Esimene väheke pikaajalisemalt planeeritud plaadiootus on ära kuulatud. Kui ma esimest korda Antony & Co-ga kokkupuutusin olid nad äsja välja andnud hüper-originaalse plaadi nimega I Am a Bird Now, mida saatsid Briti muusika ajakirjanduses kestvad ovatsioonid kohe mitu kuud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, said nad vist plaadi eest Mercury auhinna ka. Ma ei usu millegi pärast, et Crying Light suudab seda edu korrata. Aga thats not the point...
Ma ei usu eriti, et kusagil maailmas on kelllelgi päris sellist häält nagu Antony Hegarty´l, kohati tundub, et tegu on haavatud metsloomaga ja kohati keskmisest veidi paremini laulva jazz´u diivaga, kogu krempel on kokku ilus ja hingeliigutav. The Crying Light´i puhul on see efekt veel kuupi võetud. Tulemus ei ole sellest tulenevalt Nii hea, ühtegi teemantit rubiinide kõrval koheselt silma ei hakka, enamik meist teavad, kuidas need I Am A Bird´is näiteks nimiloo näol silma hakkasid. Helitaust on antud albumil siiski külluslikum kui eelmistel üllitistel, chekkasin järgi, selle eest vastutab helilooja nimega Nico Muhly. See ei vabanda pauer´i puudumist, mitte ükski laul ei tekita kuulamisel automaatselt emotsioonijudinaid, mis mööda selga üles hakkaksid ronima.
Mõned eredamalt silmatorkavad lood: One Dove, selle ballaadi puhul midagi siiski jõnksatas kuskil ja Kiss My Name- plaadi kõige kaasahaaravam lugu, klaver ja pillikeeled teevad oma töö puhtalt. Ülejäänu, huh, kuidas öelda, ei ole piisavalt märkimisväärne
Kokkuvõtvalt, album paneb küll mõtlema ning jätab jälje, kuid võibolla mitte päris sellise, nagu looja seda lootis...Mercury auhinna nende käest ära kiskumisega siiski ootaks veidi ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar