Unetud unistused...

"The repose of sleep refreshes only the body. It rarely sets the soul at rest. The repose of the night does not belong to us. It is not the possession of our being. Sleep opens within us an inn for phantoms. In the morning we must sweep out the shadows."
-Gaston Bachelard-
Kui ma veidikene väiksem olin, oli mul üks tagasihoidlik unistus, mille ma suureks saades kavatsein teoks teha. Nimelt leiutada selline masin, mida kasutades ei peaks üleüldse magama. Nüüd, umbes-täpselt 9 aastat hiljem, on mul ikka veel see unelm. Kellele ei meeldiks kui oleks 1/3 võrra rohkem aega kasutada?
Samas olen hakanud ma hindama neid laupäeva lõunaseid momente, mil terves kehas valitseb täielik lõõgastatus ja mõnu pelgast olemisest. Või siis vihmastel hommikutel kuulata sooja teki all, kuidas vihm plekkkatusel rabistab. Rääkimata üldteada tõsiasjast, et peale selle
[No välja arvatud "dääns'piipl'dääns´i!"] ei ole ühtegi paremat varianti öö-järelmõjude likvideerimiseks.
Ent peale selle on veel üks väikene nüanss. Sellist seadet saaks kasutada 'Lootust kaotamata' vaid inimene, kelle elu on Absoulluutselt täiuslik. See tähendab, et tal ei oleks enam võimatuid unistusi, mille täitumist vähemalt unedes näha. Magades lülitub ju aju loogikakeskus välja, mis lubab vähemalt ajutiselt tõeks saada meie võimatumatel fantaasiatel. Olete ju tähelepannud, kuidas seetõttu kohati piir reaalsuse ja une vahel häguseks muutub, kui mõni kunagine unelm lõppude-lõpuks tegelikult tegelikkuseks saab... :)

Bat for Lashes- Two Suns

Minu maailma sattus Bat for Lashes aka. Natasha Khan esimest korda alles nüüd, kuigi oma Mercury on ta juba kätte saanud.
###
Üldmulje on selline nagu oleks Keegi Björke'kasvatava'puu otsast ühe vilja paganama vara ära noppinud. See oli esimene assotsiatsioon. Pikemal kuulamisel selgub aga tõsiasi- BfL on kordades kurvem ja melanhoolsem, aga Ainult kohati! (Huvi pärast kuulasin esimese albumi "Fur and Gold" ka ära, see oli muideks tunduvalt parem ja omapärasem. Seostus ka kuidagi rohkem Björkiga" a see on minu subjektiivne arvamus)
[lisamärkus, kui te juhtumisi ei ole artistilt üldse midagi kuulnud, siis ostke vana ning jätke uus heaga ostmata]
###
Veidi albumi kohtades guugeldades leidsin,et tegu peakski olema rõhutatud duaalsusega- üks osa BfL lauljannast on Natasha Khan ja teine tema alter-ego Pearl. Kui Khan on on müstika ja metafyysika viljeleja, siis Pearl´i iseloomustab bipolaarne käitumismuster. Kes meist ei oleks niimoodi kunagi tundnud? ;) Niisiis dualism: valu-armastus, tasakaal-kaos, planeet-ja'veel'üks'planeet- neid duaalsusi jääbki sellelt plaadilt otsima. Vastandlikused ei esine seejuures albumis lugude kaupa grupeerituna vaid nende siseselt, nii et vahetevahel on raske öelda, millal bipolaarsus algab ning müstitsism lõpeb.
###
Esimeste kuulamistega jäi kõige rohkem meelde stiilne „Pearl´s dream” ja hästi välja mängitud „Daniel.” Ent terve plaat tahab tegelikult pikemat seedimist tänu Khan´i metafyysikale :) Viimase loo kuulamise ajaks varuge aga kindlasti vähemalt tass kohvi, kuna lugu „The Big Sleep” õigustab täielikult oma nime ;)

PS! Pärast I ja II plaadi pikemaajalist seedimist ja võrdlemist ütlen, et Two Suns on pettumus.

