veckatimest, mis on tegelikult asustamata saar, mis asetseb kuskil Cape Cod´i lähedal? Ent samas- miks mitte! Praegusel hetkel on ansambleid, mis kvalifitseeritakse alternative-rock´i või indie-rock´i žanri alla niivõrd palju, et nendes orienteerumiseks võiks hakata välja andma Britannica mõõtu Atlast, mis koguks ilmselt sama suurt populaarsust kui Pentagoni turismikaart. Seega kui nendest lõpututest esitusloendidest (playlist´i eesti keelne vaste ;) )midagi mõnusat ja üllatavalt leiab, siis on tuju kohe tõusuteel.
Veckatimest on ülesehituselt niivõrd üllatav, et esimese kuulamisega ei saagi plaadi olemusest õiget aimdust. Iga akord üritab originaalitseda ja kõigest muust esile tungida. Tulemus on samasugune, kui keegi oleks „Sõja & Rahu“ kõik tegelased A3 paberile üles joonistanud. Hoolimata sellest on tervik kohertne, see tähendab nauditav, st. kompaktne, st meeldejääv, st. haaarav. Osad detailid hakkavad pinnale tõusma alles pärast mõningast ajus küpsemist ja muusikasoolikas seedimist. Mingi võrdlusmomendi julgeksin tekitada isegi „Merriweather Post Pavilioniga,“ ehkki mind võidakse selle paralleeli eest lintšida. Julgen prognoosida, et võib välja kujuneda isegi võistlusmoment aasta parima alternatiiv-albumi tiitli nimel vähemalt US&A-s.
Veel üks võrdlus „Sõda ja Rahu´ga“- albumit on tunduvalt kergem imetleda kui armastada. Kuidas küll armastada abstraktsust? ;) Mitmekordne kuulamine igaljuhul ära ei tüüta, võib leida pidevalt uusi pisiasju, põdemata isegi Alzheimeri tõbe. :)

reede, 22. mai 2009

Crazy Electron


There was once an electron who was so kind,
that she blew every freaking mind,
in her attempts to take a flight
with an acceleration much faster than the speed of light
just to arrive in the previous night.
"Tough loving me makes a terrible mess,
it sure does grant you a great success,"
She said in a astounding dusk,
charmingly filled with joy and lust."

esmaspäev, 18. mai 2009

Strange, Beauty, Charm and Truth

On suur võimalus, et kõiges on sügavam mõte, kui häälestada end sümbolites ja kujundites lugemiseks...but who am i to tell :D
see on nagunii läbinud mitu tosinat sõnakärbet


Strange.
Jurchello leidis end lamavat keset täiuslikult ümmargust kiviastangut,mille diameeter oli esmasel hinnangul umbes seitseteist meetrit. Suutmata uskuda situatsiooni, kus ta viibis, lootis ta kogu hingest, et tegu on unenäoga. Ta näpistas end, korduvalt. Kaljupind seisis endiselt kindlalt tema istumise all. „Veider,“ mõtles Jurchello, ajades end istukile ning tõusis seejärel püsti. Kui ta esmalt oli lootnud, et sõõr on lihtsalt kuskil mäekünka tipus, nii et maapinda näha ei olnud, siis nüüd sai ta šoki osaliseks. Astang osutus pigem sambaks, kõrgudes vähemalt kolmekümne meetri kõrgusel kalgist hallikast merepinnast. Tervet horisonti kattis enam-jaolt samasugune hall mass, mõne miili kaugusel asetses siiski saar. Varjates silmi lõõskava päikese eest, uskus Jurchello end nägevat palme, mis valendaval liivarannal kasvasid. Tegu oli troopikaga. Kõndinud mõne aja kivisõõris edasi-tagasi haaras Jurchellot meeleheide. Ta oli ilmselt tuhandete miilide kaugusel minisugusestki tsivilisatsiooni algmest, 226 ruutmeetrisel kiviplatool, ilma igasuguse võimaluseta välismaailmale endast märkuandmiseks. Hakkas hämarduma, pakkudes päikeseloojangut, mille sarnast Jurchello kunagi varem näinud ei olnud. Otsustades, et hommik on õhtust targem, võttis ta kuue seljast, laotas selle hoolikalt kivisõõri keskele ning heitis magama.

Beauty.
Jurchello keeras teist külge ning ärkas seepeale- kivi oli endiselt paganama kõva. Vähemalt ta arvas, et ta ärkas, kuigi juhtuv kvalifitseerus tema mõistuse jaoks pigem unenäona unenäos. Reaalsuse definitsioon hakkas hägustuma. Hõõrudes kirudes silmi, tundis Jurchello järsku, et ta ei ole enam üksi. Ta vaatas nii paremale kui vasakule, kuid ei märganud endiselt midagi. “Tore!” mõtles Jurchello: “esimesed skisofreenia tundemärgid hakkavad juba ilmnema.” Ent tuues pea taas otseks, silmas ta enda ees midagi võimatult kaunist. Ta leidis end vaatamast sügavatesse silmadesse, mille põhjal ei suutnud ta määrata naise vanust ega kavatsusi. Ta ainult tundis, ilma mingisuguse mõttetegevuseta ega keha automaatrefleksideta. Olukord kestis reaalajas pelgalt minuti, kuid subjektiivselt tundus see Jurchello jaoks tundide pikkusena. Ta otsis naise simist midagi, ent ei suutnud seda leida. Tegelikult oli ta kindel, et ta ei leia seda otsitavast mitte kunagi. Ent samas see ei häirinud teda mitte põrmugi. Laiendades oma pilku, mõtles Jurchello vaid ühe termini peale- Tähetolm. Tähetolmust on kõik tehtud, ent ainult mõnede sees põleb tähetolm endiselt, valgustades majakana kõike ümbritsevat, varjutades vahete-vahel isegi Päikest ennast. Ebareaalne naine võttis oma paunast palmilehest volditud torbiku ja ulatas endiselt vaikides Jurchellole. See tundus ebameeldivalt kergena. “Võib-olla piisab sellest minu ülejäänud elu paari tunniseks pikendamiseks,” nentis Jurchello mõttes kerge kibestumusega. Kummutanud lähkri suule, sai ta kinnitust, et sisust piisas ainult tema huulte niisutamiseks. Tähetolmust naine oli kadunud, silmapiiril märkas Jurchello helendavat kuma, mis varem märgatud paradiisisaare poole kaugenes. Joodud nektarist ärritatud süljenäärmed andsid endast Jurchellole taas teada. Ohates heitis ta taas puhkama. Vanamoodse elektronkella järgi oli hommikuni veel paar tundi aega, kuigi segadus oma ajavöötme suhtes muutis ekraanil olevad numbrid ilmselt tähtsusetuks.

Charm.
Tema kael oli kange ning selg valutas, öö ei olnud toonud Jurchellole mitte ühtegi geniaalset mõtet. “Ma olin alati kindel, et pooled vanasõnad on liiga optimistlikud ning ülejäänud pooled inimsust eiravalt sadistlikud!” kuulutas Jurchello otsustavalt maailmale. Tal oli juba täielikult ükskõik, kas keegi teda hulluks hakkab pidama. Keegi ei oleks ju nagunii saanud talle ühtegi diagnoosi panna. Kui unesegadus viimaks Jurchello mõistusest lahkus, hakkas ta kainemalt mõtlema. Pelglikult, juba tulemust ette teades käis ta sileda kivipinna ruutmeetri haaval kummargil läbi. Ta ei leidnud midagi, mis oleks võinud teda aidata. Musta huumori laine tulvas Jurchello mõistusest läbi, kui ta kujutas ennast juhuslikult leidmas lihvitud kivis salataskut, millesse oleks ettenägelikult pandud nöör, haamer ning kaks mäenaela. Ta istus energiasäästmiseks maha, kuigi tal polnud aimugi, miks ta seda tegema peaks. Paratamatult eksis Jurchello pilk palmisaarele ning talle meenus tema öine kogemus. Ta limpsis huuli, need olid endiselt magusad. Igatsus paradiisisaare järele kasvas eksponentsiaalselt. Võtnud sisse Rodini “Mõtleja” positsiooni, sulges ta silmad.

