Nagu pilguheit statistikale näitab, on tegu minu ajaveebi 100.nda sissekandega. Seetõttu tahaks seekord midagi ülikiitvat ja head kirjutada, eirates seda suurt eluterve pessimismuse bakteri lainet, mis viimaseid kirjutisi on saatnud. Super-hea võimaluse selleks lõigi mulle pikalt oodatud Animal Collective´i plaat “Merryweather Post Pavilion,” mida ma igaksjuhuks AC parimaks plaadiks ei julge tunnistada, äkki tuleb kunagi veel midagi veel paremat.
Ent enne kui alustada selle albumi eduloo ja kiidusõnade voolu, peatun ma veidi nende eelmisel plaadil nimega Strawberry Jam, mis minu arvates sai üleeelmine kriitikute poolt räigelt ülehinnatud. Ma ei ole ilmselt ainus, kelle arvates Strawberry Džämm ei andnud lihtsalt AC õiget mõõtu välja, liiga tavaline lihtsalt, lisaks ei kõlanud album kokku lihtsalt harmooniliselt, lood jäid üksteisest kuidagi kaugeks...
Uue plaadi menu võiks väga vabalt võrrelda Obamomaaniaga, ilmumisaeg oli lihtsalt niivõrd hästii valitud, et indierock fännidel ei olnud mingisugust muud ebajumala tootemit kummardada. Merriweather Post Pavilion saabus surnud Tsooni, tuues kaasa hüsteerilise rõõmupuhangu ja vikerkaarevärvid- see oli absoulluttselt midagi UUT, HUVITAVAT & LAHEDAT.
Plaati esimest korda kuulates ei hakanud ma Strawberry Jamile mõeldes oma lootusi eriti kõrgeks ajama. Seetõttu kasvas minu meeleolu tunduvalt, kui ma In The Flowers´i esimesi akorde kuulsin- üld 'tunne oli nagu ehitataks ilma kindla plaanita 100 korruselist pilvelõhkujat ja mille projekti puudumine võib viia katastroofiliste tagajärgedeni. Ent mitte mingisugust katastroofi ei järgnenud- album jäi megaheaks kuni lõpuni, ega põlenud poole pealt läbi. Iga lugu andis edasi oma võlud ning kaugenes seejärel uuesti minevikku, jättes järelmaitsena suurepärase maitsekompoti. Ja seda kõige paremas mõttes, ma kahtlustan ise, et ka kõige parem veinidegustaator ei suudaks iga “kompoti” komponenti ära tunda. :)
Albumi viimane lugu “Brothersport” lõpetab melomaanide piduliku banketi stiilselt ja terviklikult, jätter kõrvadesse kajama viimase laulu refrääni "You've got so much inside, let it come right out". Muidugi nüüd tuleb mängu minu suurepärane mälu nimede peale ja teen oletuse, et Panda Bear väitis intervjuus, et tegu on nende parima lindistatud albumiga. Isegi kui see niimoodi tegelikult ei ole, on see neetult ideaalile lähedane. Ma ei hakka kuulutama, et 'Lion In A Coma' on minu arvates nende läbi aegade parim laul. Kõik taandub vaid sellele, et kui tähtsad sellised tervikalbumid on, pulbitsedes lakkamatult elust, elektrist ja ülekülvamatust rõõmust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar