Strange, Beauty, Charm and Truth

On suur võimalus, et kõiges on sügavam mõte, kui häälestada end sümbolites ja kujundites lugemiseks...but who am i to tell :D
see on nagunii läbinud mitu tosinat sõnakärbet

Strange.
Jurchello leidis end lamavat keset täiuslikult ümmargust kiviastangut,mille diameeter oli esmasel hinnangul umbes seitseteist meetrit. Suutmata uskuda situatsiooni, kus ta viibis, lootis ta kogu hingest, et tegu on unenäoga. Ta näpistas end, korduvalt. Kaljupind seisis endiselt kindlalt tema istumise all. „Veider,“ mõtles Jurchello, ajades end istukile ning tõusis seejärel püsti. Kui ta esmalt oli lootnud, et sõõr on lihtsalt kuskil mäekünka tipus, nii et maapinda näha ei olnud, siis nüüd sai ta šoki osaliseks. Astang osutus pigem sambaks, kõrgudes vähemalt kolmekümne meetri kõrgusel kalgist hallikast merepinnast. Tervet horisonti kattis enam-jaolt samasugune hall mass, mõne miili kaugusel asetses siiski saar. Varjates silmi lõõskava päikese eest, uskus Jurchello end nägevat palme, mis valendaval liivarannal kasvasid. Tegu oli troopikaga. Kõndinud mõne aja kivisõõris edasi-tagasi haaras Jurchellot meeleheide. Ta oli ilmselt tuhandete miilide kaugusel minisugusestki tsivilisatsiooni algmest, 226 ruutmeetrisel kiviplatool, ilma igasuguse võimaluseta välismaailmale endast märkuandmiseks. Hakkas hämarduma, pakkudes päikeseloojangut, mille sarnast Jurchello kunagi varem näinud ei olnud. Otsustades, et hommik on õhtust targem, võttis ta kuue seljast, laotas selle hoolikalt kivisõõri keskele ning heitis magama.

Beauty.
Jurchello keeras teist külge ning ärkas seepeale- kivi oli endiselt paganama kõva. Vähemalt ta arvas, et ta ärkas, kuigi juhtuv kvalifitseerus tema mõistuse jaoks pigem unenäona unenäos. Reaalsuse definitsioon hakkas hägustuma. Hõõrudes kirudes silmi, tundis Jurchello järsku, et ta ei ole enam üksi. Ta vaatas nii paremale kui vasakule, kuid ei märganud endiselt midagi. “Tore!” mõtles Jurchello: “esimesed skisofreenia tundemärgid hakkavad juba ilmnema.” Ent tuues pea taas otseks, silmas ta enda ees midagi võimatult kaunist. Ta leidis end vaatamast sügavatesse silmadesse, mille põhjal ei suutnud ta määrata naise vanust ega kavatsusi. Ta ainult tundis, ilma mingisuguse mõttetegevuseta ega keha automaatrefleksideta. Olukord kestis reaalajas pelgalt minuti, kuid subjektiivselt tundus see Jurchello jaoks tundide pikkusena. Ta otsis naise simist midagi, ent ei suutnud seda leida. Tegelikult oli ta kindel, et ta ei leia seda otsitavast mitte kunagi. Ent samas see ei häirinud teda mitte põrmugi. Laiendades oma pilku, mõtles Jurchello vaid ühe termini peale- Tähetolm. Tähetolmust on kõik tehtud, ent ainult mõnede sees põleb tähetolm endiselt, valgustades majakana kõike ümbritsevat, varjutades vahete-vahel isegi Päikest ennast. Ebareaalne naine võttis oma paunast palmilehest volditud torbiku ja ulatas endiselt vaikides Jurchellole. See tundus ebameeldivalt kergena. “Võib-olla piisab sellest minu ülejäänud elu paari tunniseks pikendamiseks,” nentis Jurchello mõttes kerge kibestumusega. Kummutanud lähkri suule, sai ta kinnitust, et sisust piisas ainult tema huulte niisutamiseks. Tähetolmust naine oli kadunud, silmapiiril märkas Jurchello helendavat kuma, mis varem märgatud paradiisisaare poole kaugenes. Joodud nektarist ärritatud süljenäärmed andsid endast Jurchellole taas teada. Ohates heitis ta taas puhkama. Vanamoodse elektronkella järgi oli hommikuni veel paar tundi aega, kuigi segadus oma ajavöötme suhtes muutis ekraanil olevad numbrid ilmselt tähtsusetuks.

