the Difference

Scientist must only know how to write the Truth, Journalist on the other hand must know how to write the Truth like a Story, a continious one without an ending - a Story - so that no reader ever grows tired on listening the Truth, not in a 1000 words, not even a 10 000 words, just like in a Fairytale of Thousand and One Nights...
Can you distinguish Journalist from Scientist? Is there even a One?

inspired by Tim Radford

Teadusmeedia

Teadusmeedia
1) Kuidas ennast teadusmeedia tarbimisel määratleksite? (õpilane, tudeng, üliõpilane, huviline jne.)	No answer
2) Kas ja kui tihti tarbite teadusmeediat?	No answer
3) Kas tarbite lisaks eestikeelsele teadusmeediale ka võõrkeelseid väljaandeid?	No answer
4) Kui vastasite eelmisele küsimusele jaatavalt, siis orienteeruvalt kui suure osa võõrkeelsed väljaanded Teie tarbitavast infokogusest moodustab?	No answer
5) Kas eelistate võõrkeelseid väljaandeid eestikeelsetele väljaannetele?	No answer
6) Kui vastasite eelmisele küsimustele jaatavalt, siis mis võib olla selle põhjuseks?	No answer
7) Kas eestikeelse teadusmeedia hulk on Teie arvates piisav?	No answer
8) Kus Te eestikeelsel meediamaastikul teadusmeediaga kokku puutute?	No answer
9) Kui kvaliteetseks eesti keeles ilmuvat teadusmeediat võrreldes välismaiste infokanalitega hindate?	No answer
10) Kas teadusmeedia on Teile arusaadav?	No answer
11) Kui vastasite eelnevale küsimusele eitavalt, siis mis takistab Teil teadusartiklite täielikku mõistmist (keeruline lauseehitus, oskussõnavara, faktiline üleküllastatus jne.)?	No answer
12) Kas ja miks eelistaksite rohkem uute tehnoloogiate ning teooriate olemust selgitavaid artikleid või hetkelisi edusamme ning uurimusi kajastavaid artikleid?	No answer
13) Kas teadusuudis peaks Teie arvates rohkem hariv või pigem meelelahutav?	No answer
14) ui pikad võiksid teadusartiklid Teie arvates olla, et säiliks nende köitvus ja faktiline üleküllastamatus?	No answer
15) Kas tarbiksite teadusmeediat rohkem, kui selle sisu vastaks rohkem Teie ootustele?	No answer
16) Kas peaksite huvitavaks ka teadlaste olemust avavaid portreelugusid?	No answer
17) Milliste konkreetsete valdkondade suuremat kajastamist sooviksite?	No answer

Vastuseid pole? - On küll
, vähemalt võiks: http://www.screator.net/showform.php?f=1409692625

Made up wor(ld)s

Öeldakse, et inimese elu on täiuslik, kui tal pole enam vahet, kas ta on ärkvel või une metafüüsikas.
Väidetakse, et inimene peaks oma eluga midagi tarka ette võtma, kui ta eelistab und reaalsusele. Kuigi otseloomulikult on see tahk juba rohkem Freudi rida. Ent kuidas mõista seda, kui inimene ei tahagi magama jääda, kuna tasand nimega Maa – just nimelt see Maa, kus asjad käivad just nii nagu nad kaine mõistuse kohaselt käima peaksid, tundub niivõrd paganama suurepärane.
Olgu selleks uus aasta lubadused, mis juba aasta esimestel päevadel ähvardavad täidetud saada või piletikontrollid, kellele jutt kuupäevade relatiivsusest ja ajadilatsioonist isegi nalja teeb. Ofkoors ei saa mainimata jätta küsimusi, millest ootaks midagi eriliselt deep'i või ajusid ragistavalt nõudlikku vastust ootaks, kuid mis ongi vahelduseks tavalised küsimused.
Võib-olla tuleks sellises maailmas endale metakoletisi hakata välja mõtlema, kui loomuses on juba soov võidelda mitmesaja pealiste lohedega või päästa 24 h jooksul maailm kaks korda, ainult selleks, et Jack Paueri rekord üle lüüa. Või siis hoopiski hakata tegelema uus aasta soovidega, mis oma olemuses on võib-olla isegi raskemad täita. Kes ei tahaks meist maailma rahu, kuid ka Esimene langeva tähe raiskamist vääriv soov võib siiski kunagi täide minna? Kui ainult oodata...
On vaja magada, aga et oleks ainult ilusad unenäod. Kuuldavasti on unenägudemasina loomine täitsa võimalik ja soovitud teemakohaste unenägude loomine juba täitsa töötavas agregaadis – aga kuhu jääksid siis need meeldivad üllatused, mida ei tahaks käest lastagi?

Füüsika- milleks?

Füüsika – milleks?

„Füüsika? Milleks seda?“ on saatnud mind küsimusena alates hetkest, mil oma valiku endale teatavaks tegin. Küllap hakkasin endale sellel samal hetkel teadvustama midagi, mis varem mingis uneseisundis oli olnud. Soovi selguse järgi nii asjades, oludes ja muutustes, on ilmne, et loodusteadused aitavad avada elu olemust. Järjest enam on võimalik rahuldavalt seletada nähtusi, mida on varem peetud seletamatuks, isegi mütoloogiliseks. Füüsika aitab luua seoseid fenomenide vahel, mille ühtekuuluvus on vaid aimatav. Lõppude-lõpuks on kõik maailmas üksteisega seotud, ent omapäraselt huvitav on see kokkupuutepind, kus teadus ja mütologia riivamisi kokku saavad. Valgustatud ala piir, mis on määratud tänu inimeseloomusele endale pidevalt muutuma. See on olnud pikk teekond inimkonna ajaloos, ja huvipakkuv teekond, mis kestab See ongi mind füüsika juurde toonud, soov anda panust teekonna jätkuvusse
Alates ajast, mil ürginimkonna esmased vajadused said rahuldatud, on inimesi kannustanud soov teada aina rohkem ja enam. Üritada näha kaugemale Platoni lõkke heidetavatest varjudest, seda jumala abiga või ilma. Alahindamata antiikaja uurijate – vältides sõna teadlaste –, suutlikkust teravustada varje, mis arvestades antud ajastu eripärasid, oli hämmastav, saabus tõeline progress siiski alles 17. sajandil. Newtoni „Principia,“ mis lõi aluse mehaanika tunnustatud paradigmale, võimaldas lahti mõtestada planeetide liikumist ennast. Tehtavad edusammud olid piisavad väitmaks, et absoluutne tõde on lihtsurelikele vabalt kättesaadav. Järgnenud sajandil ilmunud Kanti teosed olid valitseva mentaliteedi suurepäraseks näiteks. Ent teadusajalugu on nüüdseks näidanud, et ka kõige paremana tunduvas paradigmas võivad ilmneda kriisid ja vastuolud. Einsteni teooria põrmustas julmalt Newtoni paradigma, hoolimata tema pooldajate katsetest luua päästvaid abihüpoteese. Sai ühtlasi ka selgeks, et absoluutne tõde on kättesaamatu. Sellest hoolimata, et Newtoni maailm on nüüdseks põrmustatud, andis see piisava argumendi ülima tõe võimalikkusest. Seega ei ole newtonliku maailmapildi häving minu arvates piisav, et laskuda pessimistlikku pragmatismi. Kuid see välistab siiski paraku mõtte siirduda füüsikasse, et otsida elu mõtet ennast, võime Popperi kohaselt sellele vaid igavikuliselt läheneda. Kuid ei ole vahet, kas otsida elu mõtet või üritada minna kaugemale hetkelisest nähtavushorisondist, et paljastada maailma Ilu, Veidrust ja Võlu ning midagi, mis on Tõele nii lähedal kui võimalik.
Just uudishimu on inimkonnale nii needuseks kui ka edasiviivaks jõuks ning ei lase inimestel uppuda igikestvasse rutiini ja masendusse. Inimesel on loomupärane vajadus kujundada iseendale sobiv vaatenurk, mis oleks talle maailmas elades toeks ning aitaks hoida sihti. Praeguses postmodernlistlikus maailmas on see, arvestades võimalike valikuvõimaluste rohkust, raskem kui kunagi varem. Konkureerivateks peavooludeks on ühelt poolt teaduslik käsitlus ja ateism ning teiselt poolt religioosne vaatenurk ja müstitsim, mille defineeriks ma kui usu üleloomuliku maailma olemasolusse. Filtreerimata infohulk on määratu, seetõttu tundub ahvatlevana valida videviku müstitsism, kus puuduvad konstrastid, on vaid varjud, mille tõeväärtus on muidugi kaheldav. Ainsaks arvestavaks konkurendiks müstitsismile oleks vaid teaduslik vaatepunkt, kuna religioosne vaatenurk on paratamatult vaikselt hääbuv. Samas on puhas ateism loogiliselt ümberlükatav.
