On suur võimalus, et kõiges on sügavam mõte, kui häälestada end sümbolites ja kujundites lugemiseks...but who am i to tell :D
see on nagunii läbinud mitu tosinat sõnakärbetStrange.Jurchello leidis end lamavat keset täiuslikult ümmargust kiviastangut,mille diameeter oli esmasel hinnangul umbes seitseteist meetrit. Suutmata uskuda situatsiooni, kus ta viibis, lootis ta kogu hingest, et tegu on unenäoga. Ta näpistas end, korduvalt. Kaljupind seisis endiselt kindlalt tema istumise all. „Veider,“ mõtles Jurchello, ajades end istukile ning tõusis seejärel püsti. Kui ta esmalt oli lootnud, et sõõr on lihtsalt kuskil mäekünka tipus, nii et maapinda näha ei olnud, siis nüüd sai ta šoki osaliseks. Astang osutus pigem sambaks, kõrgudes vähemalt kolmekümne meetri kõrgusel kalgist hallikast merepinnast. Tervet horisonti kattis enam-jaolt samasugune hall mass, mõne miili kaugusel asetses siiski saar. Varjates silmi lõõskava päikese eest, uskus Jurchello end nägevat palme, mis valendaval liivarannal kasvasid. Tegu oli troopikaga. Kõndinud mõne aja kivisõõris edasi-tagasi haaras Jurchellot meeleheide. Ta oli ilmselt tuhandete miilide kaugusel minisugusestki tsivilisatsiooni algmest, 226 ruutmeetrisel kiviplatool, ilma igasuguse võimaluseta välismaailmale endast märkuandmiseks. Hakkas hämarduma, pakkudes päikeseloojangut, mille sarnast Jurchello kunagi varem näinud ei olnud. Otsustades, et hommik on õhtust targem, võttis ta kuue seljast, laotas selle hoolikalt kivisõõri keskele ning heitis magama.
Beauty.Jurchello keeras teist külge ning ärkas seepeale- kivi oli endiselt paganama kõva. Vähemalt ta arvas, et ta ärkas, kuigi juhtuv kvalifitseerus tema mõistuse jaoks pigem unenäona unenäos. Reaalsuse definitsioon hakkas hägustuma. Hõõrudes kirudes silmi, tundis Jurchello järsku, et ta ei ole enam üksi. Ta vaatas nii paremale kui vasakule, kuid ei märganud endiselt midagi. “Tore!” mõtles Jurchello: “esimesed skisofreenia tundemärgid hakkavad juba ilmnema.” Ent tuues pea taas otseks, silmas ta enda ees midagi võimatult kaunist. Ta leidis end vaatamast sügavatesse silmadesse, mille põhjal ei suutnud ta määrata naise vanust ega kavatsusi. Ta ainult tundis, ilma mingisuguse mõttetegevuseta ega keha automaatrefleksideta. Olukord kestis reaalajas pelgalt minuti, kuid subjektiivselt tundus see Jurchello jaoks tundide pikkusena. Ta otsis naise simist midagi, ent ei suutnud seda leida. Tegelikult oli ta kindel, et ta ei leia seda otsitavast mitte kunagi. Ent samas see ei häirinud teda mitte põrmugi. Laiendades oma pilku, mõtles Jurchello vaid ühe termini peale- Tähetolm. Tähetolmust on kõik tehtud, ent ainult mõnede sees põleb tähetolm endiselt, valgustades majakana kõike ümbritsevat, varjutades vahete-vahel isegi Päikest ennast. Ebareaalne naine võttis oma paunast palmilehest volditud torbiku ja ulatas endiselt vaikides Jurchellole. See tundus ebameeldivalt kergena. “Võib-olla piisab sellest minu ülejäänud elu paari tunniseks pikendamiseks,” nentis Jurchello mõttes kerge kibestumusega. Kummutanud lähkri suule, sai ta kinnitust, et sisust piisas ainult tema huulte niisutamiseks. Tähetolmust naine oli kadunud, silmapiiril märkas Jurchello helendavat kuma, mis varem märgatud paradiisisaare poole kaugenes. Joodud nektarist ärritatud süljenäärmed andsid endast Jurchellole taas teada. Ohates heitis ta taas puhkama. Vanamoodse elektronkella järgi oli hommikuni veel paar tundi aega, kuigi segadus oma ajavöötme suhtes muutis ekraanil olevad numbrid ilmselt tähtsusetuks.