Thruth.
Pärast mõnekümne minutilist pingelist mõttetööd tundis Jurchello, kuidas glükoosivarud tema kehast lahkunud on. Olles oma olukorda mitme eri nurga alt analüüsinud, oli ta oma edasise saatuse kohta teinud viis prognoosi. Esimene hõlmas Deus ex Machina tüüpi lahendust. Ent see nõudis midagi, mida Jurchello eales teha ei oleks suutnud- hakata uskuma kõrgemasse olendisse. Jumalate panteonis oli pakutav valik muidugi määratult lai. Vastavalt valikule oleks oodata olnud kotka kujulist päästeinglit, valget tuvi või hoopiski Vana Jumalat ennast, kes pärast Zeus´i mahalöömist oli tema identiteedi üle võtnud. “Ent samas, kui selline olevus juba olemas oleks ning ma temasse usuksin, ei oleks ma juba esimesel juhul siin,” mõtiskles Jurchello. “Just nimelt! Ma jätaks kõik enda selle paganama vastutuse Sinu enda kaela ja läheks ise pärast kümnekonna panga röövimist Mallorcale puhkama!” karjus ta maailma kõiksusele. Üldsuse reageering kinnitas Jurchello vaatepunkti, ta oli oodanud välgulööki või vähemalt tibatillukestki vesipüksi, end üldsus keeldus ennast muutmast. “Ja jätkame nüüd seda loengut! Otseloomulikult võiksin ma oodata miljon kvadrillion aastat, et kõik mu molekulid otsustaksid kvantunnelduda, siis lõpetaksin ma parimal juhul oma elupäevad Marsil.” Üldsusel oli ükskõik.
“Otsustades Teie entusiasmi järgi, oleks Teil ilmselt ükskõik, kui ma ka siia kaljurünkale lihtsalt niisama passima jääks ja ära kooleksin!” lisas Jurchello: “Aga ma kinnitan, et see juhtub ainult üle minu surnud laipade!” Ta irvitas laialt maailmale, otsides taskust täringuid. Leidnud otsitu, viskas ta needd uljalt üle kaljuserva. “Tead,” ütles Jurchello maailmale: “Ma ei usu ikka sinu paganama determinismi ja ettemääratust, mida Sa mulle nende täringute näol pakud, ma pigem riskin ise!” Viimaseid sõnu öeldes hüppas ta ka ise üle kaljuääre. Oli 50-50 võimalus ellujäämiseks. Had to be good enough. Autasu on seda väärt.
….
Te ootate nüüd kindlasti mingeid suursugust “statement´i,” mis kõik selle jama loogiliseks tervikuks seoks.
Võib-olla Te saate selle, kui ma ütlen, et üks võluv väljaspool seda hullumeelset unenäo maailma asuv inimene kinnitas mulle, et kuigi tuletistest, diferentsiaalvõrrandidest ja integraalidest pääsu ei ole, ei tohiks need ühe Normaalse inimese jaoks väga suureks probleemiks küll mitte olla.
It´s well worth it! Isegi kui see tähendaks mitme miili pikkust ujumist matemaatilises jäises kompotis.... ;)

reede, 1. mai 2009

Veidi muljeid... kirjandist

Väitku targad inimesed, mida tahes, mulle selle aasta kirjandi teemad ei meeldinud. Kusjuures mitte seetõttu, et ühtegi rahvuslikku teemat sees ei olnud. Lihtsalt ei olnud ühtegi teemat, kus tekst oleks kirjutades spontaanselt jooksnud.
Valisin teema „Uue sajandi väljakutsed,“ millele järgnes tohutult pikk sisuseletus, õnneks oli sinna lisatud märkus „Võid valida ka mõne teise tõlgenduse.“ Ja seda ma tegingi- tulemuseks oli pigem filosoofiline essee kui üks korralik koolikirjand. Selle eest oli mind minu klassijuhataja ja/ehk eesti keele õpetaja hoiatanud. Otseloomulikult oleks ma võinud hakata pikalt ja laialt heietama sellest, kuidas näiteks eesti keel võib hakata ära kaduma või siis sellest, kuidas oleks võimalik hoiduda inimkonna enesehävitamisprotsessist vms... Kuid Ei!- ma pidin tunduvalt laiemalt ettevõtma- Inimloomuse muutmisest tervikuna- subjekti, üksikisiku austamisest, laia-massi-mentaliteedi prügikasti viskamisest, pidevate kompromisside ohtlikkusest inimmõistusele. Ning mis peamine, “et Armastus võidaks!” Ma loodan siiralt, et mulle nüüd plagiaadi süüdistust kaela ei lange. Ent see Idee on ju iseenesest niivõrd edasiviiv ;)
Tohutult kahju oli mul muidugi sellest, et oma ühest parimast kontseptsioonist viimase paari kuu jooksul- kvanttõe põhimõtet, (mille ma võib-olla tulevikus ka korraliku kirjutise valmis vormin)- vaid pealiskaudselt mainida sain. Praeguseks on muidugi üritusest õite mitu päeva möödas, aeg unustada kõik võimalikud möödalasud.
Kirjutamisest üldiselt. Hiljuti oli mul õnnelik juhus näha minu hinnangu kohaselt ühte sügavamat vene filmi “Stalkerit.” Kes on näinud, see teab millest ma räägin. Poolel teel Tsooni hakkab Kirjanik mõtisklema:” Kui ma ka seal toas endale “kirjandusgeeniuse” võimed saan, siis kahtlen ma siiralt, et ma midagi edaspidi kirjutama hakkan. Geeniustel ei ole vaja ennast tõestada, nad teavad seda, et nad on geeniused ngunii. Kirjutada on vaja inimestel, inimestel, kes ootavad heakskiitu.” Inimkonna enesehävitamisprotsessist kirjutamine oleks minu jaoks lihtsalt kuidagi kulunud tundunud. See on täht, mis enam ei sära- gotta prove myself....to myself.

kolmapäev, 8. aprill 2009

Unetud unistused...


"The repose of sleep refreshes only the body. It rarely sets the soul at rest. The repose of the night does not belong to us. It is not the possession of our being. Sleep opens within us an inn for phantoms. In the morning we must sweep out the shadows."
-Gaston Bachelard-

Kui ma veidikene väiksem olin, oli mul üks tagasihoidlik unistus, mille ma suureks saades kavatsein teoks teha. Nimelt leiutada selline masin, mida kasutades ei peaks üleüldse magama. Nüüd, umbes-täpselt 9 aastat hiljem, on mul ikka veel see unelm. Kellele ei meeldiks kui oleks 1/3 võrra rohkem aega kasutada?
Samas olen hakanud ma hindama neid laupäeva lõunaseid momente, mil terves kehas valitseb täielik lõõgastatus ja mõnu pelgast olemisest. Või siis vihmastel hommikutel kuulata sooja teki all, kuidas vihm plekkkatusel rabistab. Rääkimata üldteada tõsiasjast, et peale selle
[No välja arvatud "dääns'piipl'dääns´i!"] ei ole ühtegi paremat varianti öö-järelmõjude likvideerimiseks.
Ent peale selle on veel üks väikene nüanss. Sellist seadet saaks kasutada 'Lootust kaotamata' vaid inimene, kelle elu on Absoulluutselt täiuslik. See tähendab, et tal ei oleks enam võimatuid unistusi, mille täitumist vähemalt unedes näha. Magades lülitub ju aju loogikakeskus välja, mis lubab vähemalt ajutiselt tõeks saada meie võimatumatel fantaasiatel. Olete ju tähelepannud, kuidas seetõttu kohati piir reaalsuse ja une vahel häguseks muutub, kui mõni kunagine unelm lõppude-lõpuks tegelikult tegelikkuseks saab... :)

teisipäev, 7. aprill 2009

Bat for Lashes- Two Suns



Minu maailma sattus Bat for Lashes aka. Natasha Khan esimest korda alles nüüd, kuigi oma Mercury on ta juba kätte saanud.
###
Üldmulje on selline nagu oleks Keegi Björke'kasvatava'puu otsast ühe vilja paganama vara ära noppinud. See oli esimene assotsiatsioon. Pikemal kuulamisel selgub aga tõsiasi- BfL on kordades kurvem ja melanhoolsem, aga Ainult kohati! (Huvi pärast kuulasin esimese albumi "Fur and Gold" ka ära, see oli muideks tunduvalt parem ja omapärasem. Seostus ka kuidagi rohkem Björkiga" a see on minu subjektiivne arvamus)
[lisamärkus, kui te juhtumisi ei ole artistilt üldse midagi kuulnud, siis ostke vana ning jätke uus heaga ostmata]
###
Veidi albumi kohtades guugeldades leidsin,et tegu peakski olema rõhutatud duaalsusega- üks osa BfL lauljannast on Natasha Khan ja teine tema alter-ego Pearl. Kui Khan on on müstika ja metafyysika viljeleja, siis Pearl´i iseloomustab bipolaarne käitumismuster. Kes meist ei oleks niimoodi kunagi tundnud? ;) Niisiis dualism: valu-armastus, tasakaal-kaos, planeet-ja'veel'üks'planeet- neid duaalsusi jääbki sellelt plaadilt otsima. Vastandlikused ei esine seejuures albumis lugude kaupa grupeerituna vaid nende siseselt, nii et vahetevahel on raske öelda, millal bipolaarsus algab ning müstitsism lõpeb.
###
Esimeste kuulamistega jäi kõige rohkem meelde stiilne „Pearl´s dream” ja hästi välja mängitud „Daniel.” Ent terve plaat tahab tegelikult pikemat seedimist tänu Khan´i metafyysikale :) Viimase loo kuulamise ajaks varuge aga kindlasti vähemalt tass kohvi, kuna lugu „The Big Sleep” õigustab täielikult oma nime ;)