Loomulikult võidakse nüüd väita, et teaduslik vaatenurk ei pruugi olla parim ning hoopis mõttekam ning ohutum oleks valida mütoloogiline lähenemine. Tõsi, enam ei ole populaarseks valdkonnaks deemonid ning nende põlvnemine, vaid mütologiseeritud teadus – ohtlik teadus, mida ei saa usaldada. Vahepeal kadumas olnud relvavõidujooksust tingitud hirm on asendunud paanikaga musta augu loomisest Euroopa südames. Teiseks on teadlased loonud endast ja oma tegevusalast kuvandi, mis tundub elust kauge, ebahuvitav ning romantilisust purustav.
Richard Feynman küsib ühes oma mõtiskluses: „Ent mispärast on ebaromantiline öelda Jupiteri kohta, et tema metaanipilved muudavad tema atmosfääri võrratult ilusaks, kuid täiesti kõlav ning aktsepteeritav epiteet lubab hiigelplaneeti võrrelda hiiglasliku mehega?“ Ja Feinmanil on õigus. Ilma teaduseta ei saaks me Jupiteri ilu sugugi mitte nii kergelt imetleda kui praegu, me ei saaks isegi seda võrrelda mehega. Seega, ilu mõistet ei suuda mitte mingisugune teadus moonutada. Teadus avab hoopiski uued nähtavushorisondid kirjeldamatu kaunidusega. Teadmatus moonutab teadust rohkem kui miski muu, kuid samas on teadusel endal parimad vahendid, et anda edasi tõele lähedast ilu.
Ma ei taha teha teadusest religiooni, mida ebajumalana kummardada, vaid näidata, et me ei vaja müstitsimi ja hägu, et süstida igapäevaellu tarvilikku lisailu. Samuti ei taotle ma müstitsimi tuleriidale saatmist ning teaduse kõikvõimsuse ülistamist. Igasugune korralik teadus tunnistab, et ta võib olla ekslik, falsifitseeritav, ümberlükatav! Subjektiivne reaalsus on lausa hädavajalik. Ent tavainimestel peaks olema võimalus heita pilk teistsugusele teadusele kui sellele, millega nad iga päev kokku puutuvad. Massimeedia poolt levitatav rämpsteadus, mis algab reklaamis peamiselt nii: „Teadlased väidavad...“ ning sisaldab reaalsuses kvantitatiivselt kontrollimatuid arvuridu, toidab eelkõige müstitsismi hirmutavat leeki ja toetab oma kasu peal väljas olevaid autoriteete. Ainsa alternatiivina teaduslikule, kriitiliselt maailma analüüsivale maailmapildile oleks üleloomulikkuse jumaldamise poole pöördumine. Ent senikaua kuni ümberpöördumine ei ole kõikehaarav, jäävad selle kummardajad alati kannatama kui kapitalismi orjakiht. Teadusliku maailmapildi esiletung ning progresseeruva teaduse mõistmine oleks seetõttu hädavajalik. Tunnetuslikud kogemused on seni näidanud antud nõudluse olemasolu ning vajadust.
Võib tunduda utoopilisena ajada taga absoluutse tõe ideaali, ent selle otsinguga ennast avavad faktid pakuvad Tõde, Ilu, Võlu ja Veidrust, mida suudaks endale esile manada vaid psühhodeelseid abivahendeid kasutavad inimesed. Ühiskonna mõttetasandeid hullutava müstitsismi asemel võiks neile sama hästi pakkuda reaalsuse võrratusi, mis oleks tunduvalt paeluvamad, kuna eksisteerivad ka päriselt, mitte ainult metafüüsilistel tasanditel. Inimesed tahavad ning neil on ka õigus teada, mis teadusmaailmas toimub ning ma loodan siiralt, et suudan tänu füüsika õppimisele neile ühel päeval seda ka pakkuda.