Charm. Tema kael oli kange ning selg valutas, öö ei olnud toonud Jurchellole mitte ühtegi geniaalset mõtet. “Ma olin alati kindel, et pooled vanasõnad on liiga optimistlikud ning ülejäänud pooled inimsust eiravalt sadistlikud!” kuulutas Jurchello otsustavalt maailmale. Tal oli juba täielikult ükskõik, kas keegi teda hulluks hakkab pidama. Keegi ei oleks ju nagunii saanud talle ühtegi diagnoosi panna. Kui unesegadus viimaks Jurchello mõistusest lahkus, hakkas ta kainemalt mõtlema. Pelglikult, juba tulemust ette teades käis ta sileda kivipinna ruutmeetri haaval kummargil läbi. Ta ei leidnud midagi, mis oleks võinud teda aidata. Musta huumori laine tulvas Jurchello mõistusest läbi, kui ta kujutas ennast juhuslikult leidmas lihvitud kivis salataskut, millesse oleks ettenägelikult pandud nöör, haamer ning kaks mäenaela. Ta istus energiasäästmiseks maha, kuigi tal polnud aimugi, miks ta seda tegema peaks. Paratamatult eksis Jurchello pilk palmisaarele ning talle meenus tema öine kogemus. Ta limpsis huuli, need olid endiselt magusad. Igatsus paradiisisaare järele kasvas eksponentsiaalselt. Võtnud sisse Rodini “Mõtleja” positsiooni, sulges ta silmad.
Thruth.Pärast mõnekümne minutilist pingelist mõttetööd tundis Jurchello, kuidas glükoosivarud tema kehast lahkunud on. Olles oma olukorda mitme eri nurga alt analüüsinud, oli ta oma edasise saatuse kohta teinud viis prognoosi. Esimene hõlmas Deus ex Machina tüüpi lahendust. Ent see nõudis midagi, mida Jurchello eales teha ei oleks suutnud- hakata uskuma kõrgemasse olendisse. Jumalate panteonis oli pakutav valik muidugi määratult lai. Vastavalt valikule oleks oodata olnud kotka kujulist päästeinglit, valget tuvi või hoopiski Vana Jumalat ennast, kes pärast Zeus´i mahalöömist oli tema identiteedi üle võtnud. “Ent samas, kui selline olevus juba olemas oleks ning ma temasse usuksin, ei oleks ma juba esimesel juhul siin,” mõtiskles Jurchello. “Just nimelt! Ma jätaks kõik enda selle paganama vastutuse Sinu enda kaela ja läheks ise pärast kümnekonna panga röövimist Mallorcale puhkama!” karjus ta maailma kõiksusele. Üldsuse reageering kinnitas Jurchello vaatepunkti, ta oli oodanud välgulööki või vähemalt tibatillukestki vesipüksi, end üldsus keeldus ennast muutmast. “Ja jätkame nüüd seda loengut! Otseloomulikult võiksin ma oodata miljon kvadrillion aastat, et kõik mu molekulid otsustaksid kvantunnelduda, siis lõpetaksin ma parimal juhul oma elupäevad Marsil.” Üldsusel oli ükskõik.
“Otsustades Teie entusiasmi järgi, oleks Teil ilmselt ükskõik, kui ma ka siia kaljurünkale lihtsalt niisama passima jääks ja ära kooleksin!” lisas Jurchello: “Aga ma kinnitan, et see juhtub ainult üle minu surnud laipade!” Ta irvitas laialt maailmale, otsides taskust täringuid. Leidnud otsitu, viskas ta needd uljalt üle kaljuserva. “Tead,” ütles Jurchello maailmale: “Ma ei usu ikka sinu paganama determinismi ja ettemääratust, mida Sa mulle nende täringute näol pakud, ma pigem riskin ise!” Viimaseid sõnu öeldes hüppas ta ka ise üle kaljuääre. Oli 50-50 võimalus ellujäämiseks. Had to be good enough. Autasu on seda väärt.
….
Te ootate nüüd kindlasti mingeid suursugust “statement´i,” mis kõik selle jama loogiliseks tervikuks seoks.
Võib-olla Te saate selle, kui ma ütlen, et üks võluv väljaspool seda hullumeelset unenäo maailma asuv inimene kinnitas mulle, et kuigi tuletistest, diferentsiaalvõrrandidest ja integraalidest pääsu ei ole, ei tohiks need ühe Normaalse inimese jaoks väga suureks probleemiks küll mitte olla.
It´s well worth it! Isegi kui see tähendaks mitme miili pikkust ujumist matemaatilises jäises kompotis.... ;)