PS! Pärast I ja II plaadi pikemaajalist seedimist ja võrdlemist ütlen, et Two Suns on pettumus.

esmaspäev, 6. aprill 2009

Raamist Välja

"One War, please. Shaking, not stirring."
- The God of Crisis "Solutions"-

pühapäev, 5. aprill 2009

Võluvad füüsilised tagataustad

„Anything that happens, happens.
Anything that, in happening, causes something else to
happen, causes something else to happen.
Anything that, in happening, causes itself to happen again,
happens again.
It doesn't necessarily do it in chronological order, though.“
-D.Adams „Mostly Harmless“-

###
Inimesed küsivad minult mõnikord, miks ma teadmiste omandamist naudin. Tavaliselt ei suuda ma sellisele küsimusele lühemalt vastata, kui kuluks aega kahe ja poole leheküljelise essee kirjutamiseks. Seetõttu mainin ma inimese enda huvides pelgalt seda fakti, nad mõistavad, harilikult. Reegli eiramise korral ei suuda ma neile tegelikult vastata, kuna lämbun pooleldi naerukrampidesse. Just nimelt, pooleldi! Poolenisti jään ma täielikult ellu ning see poolik elu kindlustab minu edasise lõbususe. Kui nüüd keegi peab eelnenud juttu absurdseks, siis on neil tuline õigus. Elu ongi absurditeater.
###
Vastus küsimusele, kas see oleks minu jaoks abstraktne huumor ka ilma selle kahe kilo raamatutolmuta, mis minu peas leidub, on ilmselt eitav. Enamik kujutab ilmselt ette, et tont-teab-kui-paljude õpikute ja teooriate läbi lugemine ning selle tõttu toimuva põhjuslikkust mõistmine muudab elu igavaks. Oo Ei! See avab hoopiski uued perspektiivid.
###
Maailm muutub lõpmatult naeruväärseks, (mitte, et ma oleks eelnevat püstitatud tingimust täitnud- ma lihtsalt tean seda.) Manage silme ette üks „kohutavalt tähtis“ olukord, kus te igapäevaselt viibite. Olukord on teile subjektiivselt niivõrd oluline, et teile tundub, nagu kukuks selle valel lahendamisel kogu teie järgnev elu kokku. Nüüd kujutage ette planeet Maad ning üritage ennast sealt oma tähtsa olukorraga leida. Kui see teil õnnestus, siis tubli. Liigume hüpetena edasi, Päikesesüsteem, Linnutee galaktika, lõppkokkuvõttes kogu universum, mis on lõpmatult lõplik. Kus te nüüd oma ääretult tähtsa olukorraga olete? ;)
Aga teeks asja veel huvitavamaks, heitke pilk universumist välja- aegruumi üldfooni lõpmatusse kangasse, mis on meie universumisuguseid seebimullikesi täis. Aeg-ajalt mõni mullike lõhkeb, ainult selleks, et kuskil mujal saaks tekkida midagi uut. Ent kasutades uuema aja kvantteooriat, pole ka veel see kõik- „Anything that happens, happens!“ Iga võimalus, mis võib juhtuda, juhtub. Pole vahet, mis valiku te oma subjektiivses reaalsuses teete-kõik juhtub nagunii. Lihtsalt kuskil paralleelreaalsuses. Ülim olukord on praeguseks hetkeks kadunud kuhugi lõpmatusse. Kergem oleks Tarifa randadelt üks väga kindel liivatera üles leida. Väga šeff, kui see muidugi teie vaimu läbi ei kärsatanud!?
###
Sellised reaalsed füüsilised lõpmatused on ääretult võluvad, muutes iga hetke igapäevaelus nauditavaks. Ma ei teaks seda, kui ma ei oleks seda teadmist omandanud. Ilma selleta elaksin ilmselt ma päevast-päeva kindla teadmisega, et kõigel on mingi suurem mõte. Milline hirmutav vastutus ja koorem!
###
Elu ilma käsikirjata on määramatult huvitav. Pole ei õigeid ega valesid otsuseid, olete vaid teie ning teie otsuste tagajärg. Kuigi võib-olla suuremas plaanis ei oma kumbki mitte mingisugust tähtsust, ent siiski, te olete olemas. Juba see on teguriteks lahutatuna paganama väike tõenäosus, mis on siiski tõeks saanud. Võib-olla lisab see motivatsioonikatlasse veidike sisu, et tegeleda ise oma elu stsenaariumi kirjutamisega. Elus ei ole mitte ühtegi vale repliiki ning seega mitte mingisugust eksimisvõimalust. Võib küsida, et kui kõigel sellel mõtet ei ole, siis mis mõte on üleüldse stsenaariumi kirjutamisel. Kusjuures ei olegi, ainult, et kui te oma elu ise ei kirjuta, toimub käsikirja automaatkirjutus. Sellisel juhul on tõenäosus , et teile 'meeldiv' juhtub universumis, kus te ise elate, hoopiski väiksem kui teie kvantklooni maailmas. Teadmine ettekirjutatud stenaariumita kulgemisest annab lihtsalt tegutsemisvabaduse- eetikat ja moraali sellisena ju eksisteeri. Olete vaid Teie!

laupäev, 4. aprill 2009

Rahvustest ja rahvastest tulevikus

Vot sellise monstrumasjanduse eest õnnestus 93 punni saada, Actually me curses one coma for being there, where it shouldnt had been- siis oleks 100 olnud...

„Kõik järgnev tekst on minu enda arvamus ning ei kuulu seeläbi vaidlustamisele.“
-Jurchello „The Thing which Yourself call Life“-