Jaan-Juhan Oidermaa
co. 2010

POSTUGANDA

-You are so cool,
Your ideas are cool,
Your play is so cool
and your glance-
oh my... -

(co. PostUganda)

Youtube ja kogu see maailma ühendav-lahutav suhtlusvõrgustik on vahete-vahel lihtsalt kujutlematult tore. Võib-olla ja päris kindlasti ei oleks ma ilma nendeta jõudnud ridadeni
„Samas, kallis mees, kui oled juba nii suure osa oma ajast käesoleva teksti läbimiseks kulutanud, leevendab seda kõige paremini ainult põhjani minek, ehk siis kohale tulek...,“ mis mustalt ja valgelt Sirbi veebilehel ilutsevad. Küll aga oleks ma etendusele läinud ka ilma selle repliigi lugemist, ent mis seal salata, omamoodi ootusärevust see lisas.
Hoolimata reklaamist, mis sovinistlikele eelarvamustele kalduvatele mõistustele võiks tunduda pulbitsevat häbitu feminismi ning jalge alla trambitava auna, on etendus ise ülla sõnumiga. Kuigi 'üllas' tundub selle kohapeal kuidagi võõrkehana- asjad lihtsalt on tänapäeval niimoodi, mis sest et seda tunnistada ei taheta. Kõik ja kõik tegelevad ju endaga ja see on ju normaalne- täna on ju ainult täna täna. Mis sest, kui see tähendab näiteks oma naise 15 dollari eest üheks ööks müümist, kuna muidu ei saaks ju piisavalt juua, et piisavalt oma kullakest peksta, et pärast sellest lähtuvaid südantlõhestavaid armastusballaade kirjutada. Elame ju postempaatilises maailmas- teistele antakse see, mis haruharva endast üle jääb.
Etendusega kaasaskäiv heliriba on lihtsalt sõnuseletamatult ilus, kaasakiskuv ning lõppude-lõpuks katarsiseni viiv, mille sarnast ma tükk aega polnud kogenud. Sünkroonis Riina Maidre poolt suurepäraselt mängitud rollidega...It is just so Cool!!! Kuigi teema seda iseenesest ei ole. Mõnede kohtade peal, kui paljud naersid, pidasin endamisi aru, et kas siin inimesed aru ka saavad, et tegelikult ongi ju nii. Päris elus ka, mitte pelgalt laval.
Mul oli mitmel korral tunne, et kohe-kohe hakkab Maidre nutma, mida oli valus vaadata, sest Tema pilk on lihtsalt niivõrd võrratult soe, mida mulle tavaks saanud animaalsemagnetismi tõttu, oli mul õnn ja suur rahulolu talle kinnitada. Niisiis, kõik kellel ei ole veel juhust olnud etendust vaatama minna- minge! Ja ei te ei kahetse, saate endale toreda CD ka hankida ja mina leidsin endale lemmik eesti näitlejanna.

Karmavõlg (my ass!!!)