Raamist Välja

"One War, please. Shaking, not stirring."
- The God of Crisis "Solutions"-

Võluvad füüsilised tagataustad

„Anything that happens, happens.
Anything that, in happening, causes something else to
happen, causes something else to happen.
Anything that, in happening, causes itself to happen again,
happens again.
It doesn't necessarily do it in chronological order, though.“
-D.Adams „Mostly Harmless“-
###
Inimesed küsivad minult mõnikord, miks ma teadmiste omandamist naudin. Tavaliselt ei suuda ma sellisele küsimusele lühemalt vastata, kui kuluks aega kahe ja poole leheküljelise essee kirjutamiseks. Seetõttu mainin ma inimese enda huvides pelgalt seda fakti, nad mõistavad, harilikult. Reegli eiramise korral ei suuda ma neile tegelikult vastata, kuna lämbun pooleldi naerukrampidesse. Just nimelt, pooleldi! Poolenisti jään ma täielikult ellu ning see poolik elu kindlustab minu edasise lõbususe. Kui nüüd keegi peab eelnenud juttu absurdseks, siis on neil tuline õigus. Elu ongi absurditeater.
###
Vastus küsimusele, kas see oleks minu jaoks abstraktne huumor ka ilma selle kahe kilo raamatutolmuta, mis minu peas leidub, on ilmselt eitav. Enamik kujutab ilmselt ette, et tont-teab-kui-paljude õpikute ja teooriate läbi lugemine ning selle tõttu toimuva põhjuslikkust mõistmine muudab elu igavaks. Oo Ei! See avab hoopiski uued perspektiivid.
###
Maailm muutub lõpmatult naeruväärseks, (mitte, et ma oleks eelnevat püstitatud tingimust täitnud- ma lihtsalt tean seda.) Manage silme ette üks „kohutavalt tähtis“ olukord, kus te igapäevaselt viibite. Olukord on teile subjektiivselt niivõrd oluline, et teile tundub, nagu kukuks selle valel lahendamisel kogu teie järgnev elu kokku. Nüüd kujutage ette planeet Maad ning üritage ennast sealt oma tähtsa olukorraga leida. Kui see teil õnnestus, siis tubli. Liigume hüpetena edasi, Päikesesüsteem, Linnutee galaktika, lõppkokkuvõttes kogu universum, mis on lõpmatult lõplik. Kus te nüüd oma ääretult tähtsa olukorraga olete? ;)
Aga teeks asja veel huvitavamaks, heitke pilk universumist välja- aegruumi üldfooni lõpmatusse kangasse, mis on meie universumisuguseid seebimullikesi täis. Aeg-ajalt mõni mullike lõhkeb, ainult selleks, et kuskil mujal saaks tekkida midagi uut. Ent kasutades uuema aja kvantteooriat, pole ka veel see kõik- „Anything that happens, happens!“ Iga võimalus, mis võib juhtuda, juhtub. Pole vahet, mis valiku te oma subjektiivses reaalsuses teete-kõik juhtub nagunii. Lihtsalt kuskil paralleelreaalsuses. Ülim olukord on praeguseks hetkeks kadunud kuhugi lõpmatusse. Kergem oleks Tarifa randadelt üks väga kindel liivatera üles leida. Väga šeff, kui see muidugi teie vaimu läbi ei kärsatanud!?
###
Sellised reaalsed füüsilised lõpmatused on ääretult võluvad, muutes iga hetke igapäevaelus nauditavaks. Ma ei teaks seda, kui ma ei oleks seda teadmist omandanud. Ilma selleta elaksin ilmselt ma päevast-päeva kindla teadmisega, et kõigel on mingi suurem mõte. Milline hirmutav vastutus ja koorem!
###
Elu ilma käsikirjata on määramatult huvitav. Pole ei õigeid ega valesid otsuseid, olete vaid teie ning teie otsuste tagajärg. Kuigi võib-olla suuremas plaanis ei oma kumbki mitte mingisugust tähtsust, ent siiski, te olete olemas. Juba see on teguriteks lahutatuna paganama väike tõenäosus, mis on siiski tõeks saanud. Võib-olla lisab see motivatsioonikatlasse veidike sisu, et tegeleda ise oma elu stsenaariumi kirjutamisega. Elus ei ole mitte ühtegi vale repliiki ning seega mitte mingisugust eksimisvõimalust. Võib küsida, et kui kõigel sellel mõtet ei ole, siis mis mõte on üleüldse stsenaariumi kirjutamisel. Kusjuures ei olegi, ainult, et kui te oma elu ise ei kirjuta, toimub käsikirja automaatkirjutus. Sellisel juhul on tõenäosus , et teile 'meeldiv' juhtub universumis, kus te ise elate, hoopiski väiksem kui teie kvantklooni maailmas. Teadmine ettekirjutatud stenaariumita kulgemisest annab lihtsalt tegutsemisvabaduse- eetikat ja moraali sellisena ju eksisteeri. Olete vaid Teie!