----

Rahvastest ja rahvustest tulevikus

Ajakulg tingib partamatult evolutsiooni- miljardite aastate vältel on saanud füüsikalisest evolutsioonist keemiline, keemilisest bioloogiline ning bioloogilisest arengust sotsiaalne progress 21.sajandiks on maailm jõudnud postmodernismi ajastusse, märkides uue odüsseia algust. Ajastu tähtsus on võrreldav vaid hetkega, kui inimeellane haaras võidukalt kätte esimese kivikirve või luunuia. Tänaseks päevaks on saanud primitiivsetest hõimudest võimsate kultuurijuurtega rahvused. Ent ennustatakse, et ajastu lõpuks on ka rahvusel põhinev arenguetapp läbitud ja inimkond on selle mõiste täielikult hüljanud. Siiski ei pruugi ajagiljotiin rahvaste suhtes nii halastamatu olla.
Evolutsiooni üheks põhitunnuseks on selle pöördumatus, seda saab astronoomilises mõttes vaid hetkeks peatada. Kui keegi seda järjepidevalt prooviks, jõuaks ta järeldusele, et pikaajalise arengu igaveseks peatimene on saavutamatu üritus. Lühike modernistlik periood, mil õpetlased arvasid, et Newtoni ja Maxwelli seaduste abil on looduse enda ürgideid mõista, on läbi. Determinism ja jumalik ettemäärtus on praktikas mõeldud läbikukkumisele. „Jumal on surnud,“ väidab Friedrich Nietzche oma tippteoses „Nõnda kõneles Zarahustra,“ ettekuulutades modernismi surma.
Nüüd, 21.sajandil on inimkond jõudnud oma arengus tasemeni, kus igikestva progressi peatamine on isegi hetkeks võimatu info vabaliikumise tõttu. Sama nähtus on mõjunud inimmõistusele tervendavalt, ühiskond eksisteerib juba praegu suures osas sallivusühiskonnana. Sotsiaalse arengu põhisuund on selge- kasvatada tolerantsi. Infoühiskond tingib aga paratamatult ka globaliseerumise, kaotades sisuliselt planeet Maa piires aja ja ruumi piirid. Üleilmastumine ise on põhjustanud rahvusvahelise hirmu- hirmu oma rahvuse püsimajäämise ees. Hirm kasvab eksponentsiaalselt, võimendatuna rahvuslastest, kes teenivad konservatismiideed. Ekstentsiaalne hirm seisneb kartuses, et monism naaseb- kõik muutub taas ühetaoliseks, põhjustades kultuuride ja rahvuste massilise väljasuremise. Ometigi viib progress tegelikult dualistliku maailma kujunemise suunas, kus monism ja pluralism eksisteerivad harmoonias.
Pluralismi aluseks on range subjektiivsus, inimmõistus on tänu erirelatiivsusteooriale ning kvantmehaanikale hakanud seda mõningal määral juba igapäevaelus aktsepteerima. Kuid sellest ei piisa- täiuslikuks mitmekesisuseks on vaja, et individuaalsus valitseks tervet inimmõistust. Vaid sellisel juhul suudab indiviid teist indiviidi täielikult mõista. Postmodernismi vanaisa F.Nietzche jagas 19.sajandi lõpul ühiskonna kaheks- orjadeks ja isandateks. Orja moraali põhiteesiks on kompromisside leidmine. Kuldsest keskteest lähtuvad indiviidid mõistavad üksteist vaid seetõttu, et on üksteise isiksuste koopiad. Postmodernismi ajastu eesmärk on kasvatada ühiskonnas isandate moraali, et inimgrupid saaksid harmoonias eksisteerida. Vahe orja moraaliga seisneb selles, et isanda moraal soodustab subjektiivsuse ning iseseisva mõtlemise olulisuse mõistmist. Tõeline tolerants saab toimuda vaid siis, kui inimene on tolerantne iseenda suhtes.
Pelgalt pluralistlikust mõtteviisist planetaarse tsivilisatsiooni edukaks eksisteerimiseks siiski ei piisa- mõningane monistlik kontseptsioon peab siiski säilima. Ülemaailmsed probleemid- globaalne soojenemine, puhta joogivee drastiline vähenemine ning kasvav energianälg nõuavad lisatingimusteta ühist strateegiat. Ent tasub rõhutada, et kõigi nende küsimuste lahendamine tõstab ka kõikide indiviidide isiklikku heaolu. Vene füüsiku Nikolai Kardashevi liigituse järgi on Maa hetkel 0,7-tsivilisatsioon, kus riigid on juba hakanud ulatuslikku koostööd tegema. Näiteks arendavad maailma 6 superriiki Lõuna-Prantsusmaal termotuumareaktorit maailma energiaprobleemide lahendamiseks. Palju kardetud veesõdade asemel sunnib veepuudus riike pigem koostööle. Nii korraldasid Liibanon ja Iisrael Jordani jõe haldamist puudutava ümarlaua olukorras, kus riigid ametlikult sõjaseisukorras olid. Seega on äärmiselt tõenäoline, et monism ja pluralism viib dualistliku mõtteviisini. Mõlemad käsitlused on võrdsed, ühte ei eelistata teisele, erineb vaid olukord, kus neid probleemide lahendamiseks kasutatakse. Mõtteviisi muutust peegeldab kõige paremini Euroopa Liidu moto areng, mis ühtse liitriigi asemel propageerib nüüd ühinenud mitmekesisust. Loomuliku arengu käigus jõuab maailm dualistliku maailmavaateni, et saaks muutuda Kardashevi I-tüüpi planetaarseks tsivilisatsiooniks.
Transformatsioon planetaarseks tsivilisatsiooniks ei ole aga võimalik praeguste riigipiiride eksisteerimisel. Peamise argumendina tuuakse riigipiiride säilitamiseks hüpotees, et ilma kindlate piirideta kaob ka rahvuslik mitmekesisus. Tegelikult on rahvuse mõiste ülepaisutatud ning hoopiski vähem tähtis, kui harjumuspärane mõtteviis seda tajub. Kõik moodsad rahvused on kapitalismi sünnitised. Uue Maailma kui ka teised koloniaalajastu tulemusel sündinud riigid ei põhine konkreetsel rahvusel. Üleilmastunud majanduse tingimustes on nende lagunemine vältimatu, sest pseudokultuur ei suuda algselt kapitalipõhiseid monstrummoodustisi koos hoida. Traditsioonilised rahvusriigid ei vaja aga ilmingimata kindlaid piire, kuna aastatuhandeid arenenud ning püsinud kultuur ei hävi.
Rahvast ei tee rahvust nende geneetiline kood, mis riigipiiride kadumisel rahvarände tõttu kindlasti muutuks, vaid ühine mõtteviis. Universumis, kus valitseb interminism ja vaba tahe, on eksistentsiaalse mõtteviisi alusel igal indiviidil õigus oma rahvuslikku kuuluvust ise valida. Seega ei kao rahvused mitte kuhugi, kuni leidub keegi, kes peab isiklikult vajalikuks selle säilitamise. Lisaks soodustavad Kuntslikult hoitavad piirid entroopiakatastroofide võimalikkust- fundamentalism, igikestev tuumaähvardus ja globaalne reostus on vaid mõningad ohud. Friedrich Nietzche on öelnud : „Mis ei tapa, teeb meid tugevamaks.“ Postmodernismi ajastu võib lõppeda vaid kahte moodi- globaalse katastroofi või 21.sajandi mõistes utoopiaga ehk ühinenud maailmaga.
Hirm rahvuste kadumise ees on pseudoprobleem, arenenud maailmavaade ei lase pluralismil ja rahvuslikul mitmekesisusel kuhugi kaduda. Hoopiski suurem on oht, et pugedes rahvuse mõiste taha, unustatakse mõiste enda tähendus. Sisulise tähenduseta rahvus ei ole midagi muud, kui olemise mõtte kaotanud rahvamass. Postmodernism näitab inimkonnale, et kuigi on uhke olla rahvus, on sama uhke olla mailmakodanik, eesmärgiga muuta ümbritsevat täiuslikumaks ning järeltulevatele põlvedele paremaks. Kaks olemust ei välista teineteist, tulevik on dualism.

---
btw... esimese kahe lõigu kirjutamisel jooksis mu silme eest täies pikkuses läbi "2001: Space Odyssey," seega, uskuge mind, kui panete antud filmi heliriba tagataustaks mängima, kõlab kõik tunduvalt paremini.

reede, 3. aprill 2009

Meediamull'i finaal

"Kass, kes lihani ei küündi, võib julgelt väita, et see haiseb!”
-Pärsia vanasõna-


Paar kuud tagasi mainisin ääretult toredat üritust "Meediamull." Kuigi I voor kohutavalt läks, jõudis Maagümnaasium siiski finaali. Kusjuures seal saime hoopiski tubli seitsmenda koha. Ning üllatus-üllatus, seal oli rohkem kui 7 võistkonda. Seitse on ääretult lahe arv, lisaks sellele oli rebimine ääretult tihe, 0,5 ja 1 punktised vahed. Ülaltoodu ei ole vabandus esikolmikusse mitte jõudmise eest, vaid hoopiski tõsiasjade nentimine. Meeleolu jäi lõpuni kõrgeks ja lõbusaks, vähemalt võistkonnasiseselt.

Ent sellist meeleolu meie n.ö juhendaja ei jaganud, vaid hakkas Tegelikke kaotuse põhjusi otsima, See hõlmas muuhulgas ka Žürii liikmete erapoolikust. Nimelt olevat kaks žürii liiget esikolmikusse jõudnud koolide vilistlased. Mul pole samas aimugi, kas see oli mõeldud tema enda või meie võistkonna lohutamiseks.
Autasustamise ajaks kadus ta igaljuhul kuhugi ära- viinamarjad on hapud.

Võin julgelt väita, et hindamine oli tegelikult õiglane ja kohad teadmistele vastavalt välja teenitud. Läks nagu läks! Võistlus oli muideks ääretult hästi orgunnitud s.t. tempokas ega jäänud kuskile venima. Kuigi vastamiseks mõeldud aeg oli kohati neetult lühike. Mõni vastus tuli 2 sekundilise hilinemisega meelde, muidugi siis, kui vastusepaber juba minema viidud.

Muideks, egotsentriliseks edasiseks eluks näpunäiteid jagavaks ajakirjanikuks oli seekord Olev Kenk, AK Kesk-Eesti korrespondent, kes tundus samas ka teadvat, mida ta räägib. Respekt!