-"Räägime õige Jumalast," küsib viisakalt äratuntava ameerika aksendiga tüüp, kes äsja koos oma viie kamraadiga bussi on astunud. Endal valge ülikond seljas, märkmik ning konspektivihik käes. Kuna minu peatuseni oli terve hulk maad, otsustasin kaasa mängida.
- "No olgu, räägime Jumalast, millise tema külje üle te diskuteerida tahate?"
mehike on kergelt üllatunud näoga: -"Te usute jumalasse?"
- "Ei, otseloomulikult mitte. Küll aga olen ma kindel, et midagi kõrgemat eksisteerib, mis aga tingimata ei pea olema isikustatud vanamees, kes kõlgutab kuskil pilve piiri peal jalgu. Sellele, et universum pole aga juhuslikult aegruumi üldfoonist võrsunud viitab minu arvates fermionide ja bosonite supersümmeetria. Mida teie muideks sellest teooriast arvate?"
- "Vabandust, ma ei oska niipalju eesti keelt veel ja ei saanud sellest lõpuosast päris hästi aru."
- "Well, the main fact in my opinion that universe hasn't spontaneously spawned from time-space general backround fabric is supersymmetry of fermions and bosons. By the way, what do you think of this theory?" kordan ma püüdlikult.
vaatab tuge otsides kamraadide poole, kes aga on hõivatud mõnede teiste kaassõitjate enda usku pööramisega -" Ma ei teagi nüüd. Ma usun ikka sellesse Jumal lõi maailma."
- "Kust te sellele kinnitust saite?"
- "Piiblis on niimoodi kirjutatud."
+++järgneb arutelu ja vaidlus selle üle, et kas Piiblis on ikka Jumalasõna+++
- "Kui palju te meie õigest kristlusest teate?" küsib ta viimaks, hakates oma brosüürist otsima kohta, mis räägib nende prohvetist.
- " Ma julgen väita, et päris palju. Teie prohvet Williams Miller kuulutas, et 3.aprill 1843 saabub maailmalõpp, kuna sama aasta veebruaris oli USA-s üpris korralik meteoriidisadu, kindlustas see Milleri sõnumit. Mis aga mulle tõsiselt huvipakub on see, mis sai rahast, mis ta korjandustekäigus sai. Ja üleüldsegi kui tollel aastal pidi maailmalõpp tulema, siis mida me praegu siin teeme."
tüüp hakkab kergelt roosakaks muutuma.
- " Kas te olete meie esindajatega varem ka rääkinud?" pobiseb ta viimaks
- "Jah, korduvalt, kui teid arvestada, siis see on viies kord."
- "Ehk tuleks kuues kord ka, kui te meie kirikusse satute?"
- "Over my dead bodies! When did You started to belive?"
- "Since my childhood, my parents thaught me."
- "Did you like your parents?"
- "They were my elders,..."
- "but did you like them?"
- "...not very much."
- "So why do you belive this crap?"
- "I don't know...."
Siis saabus aga minu peatus ja viimase julgustava pilgu heitnud, astusin ma bussist rõõmsalt maha.
+++
Tavaliselt ma muidugi nii ei käitu, kuna inimestel on õigus uskuda seda, mida ta tahab uskuda. Ent kui mõni inimene üritab kahtluse alla seada minu usu alustalasid vaid selleks, et neid enda omadega asendada, siis arvan ma, et võin väga vabalt moraalikoodeksi vastu eksimata samaga vastata.

Kui kollaseks...`?