Rahvustest ja rahvastest tulevikus

Vot sellise monstrumasjanduse eest õnnestus 93 punni saada, Actually me curses one coma for being there, where it shouldnt had been- siis oleks 100 olnud...

„Kõik järgnev tekst on minu enda arvamus ning ei kuulu seeläbi vaidlustamisele.“
-Jurchello „The Thing which Yourself call Life“-
----

Rahvastest ja rahvustest tulevikus

Ajakulg tingib partamatult evolutsiooni- miljardite aastate vältel on saanud füüsikalisest evolutsioonist keemiline, keemilisest bioloogiline ning bioloogilisest arengust sotsiaalne progress 21.sajandiks on maailm jõudnud postmodernismi ajastusse, märkides uue odüsseia algust. Ajastu tähtsus on võrreldav vaid hetkega, kui inimeellane haaras võidukalt kätte esimese kivikirve või luunuia. Tänaseks päevaks on saanud primitiivsetest hõimudest võimsate kultuurijuurtega rahvused. Ent ennustatakse, et ajastu lõpuks on ka rahvusel põhinev arenguetapp läbitud ja inimkond on selle mõiste täielikult hüljanud. Siiski ei pruugi ajagiljotiin rahvaste suhtes nii halastamatu olla.
Evolutsiooni üheks põhitunnuseks on selle pöördumatus, seda saab astronoomilises mõttes vaid hetkeks peatada. Kui keegi seda järjepidevalt prooviks, jõuaks ta järeldusele, et pikaajalise arengu igaveseks peatimene on saavutamatu üritus. Lühike modernistlik periood, mil õpetlased arvasid, et Newtoni ja Maxwelli seaduste abil on looduse enda ürgideid mõista, on läbi. Determinism ja jumalik ettemäärtus on praktikas mõeldud läbikukkumisele. „Jumal on surnud,“ väidab Friedrich Nietzche oma tippteoses „Nõnda kõneles Zarahustra,“ ettekuulutades modernismi surma.
Nüüd, 21.sajandil on inimkond jõudnud oma arengus tasemeni, kus igikestva progressi peatamine on isegi hetkeks võimatu info vabaliikumise tõttu. Sama nähtus on mõjunud inimmõistusele tervendavalt, ühiskond eksisteerib juba praegu suures osas sallivusühiskonnana. Sotsiaalse arengu põhisuund on selge- kasvatada tolerantsi. Infoühiskond tingib aga paratamatult ka globaliseerumise, kaotades sisuliselt planeet Maa piires aja ja ruumi piirid. Üleilmastumine ise on põhjustanud rahvusvahelise hirmu- hirmu oma rahvuse püsimajäämise ees. Hirm kasvab eksponentsiaalselt, võimendatuna rahvuslastest, kes teenivad konservatismiideed. Ekstentsiaalne hirm seisneb kartuses, et monism naaseb- kõik muutub taas ühetaoliseks, põhjustades kultuuride ja rahvuste massilise väljasuremise. Ometigi viib progress tegelikult dualistliku maailma kujunemise suunas, kus monism ja pluralism eksisteerivad harmoonias.
Pluralismi aluseks on range subjektiivsus, inimmõistus on tänu erirelatiivsusteooriale ning kvantmehaanikale hakanud seda mõningal määral juba igapäevaelus aktsepteerima. Kuid sellest ei piisa- täiuslikuks mitmekesisuseks on vaja, et individuaalsus valitseks tervet inimmõistust. Vaid sellisel juhul suudab indiviid teist indiviidi täielikult mõista. Postmodernismi vanaisa F.Nietzche jagas 19.sajandi lõpul ühiskonna kaheks- orjadeks ja isandateks. Orja moraali põhiteesiks on kompromisside leidmine. Kuldsest keskteest lähtuvad indiviidid mõistavad üksteist vaid seetõttu, et on üksteise isiksuste koopiad. Postmodernismi ajastu eesmärk on kasvatada ühiskonnas isandate moraali, et inimgrupid saaksid harmoonias eksisteerida. Vahe orja moraaliga seisneb selles, et isanda moraal soodustab subjektiivsuse ning iseseisva mõtlemise olulisuse mõistmist. Tõeline tolerants saab toimuda vaid siis, kui inimene on tolerantne iseenda suhtes.
