Kui kollaseks...`?

Dilberti autor Scott Adams võrdsustas ühes oma koomiksis lõpptarbija intelligentsuse taseme kapsaga, jäädes napilt alla harilikule tomatile. Kuigi mina laia-tarbe-rahvasse nii pessimistlikult ei suhtuks, on tavameedias vahendatavad teadusuudised sihitud umbes niisuguse arusaamisvõimega inimestele. Nii räägivad päevalehtedes ilmuvad artiklid valdavalt näiteks sellest, kuidas kusagil Indo-Hiina džunglis avastati ligi meetri pikkune rott või kuidas LHC (Large Hadron Collider) hakkab massiliselt miniatuurseid musti auke tootma. Seetõttu ongi harilikule inimesele jäänud mulje, et teadus selliste ekstreemumitega tegelebki. Hoolimata sellest, et võib-olla antud teemad sisimas olid tõesti sügavad teaduslikud uurimused, on selliselt esitatud artiklid paksu kollase värviga üle võõbatud. Klikimeedia loeb, ent tasub küsida, mida teadus selliste artiklite esitamisest võidab. Populaarsust, mis aitaks avada täiendavaid rahakraane. Kärtsu ja mürtsu teadus on Popp!
Ent teisest küljest kujundavad ekstreemumitest kirjutatud artiklid arvamust teadusest kui millestki eluvõõrast, sundides ühel hetkel tarbija ja maksumaksja kahtlema, miks on vaja finantseerida projekte, mille tulemusena kamp eksentrikuid kusagil laboris lõbutseda saab. Kuigi olen harilikult propageerinud asjade lihtsustamist ja komplekssuse müüride lõhkumist, on lihtsustamisel siiski piirid. On vaja Okastraataeda, mis karjub, et järgnevate raskuste ületamiseks on paratamatult vaja teadlase abi ning millega tavamõistus pole võimeline tegelema. Olgugi, et sellesama okastraataia ületamiseks võib asjatundamatule pildule, et probleemiga tegelevad teadlased loobivad lihtsalt raha tuulde. Juhindudes väljakujunenud arvamusest teaduse kohta, arvaks tädi Maali, et aia õhkimiseks kulub ebaproportsionaalselt palju kapitali, kuna ajaleht kirjutas ainult lõpptagajärjest.
Oleks liiga palju palutud, kui tüüp-ajalehed hakkaksid avaldama täies pikkuses viimaseid teaduseuuringuid. Lisaks on paratamatult alates Newtoni aegadest saadik teadus vaikselt arenenud järjest keerukamaks, nii et päris õigeid teadusartikleid mõistavad tänapäeval lugeda ainult nende erialakolleegid. Ent siiski peaksid need olema piisavalt tõsised ning detailsed, et anda selge sõnaga mõista- Teadust on vaja! Lisaks sellele alahindavad ajalehed harilikult oma lugejaid.
Omaette probleemiks on kujunenud muidugi süvateaduse ja meedia vaheliste väljundite vähesus. Teadusetegijatel napib seda vaba aega, et edastada infot ajakirjanikele ise, tavalistel rea-ajakirjanikel on aga vastumeelt olla ööpäev läbi valves, ootamas kellegi suursugust avastust. Eestis on hetkel umbes kümme niivõrdkuivõrd tõsiselt võetavat teaduasjakirjanikku s.h. näiteks Fortes, Horisondis, Novaatoris ja mõningates telesaadetes. See nišš pole kaugeltki täidetud. Teadusuudiste vahendamist laiatarbe-publikumile on vaja, et teadvustada ühiskonda nähtavushorisondi laiendamise vajalikusest. Koolifüüsika on ju selle rolli täitmata jätnud.

Homme toimub Tallinnas ka selle teemaline seminar.