Dilberti autor Scott Adams võrdsustas ühes oma koomiksis lõpptarbija intelligentsuse taseme kapsaga, jäädes napilt alla harilikule tomatile. Kuigi mina laia-tarbe-rahvasse nii pessimistlikult ei suhtuks, on tavameedias vahendatavad teadusuudised sihitud umbes niisuguse arusaamisvõimega inimestele. Nii räägivad päevalehtedes ilmuvad artiklid valdavalt näiteks sellest, kuidas kusagil Indo-Hiina džunglis avastati ligi meetri pikkune rott või kuidas LHC (Large Hadron Collider) hakkab massiliselt miniatuurseid musti auke tootma. Seetõttu ongi harilikule inimesele jäänud mulje, et teadus selliste ekstreemumitega tegelebki. Hoolimata sellest, et võib-olla antud teemad sisimas olid tõesti sügavad teaduslikud uurimused, on selliselt esitatud artiklid paksu kollase värviga üle võõbatud. Klikimeedia loeb, ent tasub küsida, mida teadus selliste artiklite esitamisest võidab. Populaarsust, mis aitaks avada täiendavaid rahakraane. Kärtsu ja mürtsu teadus on Popp!
Ent teisest küljest kujundavad ekstreemumitest kirjutatud artiklid arvamust teadusest kui millestki eluvõõrast, sundides ühel hetkel tarbija ja maksumaksja kahtlema, miks on vaja finantseerida projekte, mille tulemusena kamp eksentrikuid kusagil laboris lõbutseda saab. Kuigi olen harilikult propageerinud asjade lihtsustamist ja komplekssuse müüride lõhkumist, on lihtsustamisel siiski piirid. On vaja Okastraataeda, mis karjub, et järgnevate raskuste ületamiseks on paratamatult vaja teadlase abi ning millega tavamõistus pole võimeline tegelema. Olgugi, et sellesama okastraataia ületamiseks võib asjatundamatule pildule, et probleemiga tegelevad teadlased loobivad lihtsalt raha tuulde. Juhindudes väljakujunenud arvamusest teaduse kohta, arvaks tädi Maali, et aia õhkimiseks kulub ebaproportsionaalselt palju kapitali, kuna ajaleht kirjutas ainult lõpptagajärjest.
Oleks liiga palju palutud, kui tüüp-ajalehed hakkaksid avaldama täies pikkuses viimaseid teaduseuuringuid. Lisaks on paratamatult alates Newtoni aegadest saadik teadus vaikselt arenenud järjest keerukamaks, nii et päris õigeid teadusartikleid mõistavad tänapäeval lugeda ainult nende erialakolleegid. Ent siiski peaksid need olema piisavalt tõsised ning detailsed, et anda selge sõnaga mõista- Teadust on vaja! Lisaks sellele alahindavad ajalehed harilikult oma lugejaid.
Omaette probleemiks on kujunenud muidugi süvateaduse ja meedia vaheliste väljundite vähesus. Teadusetegijatel napib seda vaba aega, et edastada infot ajakirjanikele ise, tavalistel rea-ajakirjanikel on aga vastumeelt olla ööpäev läbi valves, ootamas kellegi suursugust avastust. Eestis on hetkel umbes kümme niivõrdkuivõrd tõsiselt võetavat teaduasjakirjanikku s.h. näiteks Fortes, Horisondis, Novaatoris ja mõningates telesaadetes. See nišš pole kaugeltki täidetud. Teadusuudiste vahendamist laiatarbe-publikumile on vaja, et teadvustada ühiskonda nähtavushorisondi laiendamise vajalikusest. Koolifüüsika on ju selle rolli täitmata jätnud.

Homme toimub Tallinnas ka selle teemaline seminar.

Murdvaraste elu ei ole kerge

Öövarju katte all hiilisin vaikselt&väikselt tänavavalguslambi tõttu kollakalt helendava maja poole. Ikka veel madalat profiili hoides nihkusin vaikselt uksele lähemale ning võtsin oma põuest võtmekimbu ja lükkasin viimaks metallitüki lukuauku. Keerasin lukku niimoodi, et ei kostunud vähematki heli. Tänav oli endiselt tühi. Lukk keeldus ennast avamast, misjärel kordasin oma toimingut, endiselt hoolikalt mitte ühtegi heli tekitades, kusagil haikus koer. Lukul tundus olevat kiuslik iseloom, mistõttu eemaldasin läikleva metallitüki pettunult lukust.
Nõjatusin hetkeks trepikoja tuulekoja seinale, peas ringlemas ideed operatsiooni edukaks läbiviimiseks. Kahjuks ei olnud nendest ükski reaalselt läbiviidav, vähemalt selliselt, et mõtte teostamisega oleks poleks kaasnenud terve kvartali üheaegne ärkamine. Hakkasin trepikoja ees rahutult edasi tagasi kõndima...minut...kaks. Taevasse tõusis täiskuu. Järsku jäi minu pilk peatuma maja numbrile, milleks oli 31.
Hetkegi mõtlemata haarasin oma seljakoti, kõndisin viiskümmend meetrit kirde suunas, pöörasin näoga paremale, kus minu ees kumas number Seitse, võtsin taskust oma võtmekimbu, valisin sealt hoolikalt ühe võtme, torkasin võtme lukuauku, keerasin kaks korda päripäeva ning avasin ukse. Liikudes peaaegu tormates edasi, haarasin kimbust järgmise võtme ning avasin neli korda keerates minust paremale jääva ukse. See avanes. Osavalt pimedas takistuste piirjooni vältides viskusin voodisse. Magasin hommikuni.

Sinu jaoks on see matemaatika, neeger...