Pelgalt pluralistlikust mõtteviisist planetaarse tsivilisatsiooni edukaks eksisteerimiseks siiski ei piisa- mõningane monistlik kontseptsioon peab siiski säilima. Ülemaailmsed probleemid- globaalne soojenemine, puhta joogivee drastiline vähenemine ning kasvav energianälg nõuavad lisatingimusteta ühist strateegiat. Ent tasub rõhutada, et kõigi nende küsimuste lahendamine tõstab ka kõikide indiviidide isiklikku heaolu. Vene füüsiku Nikolai Kardashevi liigituse järgi on Maa hetkel 0,7-tsivilisatsioon, kus riigid on juba hakanud ulatuslikku koostööd tegema. Näiteks arendavad maailma 6 superriiki Lõuna-Prantsusmaal termotuumareaktorit maailma energiaprobleemide lahendamiseks. Palju kardetud veesõdade asemel sunnib veepuudus riike pigem koostööle. Nii korraldasid Liibanon ja Iisrael Jordani jõe haldamist puudutava ümarlaua olukorras, kus riigid ametlikult sõjaseisukorras olid. Seega on äärmiselt tõenäoline, et monism ja pluralism viib dualistliku mõtteviisini. Mõlemad käsitlused on võrdsed, ühte ei eelistata teisele, erineb vaid olukord, kus neid probleemide lahendamiseks kasutatakse. Mõtteviisi muutust peegeldab kõige paremini Euroopa Liidu moto areng, mis ühtse liitriigi asemel propageerib nüüd ühinenud mitmekesisust. Loomuliku arengu käigus jõuab maailm dualistliku maailmavaateni, et saaks muutuda Kardashevi I-tüüpi planetaarseks tsivilisatsiooniks.
Transformatsioon planetaarseks tsivilisatsiooniks ei ole aga võimalik praeguste riigipiiride eksisteerimisel. Peamise argumendina tuuakse riigipiiride säilitamiseks hüpotees, et ilma kindlate piirideta kaob ka rahvuslik mitmekesisus. Tegelikult on rahvuse mõiste ülepaisutatud ning hoopiski vähem tähtis, kui harjumuspärane mõtteviis seda tajub. Kõik moodsad rahvused on kapitalismi sünnitised. Uue Maailma kui ka teised koloniaalajastu tulemusel sündinud riigid ei põhine konkreetsel rahvusel. Üleilmastunud majanduse tingimustes on nende lagunemine vältimatu, sest pseudokultuur ei suuda algselt kapitalipõhiseid monstrummoodustisi koos hoida. Traditsioonilised rahvusriigid ei vaja aga ilmingimata kindlaid piire, kuna aastatuhandeid arenenud ning püsinud kultuur ei hävi.
Rahvast ei tee rahvust nende geneetiline kood, mis riigipiiride kadumisel rahvarände tõttu kindlasti muutuks, vaid ühine mõtteviis. Universumis, kus valitseb interminism ja vaba tahe, on eksistentsiaalse mõtteviisi alusel igal indiviidil õigus oma rahvuslikku kuuluvust ise valida. Seega ei kao rahvused mitte kuhugi, kuni leidub keegi, kes peab isiklikult vajalikuks selle säilitamise. Lisaks soodustavad Kuntslikult hoitavad piirid entroopiakatastroofide võimalikkust- fundamentalism, igikestev tuumaähvardus ja globaalne reostus on vaid mõningad ohud. Friedrich Nietzche on öelnud : „Mis ei tapa, teeb meid tugevamaks.“ Postmodernismi ajastu võib lõppeda vaid kahte moodi- globaalse katastroofi või 21.sajandi mõistes utoopiaga ehk ühinenud maailmaga.
Hirm rahvuste kadumise ees on pseudoprobleem, arenenud maailmavaade ei lase pluralismil ja rahvuslikul mitmekesisusel kuhugi kaduda. Hoopiski suurem on oht, et pugedes rahvuse mõiste taha, unustatakse mõiste enda tähendus. Sisulise tähenduseta rahvus ei ole midagi muud, kui olemise mõtte kaotanud rahvamass. Postmodernism näitab inimkonnale, et kuigi on uhke olla rahvus, on sama uhke olla mailmakodanik, eesmärgiga muuta ümbritsevat täiuslikumaks ning järeltulevatele põlvedele paremaks. Kaks olemust ei välista teineteist, tulevik on dualism.