Esikomik:
1) Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
2) Paide Gümnaasium
3) C.R.Jakobsoni Nimeline Gümnaasium

esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Animal Collective- Merryweather Post Pavilion


Nagu pilguheit statistikale näitab, on tegu minu ajaveebi 100.nda sissekandega. Seetõttu tahaks seekord midagi ülikiitvat ja head kirjutada, eirates seda suurt eluterve pessimismuse bakteri lainet, mis viimaseid kirjutisi on saatnud. Super-hea võimaluse selleks lõigi mulle pikalt oodatud Animal Collective´i plaat “Merryweather Post Pavilion,” mida ma igaksjuhuks AC parimaks plaadiks ei julge tunnistada, äkki tuleb kunagi veel midagi veel paremat.
Ent enne kui alustada selle albumi eduloo ja kiidusõnade voolu, peatun ma veidi nende eelmisel plaadil nimega Strawberry Jam, mis minu arvates sai üleeelmine kriitikute poolt räigelt ülehinnatud. Ma ei ole ilmselt ainus, kelle arvates Strawberry Džämm ei andnud lihtsalt AC õiget mõõtu välja, liiga tavaline lihtsalt, lisaks ei kõlanud album kokku lihtsalt harmooniliselt, lood jäid üksteisest kuidagi kaugeks...
Uue plaadi menu võiks väga vabalt võrrelda Obamomaaniaga, ilmumisaeg oli lihtsalt niivõrd hästii valitud, et indierock fännidel ei olnud mingisugust muud ebajumala tootemit kummardada. Merriweather Post Pavilion saabus surnud Tsooni, tuues kaasa hüsteerilise rõõmupuhangu ja vikerkaarevärvid- see oli absoulluttselt midagi UUT, HUVITAVAT & LAHEDAT.
Plaati esimest korda kuulates ei hakanud ma Strawberry Jamile mõeldes oma lootusi eriti kõrgeks ajama. Seetõttu kasvas minu meeleolu tunduvalt, kui ma In The Flowers´i esimesi akorde kuulsin- üld 'tunne oli nagu ehitataks ilma kindla plaanita 100 korruselist pilvelõhkujat ja mille projekti puudumine võib viia katastroofiliste tagajärgedeni. Ent mitte mingisugust katastroofi ei järgnenud- album jäi megaheaks kuni lõpuni, ega põlenud poole pealt läbi. Iga lugu andis edasi oma võlud ning kaugenes seejärel uuesti minevikku, jättes järelmaitsena suurepärase maitsekompoti. Ja seda kõige paremas mõttes, ma kahtlustan ise, et ka kõige parem veinidegustaator ei suudaks iga “kompoti” komponenti ära tunda. :)
Albumi viimane lugu “Brothersport” lõpetab melomaanide piduliku banketi stiilselt ja terviklikult, jätter kõrvadesse kajama viimase laulu refrääni "You've got so much inside, let it come right out". Muidugi nüüd tuleb mängu minu suurepärane mälu nimede peale ja teen oletuse, et Panda Bear väitis intervjuus, et tegu on nende parima lindistatud albumiga. Isegi kui see niimoodi tegelikult ei ole, on see neetult ideaalile lähedane. Ma ei hakka kuulutama, et 'Lion In A Coma' on minu arvates nende läbi aegade parim laul. Kõik taandub vaid sellele, et kui tähtsad sellised tervikalbumid on, pulbitsedes lakkamatult elust, elektrist ja ülekülvamatust rõõmust.

pühapäev, 25. jaanuar 2009

Asustatud Saar


Asustatud saar- film...
Posu nädalapäevi tagasi käisin vene filmitööstuse suurüllitist ja kassahitti kinos vaatamas, tulemus oli umbes selline, nagu ma juba kinouksest sisse minnes arvasin. Kui vene filmile hunnik raha, 36 miljonit doltsi kätte anda, on see võimeline kopeerima ükskõik millist lääne action-suurteost, mida ühe filmiga valmis ei saa...

Kes „Asustatud saart“ lugenud ei ole, neile väikene kokkuvõte. 2157 aastaks on Maal jagu saadud kõikidest haigustest, näljahädadest ning seetõttu on ka kõik sõjad lõppenud. Kuna inimesetel pole nüüd enam millegi põnevaga Maa peal tegeleda lendab suur hulk noori kosmosesse, et uusi tsivilisatsioone avastada. Nõnda teeb ka sinisilmne ja naiivne Maksim Kammerer ja komistab pool kogemata fašistliku diktatuuri otsa planeedil Šarakaš. Seda nähes üritab ta muidugi diktatuuri kõrvaldada ning avastab seejuures planeedil üliarenenud hüpnokiirguse saatjad...

Minu enda arvamuse kohaselt pööraks vähemalt üks Strugatski seda filmi nähes küll hauas ringi. Korralik mõte on täielikult ära rikutud, jättes vaid pealiskaudse aimduse, mida film tegelikult öelda tahab. Ei saa muidugi salata, et see film ei ole visuaalsete efektide poolest suurejooneline, ei jää põrmugi lääne filmidele alla. Ent siiski, see nullitakse näitlemisoskuste puudujäägi tõttu täiega ära. Filmi Mak Sim ongi muideks sinisilmne ja peale selle veel blond ja oksele ajavalt mees-bimbo. Parema termini puudumisel. Mõned kohad on filmis muidugi ka hästi välja kukkunud, nagu näiteks Rändur-i osatäitja rollitöö ja muidugi Kaardiväe optimism hüpnoseansside ajal. Aga muidu on küll täielik HõuliWuud´i klisseesid täis pikitud.

Antud asjaolusid arvesse võttes, pöörasin ma veerandi filmi pealt pilgu subtiitritelt ära ja koukisin neurokeskuste sügavustest välja Asustatud Saare orgiginaaldialoogid, film muutus korrapealt palju paremaks. Kokkuvõtteks, kui mingit erilist kinnisideed filmi ära vaatamiseks ei ole, siis te ei kaota midagi, kui te filmi vaatama ei lähe :)
'
Osades: Vassili Stepanov-Maksim, Julia Snigir- Rada Gaal, Pjotr Fjodorov- Gai Gaal, Aleksi Serebrjakov- Rändur.
Režišöör: Fjodor Bondartsuk,

reede, 23. jaanuar 2009

Meeldivus

No hallooo! Ja mina arvasin, et minu mõtlemine on rikutud. Meeldimine võib olla ka totaalselt antiseksuaalne, arvestades kogu selle ohtliku ja vastiku jama hulka, mis universumis leidub. Sestap on üpris loomulik, et inimmõistus enda terve hoidmiseks üritab üldisest hõljumist välja sorteerida mõned ilusamad ja andekamad inimesed, kes valgusallikatena võiksid näidata, et kõik pole kadunud.
Ja et lootust on, hoolimata tont´teab´mis´kriisidest or what so ever...
See, et ma selle otse välja ütlen ning mitte enda alateadvusse luku taha ei topi, ei tee minust mingit ebardit, pigem vastupidi, see muudab mind veel rohkem inimeseks. Vähemalt ma julgen oma emotsioone näidata! Kujutage ette maailma, kus kõik hoiaksid oma positiivsed emotsioonid iseendale või reserveeriksid need oma diskreetsele private-space´ile. Maailm oleks hulka koledam ja stressirikkam koht. For Real!

neljapäev, 22. jaanuar 2009

Antony and the Johnsons- Crying Light



Esimene väheke pikaajalisemalt planeeritud plaadiootus on ära kuulatud. Kui ma esimest korda Antony & Co-ga kokkupuutusin olid nad äsja välja andnud hüper-originaalse plaadi nimega I Am a Bird Now, mida saatsid Briti muusika ajakirjanduses kestvad ovatsioonid kohe mitu kuud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, said nad vist plaadi eest Mercury auhinna ka. Ma ei usu millegi pärast, et Crying Light suudab seda edu korrata. Aga thats not the point...
Ma ei usu eriti, et kusagil maailmas on kelllelgi päris sellist häält nagu Antony Hegarty´l, kohati tundub, et tegu on haavatud metsloomaga ja kohati keskmisest veidi paremini laulva jazz´u diivaga, kogu krempel on kokku ilus ja hingeliigutav. The Crying Light´i puhul on see efekt veel kuupi võetud. Tulemus ei ole sellest tulenevalt Nii hea, ühtegi teemantit rubiinide kõrval koheselt silma ei hakka, enamik meist teavad, kuidas need I Am A Bird´is näiteks nimiloo näol silma hakkasid. Helitaust on antud albumil siiski külluslikum kui eelmistel üllitistel, chekkasin järgi, selle eest vastutab helilooja nimega Nico Muhly. See ei vabanda pauer´i puudumist, mitte ükski laul ei tekita kuulamisel automaatselt emotsioonijudinaid, mis mööda selga üles hakkaksid ronima.
Mõned eredamalt silmatorkavad lood: One Dove, selle ballaadi puhul midagi siiski jõnksatas kuskil ja Kiss My Name- plaadi kõige kaasahaaravam lugu, klaver ja pillikeeled teevad oma töö puhtalt. Ülejäänu, huh, kuidas öelda, ei ole piisavalt märkimisväärne
Kokkuvõtvalt, album paneb küll mõtlema ning jätab jälje, kuid võibolla mitte päris sellise, nagu looja seda lootis...Mercury auhinna nende käest ära kiskumisega siiski ootaks veidi ;)

kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Mullipoiss ´09

„...kui JukuJohannes oli koolimajja jõudnud, olid tunnid juba alanud. Lükanud lahti määrdunud rohelisega üle värvitud klassiukse ning lasknud pilgul üle klassiruumi käia, märkas ta nurgas luuravat kohutavat ning tuttavlikku varju. Otsaesine täitus seepeale külma higiga ning avastas kohkumusega, et uks tema selja taga oli suletud sellesama Vangladimensioonidest pärit varju poolt. Ta mõistis, et oli kadunud, isegi näpistamine ei aidanud, tema kohutavaim unenägu oli tõeks saanud...“
Nii hull muidugi ka ei ole, ma ei näe põhjust karta midagi, mida ma ei saa nagunii muuta- mõni inimene on lihtsalt ebameeldiv, eriti kui on teada, et ta toob tavaliselt sama häid uudiseid kui must ronk. Neile teadmiseks, kes antud inimest ära ei tunne, (kas peakski!), tegemist oli meediaõpetaja, kes nentis, et oleks ääretult tore kui ma see aasta ka meediamulli nimelisel võistlusel osaleksin. Uskuge mind! Nimi kirjeldab seda üritust päris õigesti, tegu on üdini üleshaibitud asjaga, idee iseenesest on rakendada Postimehest ja Sakalast meeldejäänud uudiseid esitavatele küsimustele vastamiseks...
Kusjuures, meediaõpetaja tõi selle uudise ei vähem ega rohkem kui 2 päeva enne võistlust, nagu mega lahe, kas pole`? Sest nagu ma ei mäletanud enne seda, millal ma üldse neid ajalehti viimati lugesin...
Sellest jõhkrast egoruumi rikkumisest toibununa otsustasin siiski oma jah-sõna öelda, kuna annab võimaluse ilma mingisuguse süütundeta ebameeldivaid tunde vältida... oeh, eks vaatab mis kokkuvõttes saab...

EDITED: See üritus oli abzoluutselt nii hull, kui ma kartsin. Lisaks jubedatele küsimustele oli see aasta lisaülesandena vaja enda „fännid“ kaasa tarida, et seda üritust „noortepärasemaks“ muuta, selle eest sai muidugi 3 punkti maksimumina. Kõige selle tingel-tangeli, mis musttuhat närvikiudu ära hävitas, juba poole mängu ajal oli pooltel võistkondade nägudel mõrvarlik pilk...
Veidi pahane olin ma enda peale, kuna suutsin „taibuvoorus“ ära unustada, kes „Mina olin siin“ kirjutas. Automaatselt ilmus minu kujutlusse pealkirja kuuldes Ekspressi singli pilt, soundtracki autor ja cough-cough filmi režisöör. /me Hides. Aga EI PÕE!!!

teisipäev, 20. jaanuar 2009

Kui te veel midagi Teemast mainite siis...

I will kill you myself!!!
Tegelikult ka, kui keegi veel mulle kasvõi ühe küsimuse eksamite kohta, mida teen, küsib, kindlustan ma sellele isikule auväärse koha minu „mustas nimekirjas.“ Te ei taha teada, mis sinna sattunuga juhtub, but belive me´h, it is not going to be pretty ;)
Täna sai igaljuhul kahekordne allkiri paberitele alla topitud, nii et enam ma võetud eksameid nagunii muuta ei saa. Ja ma ei kahetse seda mineviku valikut, kuna ma ei saa seda anyway muuta,
isegi kui see puht praktiliselt võimalik oleks, ei kahetseks ma seda juba esimesel juhul. (Viimast sügavmõttelisust olen ma üritanud juba viimased kaks nädalat kuskil ära kasutada.)
Neile õnnetutele hingedele, kes pole minu juttu tuhatmiljon korda viitsinud meelde jätta, kordan ma tuhatmiljon esimest korda üle, mis eksameid ma ikkagi teeen...
1)Eesti keele kirjand: No problems with that, vähemalt senikaua kuni ma pikemalt mõtlema ei hakka, mida ma ikkagi kirjutama hakkan. Ja muidugi oleks lugeja huvides, et ma oma lausemonstrumeid kärbiks... kirjavahemärkide kah probleemi ei ole, kuna ideaalis on mul vähemalt 3 tundi nende paiknemist kontrollida...
25.aprill
2) Inglise keel: Pmst sama stoori, mis eesti keelega, senikaua kuni ma mõtlema ei hakka, mida ma räägin/kirjutan, ei tohiks mitte mingisugustprobleemi olla. Küsimus selles, et viimasel ajal on minu aju hakanud ingliskeelest otse mentaleesi tõlkima, seejuures eesti keele vaheastet lihtsalt ignoreerides...mina süüdistan seejuures suuresti ingliskeelset kirjandust...
kirjalik 2mai., suuline 4-8.mai.
3) Matemaatika: Õu jeah, mateõps ning õppealajuss käisid vähemalt 12 korda meie klassi veenmas, et me seda eksamit ei teeks... Tglt ei tohiks midagi hullu olla, lihtsalt tuleb vahelduseks õppida :) + meelespidada, et matt on täppisteadus
15.mai
4) Füüsika: Kogu aine tundub mulle vastikult loogiline, nii vsjoo bes problem :) + aine on huvitav, ma proovisin millalgi mingit eelmise aasta eksamit kah lahendada, loomulikust intelligentsist tuli 56 punni. Jamaks teeb eksami ainult selle toimumisaeg: 10.juuni, kui kõik mõtted juba kuskil...mujal on

Nii et kui keegi veel midagi minu eksamivaliku kohta kobiseb, kasutan ma oma kujutletavaid telepaatilisi võimeid ja saadan teid põhjanabale ning ma ei ole nii lahke, et teile seejuures sooje riideid kaasa pakiks :)

pühapäev, 18. jaanuar 2009

Füüsika võlud


Või noh, tegelikult on raamatu pealkiri „Füüsika Võlu“ ja autor on Robert March. Tänu ühele paganama heale soovitusele, suutsin ma sihilikult selle otsa koperdada, Kuigi sellel on omajagu paksust, ( siiski vähem kui Lenini ja Marxi kogutud teostel), pole ma ühtegi ilukirjandusest väljaspool asuvat teost nii kiiresti läbi lugenud. See on lihtsalt niivõrd hästi kirjutatud, sorav, ladus ja mis kõige tähtsam, arusaadav.
Kes meist ei oleks sirvinud füüsikaõpikuid ja esimese valemituletuseni jõudes selle valguskiirusel käest ära pannud, kartes ennast sellega üle koormata. Selle raamatu puhul seda efekti ei ole, põhjus lihtne, kogu kolme -ja poole saja lehekülje peale oli vist ainult paarvalemit, mis olid antud teema paremaks mõistmiseks, and we´h all know that E equals mc square... Seega suurepärane raamat kõigile neile filosoofidele, kultuuriinimestele ja muidu jõlkuritele, kes tahavad füüsikalisest maailmast veidi rohkem teada saada,, kuid keda teoreetiline fyss sellistest teostest eemal on hoidnud.
Ja see raamat on populaarne, Eestis on selle tiraaž välja müüdud ja inglise keeles ilmub see aasta kuues parandatud trükk, juba see ütleb midagi! Ingliskeelne pealkiri on muideks „Physics for Poets,“ real sense of humour :)

Rääkides veel veidratest nimedest, arvake mille nimi oli algupäraselt Veetlev, Veider, Tõde ja Ilu? ;)

reede, 9. jaanuar 2009

Musta Pori...(Näkku)