Eile kogesin ma arvatavasti kõige jubedamat loengut oma teadliku elu jooksul. Üllatus-üllatus, selleks oli kõrgem algebra ja geomeetria. Sinna minnes oli mul võrratult hea tuju, kuna eelmine seminar oli olnud Füüsikaline Maailmapilt, mida annab üks positiivselt segane, aga sellegipoolest tohutult mõnus inimene, kes on muideks ka minu kursusevanem. Pärast auditooriumi ukse avamist, tundus mulle äärmiselt imelik vaatepilt, et enamik inimesi istusid üpris-üpris vaikselt, kuigi loengu alguseni oli umbes viis minutit. Väga-väga veider, mõtlesin ma vaikselt. Loengu alates hakkab õppejõud siis mikrofoni rääkima, endal hääl umbes nagu karul. Lühidalt mainis ta kursuse eesmärke ja hindamisskaalat, pärast seda ütles ta rõõmsalt: "No alustame siis esimese loenguga!" Ma olen üpris kindel, et endale ütles ta ka veel: "Ja lõpetame selle mõttetu pläkutamise." Esimeseks teemaks oli Maatriksid ja Determinandid, et aega mitte raisata, hakkas ta muidugi kohe rääkima uutes terminites, mida ma ainult halbades ulmefilmides kuulnud olen.
Niimoodi ma siis seal istun, minu ees on mees, kõigi nende tohutute vuntside ja habemega ja muudkui kirjutab, kõik laused muidugi veidraid termineid ja sümboleid täis. Üheks hetkes tekkis tunne, mida ma k@@@@mat! siin teen. Aga ainult üheks hetkeks, siis sekkus minu täiesti 'normaalsesse' mõttelõnga mõistuse-hääl, mis kinnitas mulle, et kui ma ei tee & seal ei ole, ei oleta tagajärgede eest vastutav, mõned inimesed on selle kursuse ju juba läbi teinud, kuidas sina siis ei saa. Kõike seda muidugi kirjanduslikult väljendudes.
Niisiis hakkan ma vaikselt seda mumbo-jumbo't enda jaoks tõlkima. Tüüp auditooriumi ees, muidugi jätkab oma kirjutamist, vahetevahel ütleb ta oma mikrofoni veel imelikke asju a'la stiilis "See on M.O.T.T. Ha-ha-haa". Mina hakkan aga kirja pandud teksti uuesti üle lugema: "Transponeeritud maatriks on A-maatriks, milles on read ja veerud ära vahetatud ja selle käigus saab seda kasutada ka polaarkoordinaatide tõlkimiseks ja muutmiseks."
Okei, siis ma taipasin: See on mingi peen matemaatiline värk, mida sa saad muuta veel peenemaks matemaatiliseks juraks, seda muidugi tegelikult üpris lihtsalt ja enda huvides ilusti ära kasutada. Õnneks oli eelnevas loengus üks õppejõud maininud, kui kasulikud need polaarkoordinadid on praktiliste asjade jaoks, niisiis jätsin ma selle meelde. Ja niimoodi siis ma need märkmed üksipulgi läbi käisin.
Pärast loengut kõnnivad kõik need loengus olnud inimesed välja ja ohkavad üksteisele:" Uhh! Ohh! See tüüp on Hulll!! Kahjuks pean ma nendega nõustuma. Aga kui selle peale mõtlema hakata, siis peavadki matemaatikud näitama, et nad on tegelikult ka kasulikud. Seetõttu ongi nad leiutanud kõik need uhked terminid ja veel uhkemad sümbolid, et varjata nende töö tegelikku sisu. Matemaatikud ei suuda kunagi midagi uut avastada, nad saavad teha lihtsalt vormiliselt uusi järeldusi nendest vanadest eeldustest. Seega on see kõik tohutult loogiline, kui sa nende keele ära õpid. Kuigi see ei takista neil ikkagi hullud olemast :)

First Stage

Esimene etapp on edukalt lõpetatud, täna viisin oma vajaliku maise vara Tartusse. Perenaine tundub endiselt ilus, tark ja andekas. WIN!

oops! esmase variandi asemel seisnes maise vara asemel täielikult naine vare. Appi!