---
btw... esimese kahe lõigu kirjutamisel jooksis mu silme eest täies pikkuses läbi "2001: Space Odyssey," seega, uskuge mind, kui panete antud filmi heliriba tagataustaks mängima, kõlab kõik tunduvalt paremini.

Meediamull'i finaal

"Kass, kes lihani ei küündi, võib julgelt väita, et see haiseb!”
-Pärsia vanasõna-

Paar kuud tagasi mainisin ääretult toredat üritust "Meediamull." Kuigi I voor kohutavalt läks, jõudis Maagümnaasium siiski finaali. Kusjuures seal saime hoopiski tubli seitsmenda koha. Ning üllatus-üllatus, seal oli rohkem kui 7 võistkonda. Seitse on ääretult lahe arv, lisaks sellele oli rebimine ääretult tihe, 0,5 ja 1 punktised vahed. Ülaltoodu ei ole vabandus esikolmikusse mitte jõudmise eest, vaid hoopiski tõsiasjade nentimine. Meeleolu jäi lõpuni kõrgeks ja lõbusaks, vähemalt võistkonnasiseselt.

Ent sellist meeleolu meie n.ö juhendaja ei jaganud, vaid hakkas Tegelikke kaotuse põhjusi otsima, See hõlmas muuhulgas ka Žürii liikmete erapoolikust. Nimelt olevat kaks žürii liiget esikolmikusse jõudnud koolide vilistlased. Mul pole samas aimugi, kas see oli mõeldud tema enda või meie võistkonna lohutamiseks.
Autasustamise ajaks kadus ta igaljuhul kuhugi ära- viinamarjad on hapud.

Võin julgelt väita, et hindamine oli tegelikult õiglane ja kohad teadmistele vastavalt välja teenitud. Läks nagu läks! Võistlus oli muideks ääretult hästi orgunnitud s.t. tempokas ega jäänud kuskile venima. Kuigi vastamiseks mõeldud aeg oli kohati neetult lühike. Mõni vastus tuli 2 sekundilise hilinemisega meelde, muidugi siis, kui vastusepaber juba minema viidud.

Muideks, egotsentriliseks edasiseks eluks näpunäiteid jagavaks ajakirjanikuks oli seekord Olev Kenk, AK Kesk-Eesti korrespondent, kes tundus samas ka teadvat, mida ta räägib. Respekt!

Esikomik:
1) Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
2) Paide Gümnaasium
3) C.R.Jakobsoni Nimeline Gümnaasium