Nii! Midagi jälle korda saadetud e.g. midagi tehtud e.g. to-do-list´ist midagi maha tõmmatud. Või õigemini oleks, (eeldusel, et see reaalselt eksisteeriks ja ma oleks planeerinud seda teha.) Hämamisest kõrvale hüpates ütlen otse välja, et lugesin Mihkel Raua betselleri läbi, nagu ka vähemalt sada tuhat teist inimest, kes Eestis elavad.
Muidaeks, chekkasin huvipärast, kui populaarne antud raamat Viljandis on. Nii muuseas otseloomulikult, kodulinna raamatukogus on seda mälu järgi 3 tykki, sellegipoolest olid 40 inimest bronnimiste-järjekorras ja belive me, Viljandi mõistes on need suured arvud. Seda nähes vallandus hetkeks minu mõistuses terve laviin ideid, mis siunasid minu ükskõiksust. Nimelt olin ma selle paar päeva pärast Jõulu kingituseks saanud, kuid isegi tont-ei-tea-kuidas, oli lektüür kõikehõlmavasse Unustuse-tolmu vajunud.
Meelde tuli, õigem oleks öelda „tuletati meelde,“ biograafia olemasolu eile, kui minu fyss´i õp. küsis klassilt teemaväliselt, kas Raua raamatus leiduvatest vulgaarsustest välja tegemine on vaid penskarite haigus või on ta ise (fyss´i õp.) rikutud mõtlemisega. Klassis valitses seepeale otseloomulikult vaikus, totaalne vaikus täpsustatuna. 1,4 sekundilise hilinemisega jõudis mulle kohale minu enda mõtteahel: „Deem! See on mul olemas! Miks ma sellest midagi ei tea?!“ Mõtet närvilõpmest, õhtuks oli raamat läbi.
Ja ei olnudki nii hull, kui ma kõigi nende kirjanduskriitikute arvamusele tuginedes kartsin, tough, tglt ei kartnud. Absoulluutselt ei häirinud mind need pikantsed sõnad, mille ümber boleemikat tekitatud, ma kujutan ette, et suvalises Eestimaa väikelinna bussipeatustes/jaamades võib kuulda kümme korda hullemaid vestlusi. Sellele arvamisele tuginedes on kaks varianti, kas see raamat ei olegi nii hull, või teine võimalus- ka minu enda mõtlemine liialt rikutud.
Kokkuvõtvalt: igati ladus lugemine, mis paelub vaieldamatult nooremat põlvkonda oma olustiku ja sündmuste kirjeldusega, mille mõistmiseks tol ajal veel liiga noor või hoopiski sündimata oldi.
Mulle see raamat meeldis, rokipeerudesse ja Sinku-Vinkusse suhtun palju suurema lugupidamisega. Lisaks oli vahelduseks päris huvitav lugeda ajast, ilma et seda oleks mõjutanud ohter patriotismileek või Mart Laar :)

neljapäev, 8. jaanuar 2009

Talv

Kuigi nyydseks on mõnus talveilm asendunud juba uuesti löga, vihma ja pimedusega, olid viimased kolm päeva võrratud! Ilm soosis seda sotaprossaselt :) Külm, päikese -ja kuupaiste, ideaalselt sümmeetrilised lumehelbed ja valged silmapiiramini ulatuvad valged väljad laadisid rohkem akusid kui arvata oleksin osanud. Kuskil minu sisemuses on ilmselt väike gröönlane peidus.
Ent missuguseid muid tundeid võiks tekkida kooli minnes päikesetõusule vastu kõndides ning õhtul päikeseloojangusse samme seades? Mitte ükski pilt ei suudaks seda kogemust edasi anda- tumesinine taevas, leegitsev horisont ja strange moon. Ohh jaa, võtab pisara silmanurka...

kolmapäev, 7. jaanuar 2009

PSAPP- The Camel´s Back


Aasta esimesel nädalal on alati kuidagi tühi tunne- kõik vana on unustatud, aga midagi uut ka uuele leheküljele kritseldatud ei ole. Täielikult valge paberileht, ürginstinktina on säilinud aga tahe tekitada sinna esimeseks mingi eriti lahe sodimus. Muusikalises mõttes oli tegu null-variandiga, kuna, käesolevast ajast midagi leida ei suutnud, mis oleks see ÕIGE. Niisiis keerasin ennast lähiminevikku ja asusin nuhkima 2008.aasta indie-roki best´of´is. Kulutasin seda tehes loetava hulga minuteid, kuid tulemuse tõttu ei kahetse ma ühtegi kulutatud sekundit.
PSAPP- The Camels Back
Ma usun, et ma usun, et ma ei ole PSAPP-ist (häälda säpp) varem mitte midagi kuulnud, kuigi ansambel on kuus aastat olemas olnud. Ja nad elavad juba teist eluaega, seda sessuhtes, et nad on saavutanud korra great sucess´i, rõõmujoovastusest tingituna põhjas ära käinud ja uuesti tuhast tõusnud.
28.oktoobril andsid nad välja oma kolmanda stuudioalbumi, mis tundub võrreldes eelmisega, uus, värske, rõõmsameelne ja rahuldustpakkuv. Täpselt see, mida uue aasta alguses vaja on, et tõrjuda mõtetest kurnatus, segadus ja mikromõrad. Vaieldamatult selle aasta ilusaim album, mida ma kuulnud olen ;) heas mõttes ebaharilikud hääled kandmas edasi filosoofilisi lugusid sipelgatest, koletistest, depressioonist ja maailmaparandusest, eesmärgiga panna kuulajat veidike sügavamalt ja lõbusamalt mõtlema. See kõik on super hea!
Kas suudate ettekujutada pühapäeva pärastlõunast lastefilmi? - Üldistatuna ja abstraktselt mõeldes võiks albumit võrdsustada momendiga, kui kõik kuri on võidetud ja päike pilve tagant välja tuleb.

esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Kirjad Austraaliast vol 1.

Kohaliku ansipi roosad prillid

Olin ausalt öeldes üpris üllatunud saades sellel aastavahetusel chilly uusaasta tervituse Austraaliast, numbreid vahetati ju vaid põgusa kohtumise tulemusena äsja lõppenud aasta suvel. Ma ise olin rõõmsalt selle kohtumise kuskile tolmusele riiulile paigutada ja saadud numbri jõudnud juba rõõmsalt ära unustada- memory is full of loops and dumps. Veidi inimesest endast, tegu on ühe idaranniku ülikoolis töötava kutsenõustajaga, kes aeg-ajalt üritab veidi aega maha võtta ning maailma näha, viimane sõit oligi tal nn. Põhja-€uroopa trip, mille tulemusel ta ka Eestisse sattus, olgu sellega kuidas on... Igaljuhul nüüd, paar päeva hiljem, kui olen saanud tuttava suhtes saanud väheke mälu värskendada, on small talk´i käigus tulnud välja paar huvitavat lugu, mida tahaks ka teiega jagada. Nii tuleb näiteks välja, et meie kohaliku ansipi prillid ei ole sugugi kõige roosamad maailmas.
Nimelt andis Austraalia valitsus novembri lõpus teada, et eraldab 10,4 miljardi suuruse abipaki majandusolude „turvalisemaks“ muutmiseks, lisaks sellele hõlmab programm kohustuslikult muidugi ka kõigi, nii ettevõtete kui ka eraisikute, hoiuste tagamist. Selline teguviis tundub äärmiselt mõistlik, ent asi kipub veidi kohtlasemaks, kui täpsemalt uurida, millele kõnealust rahaeraldust kulutatakse . Abipakist 4,8 miljardit jagatakse detsembris pensionäridele ja vähekindlustatud peredele, 1400$ vallalistele, 2100$ abielus olevatele ning lisaks veel 1000$ igale pere leibkonnas olevale lapsele. 3,9 miljonit A-maksusoodustusega kodanikele, keda on Austraalias circa 2,1 miljonit, igaüks saab 1000$. 1,5 miljardit jagatakse uue kodu soetajate vahel, 14000$ ja 21000$ toetustena. Võtab kadedaks, kas pole, kui Eesti riik hakkaks niimoodi raha jagama? Lisaks kasutatakse 187$ miljonit, et kiirendada töötajate täiendõppeid. Keskmiselt jagatakse igale riigipalgal olevale 1200$ puhtalt kätte. Ei pea olema majandusteadlane, et märgata ressurside lihtsat tuuldepaiskamist ning ülearust priiskamist. Kusjuures antud fakt ei olegi veel kõige imelikum, peaminister Kevin Rudd soovitas kasutada antud rahaeraldust jõulupoodlemiseks- ainult for god´s sake- ärge tarbimist lõpetage! Austraalia meedias on löönud laineid tema kuulus statement majanduskriisi vältimiseks: "SPEND!SPEND!SPEND!" Veel huvitavat, nimelt kulutas Rudd 11,5miljonit dollarit, et teadvustada üldse rahvale majandustimulatsiooni abipaki olemasolust. Austraalia valitsuse põhiidee ongi kriisiga võitlemiseks kasutada valuutareserve, et suurendada riigi rahvastiku sisetarbimist. Lisaks paneb valitsus inimeste südameile, et kui tarbimine kasvõi hetkeks peatatakse, kaotavad nende kaasmaalased töö.
Intuitiivne vaist peaks otsekohe ütlema, et sellised loosungid ei taga jätkusuutliku arengut. Hoolimata asjaolust, et Austraalia on üks maailma suurimaid toormaaki eksportiv riik, võib imporditava/eksporditava kauba suhe muutuda peatselt negatiivseks, seoses välismaise autotööstuse taandarenguga. Pelgalt sisetarbimisest aga kohalik kaubandus ära ei ela, kui raha riigist välja voolab. Praeguse peaministri õnneks on aga eelmiste aastatega kogunud valuutareservi ratsionaalsete kuid ebapopulaarsete otsuste tõttu piisavalt raha, et kriis ilma suurema mahanduslanguseta üle elada, seda muidugi ainult positiivsemate prognooside kohaselt. Seega kardabki Austraalia (poliitilise) kõrgemalt haritud kodanikkond, et praegune valitsus valitakse tagasi, ükskõik kui populistlike otsuseid viimane ka ei teeks. Kuigi tegelikkuses ei ole suutnud võimuorganid isegi eelmiste valimiste eel lubatud tõotusi ellu viia, mis hõlmasid suuresti just tööhõive suurendamist.
Kusjuures riigi rahvastik on tegelikult valmis nn. säästupoliitikaks ning vajaduse korral ka veidi püksirihma pingutama. Lihtinimest kriis veel eriti ei mõjuta, muidugi juhul, kui ei ole just plaanis midagi suuremat- näiteks maja või autot osta. Rahva seas liikuvat nali, et varsti hakkab valitsus maksma ka “esimese-auto” ostmistoetust. Mõningate kaubaartiklite hind on siiski majanduslangusega kallimaks läinud, alkohol kaasa arvatud,ent seda kurdavad kõik läänesfääride elanikud...:)

Säherdune inff siis, eks vaatab, mis homme oma mälust välja urgitsen
Üks link kah, siin on pmst see ametlik statement rahaeralduste kohta ja
üpris ülevaatlik artikkel meeleolude kohta

pühapäev, 4. jaanuar 2009

Uusaasta lubadused...

Traditsiooniliselt tegin nimekirja uusaasta lubadustest. HOOLIMATA mõningatest arvamustest, et lubadused on olemas vaid selleks, et neid murda.Ma tunnistan üles, ma pole sada prossa neis kunagi täitnud, aga no-mis-siis- juhtub. Lubaduste murdmine tuleb kõne alla juhtudel, kui need ei teeni oma originaaleesmärki ja kahjustavad raskesti sind ja sind ümbritsevate inimeste nii vaimset -kui ka füüsilist tervist. (Tegelikult kah, mul ei olnud viimast lauset kirjutades silme ees tubakatoodet sisaldav pakend.) Here goes something:
1)Luban loobuda suhtumisest „ära tee midagi, mida sa ei saa lasta teha teistel enda eest.“ - Antud ideoloogia tuleb rangelt võttes ka iseendale kahjuks, muutes mind laisemaks ja pärsib ka ajutegevus. Rääkimata kahjust, mida see teistele teha võib.
2)Luban kärpida oma super-ego vetopanemisõigust, eesmärgiga muuta mõtteprotsessid puhtalt parlamentaarseks. Mis värk sellega on, kirjutan mõniaeg hiljem.
3)Luban tagasihoida tungi lahendada võõraste inimeste probleeme, kui need otseselt minusse endasse ei puutu. Otseloomulikult olen valmis seda tegema siiski juhtudel, kui kõnealused isikud seda minult ise paluvad.
4)Luban _____...._______.
5)Luban lugeda läbi lõppude-lõpuks “Noorema-Edda” ja murda traditsioon, mis hõlmab pärast kolmandat lehekülge tukkuma jäämist.
6)Luban hakata ka kodus õppima, minu enda tuleviku huvides.
7)Luban kärpida oma sõnavarast järgmisi sõnade kasutamist: äktšualli, actually, indeed, well, tegelikult, teoreetiliselt, nagu, like totally, like, raight, right, nice...'
8) Luban muuta oma ajaveebi huvitamaks kirjutades asjust, mida te võiksite teada, kuid mida te kuskilt mujalt teada ei saaks.

Säherdused lubadused siis antud said, muidugi ei sisalda antud nimekiri kõiki iseendale suunatud parandusettepanekuid. Mõned tõotused said tõepoolest salastatud, vähemalt lähimaks 25-ks aastaks ja mainiti vaid iseendale ning sedagi sositades ;)

HEAD JÄTKUVAT AASTAT!!!!!

laupäev, 3. jaanuar 2009

Ei midagi erilist?

Inimene on sotsiaalne elukas- tegelikult on kogu teadaolevas maailmas selliseid elukaid üpris vähe- v.a. muidugi „lähisugulastest“ primaatide ja igikestvalt tööd rügavate väikeste putukloomade-sipelgate, herilaste, mesilaste jne... (Issanda loomaaia viimase nimetatud osa sotsialiseerumisvõime jätaksin ma igaühe enda otsustada- mina isiklikult nimetan sellist kooselu puhtaks pragmatismiks.) Üheks sotsiaaliseerumise vormiks on otseloomulikult aktiivne suhtlus. Teadupärast muidugi tühjast juttu teha on üpris võimatu- mingid pidepunktid- inimkonna üldintelligentsusesse ning avaliku ellu kuuluvad teemad on eluterve vestluse üheks lahutumatuks osaks. Ent loomulikult kipub selline teemavalik lõppude-lõpuks üpris igavaks, olgugi et antud info põhjal on võimalik luua lugematul hulgal erinevaid loogilisi ning kordumatuid lauseid. Hoopis huvitavamad on inimeste isiklikku elu puudutavad küsimused. „Mis sa vahepeal teinud oled?“ on üheks suurepäraseks juttu alustavaks küsimuseks.
Antud pärimisele võib järgneda terve posu erinevaid reageeringuid, siiski hakkavad indiviidid harilikult jutustama oma lähimineviku huvitavamatest seikadest või hullemal juhul monotoonsel häälel ette vuristama oma päevaplaani. Mulle on alati huvipakkunud, kuidas persoonidel viimase tegevuse täiuslikuks sooritamiseks mälu on. (Ma ise ei kujutaks elu enda „black´book´ita“ ette, hoolimata sellest, et ma ei ole 25/7 pidevalt hõivatud.) Säherdused inimesed ei kipu harilikult arusaama ka erinevatest sarkastilistest märkustest, mida ma nende pihta saadan. Kolmandad isikud, nagu ka mina, vastavad lihtsalt: „Ei midagi märkimisväärset.“ või siis: „Ei midagi erilist.“ Selline vastus mõjub vestluse edasisele saatusele nagu purgitäis arseeni.
Kahtlemata käib see inimestele närvidele ja jätab mulje, nagu elaksid selliselt vastavad inimesed täielikult ebahuvitavat elu, piltlikult istuksid päevad läbi tillukeses valges toas keset abstraktset tühjust. Tegelikult see muidugi nii ei ole, vähemalt ma arvan nii iseenda põhjal- teater, shillingud, kino, kontserdid, etcetera on elu lahutamatud osad. Kuid sellegipoolest ei tundu need olevat piisavalt huvitavad ning on liiga tühised, et nendel pikemalt peatuda. Hoolimata ükskõik kui paljudest „liblikaefekti“ peateemana käsitlevatest esseedest, filmidest ja artilitest. Lihtsalt selline arusaam on kuskile alateadvusesse juurdunud koos „maailmapäästmiskompleksi“ ja „universumi lõpmatuse kontseptsiooniga.“ Tegevus, mis makrotasandil, äärmisel juhul inimese enda mikrovõrgustikus midagi pikemas perspektiivis ei muuda, on liiga tühine, et see oleks mainimisväärne. Otseloomulikult on selline suhtumine vale, usun, et ükskõik milline psühholoog kinnitaks sellist oletust.
Absoulluutselt suvaline juhtum, mis isiku enda elu kuidagigi muutnud on, on kõnelemist vääriv. Isegi, kui seda arutades indiviidi vestluskaaslane/kaaslased magama jäävad. Elu iseenesest on juba eriline, „ei`midagi`erilist“ ei tohiks kõne allagi tulla. Maise keha kestvus on paratamatult piiratud ja seda mis tuleb edasi- põrgupiinad või kõrgemal eksisteerimisetasandile siirdumine- on juba iga indiviidi enda teha. Tuleb osata vahet teha, kas küsimust: „Mida sa vahepeal teinud oled?“ küsib inimese parim sõber või isiklik eluloo kirjutaja. Viimasel juhul oleks ilmselt siiski, tulevaste põlvede huvides vastata: „Ei midagi erilist,“ kui just vastaja tõepoolest maailma tuumakatastroofist ei päästnud või kusagil täheparves paari päikest õhku ei lasknud või midagi muud inimkonna kulgu muutvat korda eisaatnud.