Charm.
Tema kael oli kange ning selg valutas, öö ei olnud toonud Jurchellole mitte ühtegi geniaalset mõtet. “Ma olin alati kindel, et pooled vanasõnad on liiga optimistlikud ning ülejäänud pooled inimsust eiravalt sadistlikud!” kuulutas Jurchello otsustavalt maailmale. Tal oli juba täielikult ükskõik, kas keegi teda hulluks hakkab pidama. Keegi ei oleks ju nagunii saanud talle ühtegi diagnoosi panna. Kui unesegadus viimaks Jurchello mõistusest lahkus, hakkas ta kainemalt mõtlema. Pelglikult, juba tulemust ette teades käis ta sileda kivipinna ruutmeetri haaval kummargil läbi. Ta ei leidnud midagi, mis oleks võinud teda aidata. Musta huumori laine tulvas Jurchello mõistusest läbi, kui ta kujutas ennast juhuslikult leidmas lihvitud kivis salataskut, millesse oleks ettenägelikult pandud nöör, haamer ning kaks mäenaela. Ta istus energiasäästmiseks maha, kuigi tal polnud aimugi, miks ta seda tegema peaks. Paratamatult eksis Jurchello pilk palmisaarele ning talle meenus tema öine kogemus. Ta limpsis huuli, need olid endiselt magusad. Igatsus paradiisisaare järele kasvas eksponentsiaalselt. Võtnud sisse Rodini “Mõtleja” positsiooni, sulges ta silmad.

Thruth.
Pärast mõnekümne minutilist pingelist mõttetööd tundis Jurchello, kuidas glükoosivarud tema kehast lahkunud on. Olles oma olukorda mitme eri nurga alt analüüsinud, oli ta oma edasise saatuse kohta teinud viis prognoosi. Esimene hõlmas Deus ex Machina tüüpi lahendust. Ent see nõudis midagi, mida Jurchello eales teha ei oleks suutnud- hakata uskuma kõrgemasse olendisse. Jumalate panteonis oli pakutav valik muidugi määratult lai. Vastavalt valikule oleks oodata olnud kotka kujulist päästeinglit, valget tuvi või hoopiski Vana Jumalat ennast, kes pärast Zeus´i mahalöömist oli tema identiteedi üle võtnud. “Ent samas, kui selline olevus juba olemas oleks ning ma temasse usuksin, ei oleks ma juba esimesel juhul siin,” mõtiskles Jurchello. “Just nimelt! Ma jätaks kõik enda selle paganama vastutuse Sinu enda kaela ja läheks ise pärast kümnekonna panga röövimist Mallorcale puhkama!” karjus ta maailma kõiksusele. Üldsuse reageering kinnitas Jurchello vaatepunkti, ta oli oodanud välgulööki või vähemalt tibatillukestki vesipüksi, end üldsus keeldus ennast muutmast. “Ja jätkame nüüd seda loengut! Otseloomulikult võiksin ma oodata miljon kvadrillion aastat, et kõik mu molekulid otsustaksid kvantunnelduda, siis lõpetaksin ma parimal juhul oma elupäevad Marsil.” Üldsusel oli ükskõik.
“Otsustades Teie entusiasmi järgi, oleks Teil ilmselt ükskõik, kui ma ka siia kaljurünkale lihtsalt niisama passima jääks ja ära kooleksin!” lisas Jurchello: “Aga ma kinnitan, et see juhtub ainult üle minu surnud laipade!” Ta irvitas laialt maailmale, otsides taskust täringuid. Leidnud otsitu, viskas ta needd uljalt üle kaljuserva. “Tead,” ütles Jurchello maailmale: “Ma ei usu ikka sinu paganama determinismi ja ettemääratust, mida Sa mulle nende täringute näol pakud, ma pigem riskin ise!” Viimaseid sõnu öeldes hüppas ta ka ise üle kaljuääre. Oli 50-50 võimalus ellujäämiseks. Had to be good enough. Autasu on seda väärt.
….
Te ootate nüüd kindlasti mingeid suursugust “statement´i,” mis kõik selle jama loogiliseks tervikuks seoks.
Võib-olla Te saate selle, kui ma ütlen, et üks võluv väljaspool seda hullumeelset unenäo maailma asuv inimene kinnitas mulle, et kuigi tuletistest, diferentsiaalvõrrandidest ja integraalidest pääsu ei ole, ei tohiks need ühe Normaalse inimese jaoks väga suureks probleemiks küll mitte olla.
It´s well worth it! Isegi kui see tähendaks mitme miili pikkust ujumist matemaatilises jäises kompotis.... ;)

Võluvad füüsilised tagataustad

„Anything that happens, happens.
Anything that, in happening, causes something else to
happen, causes something else to happen.
Anything that, in happening, causes itself to happen again,
happens again.
It doesn't necessarily do it in chronological order, though.“
-D.Adams „Mostly Harmless“-
###
Inimesed küsivad minult mõnikord, miks ma teadmiste omandamist naudin. Tavaliselt ei suuda ma sellisele küsimusele lühemalt vastata, kui kuluks aega kahe ja poole leheküljelise essee kirjutamiseks. Seetõttu mainin ma inimese enda huvides pelgalt seda fakti, nad mõistavad, harilikult. Reegli eiramise korral ei suuda ma neile tegelikult vastata, kuna lämbun pooleldi naerukrampidesse. Just nimelt, pooleldi! Poolenisti jään ma täielikult ellu ning see poolik elu kindlustab minu edasise lõbususe. Kui nüüd keegi peab eelnenud juttu absurdseks, siis on neil tuline õigus. Elu ongi absurditeater.
###
Vastus küsimusele, kas see oleks minu jaoks abstraktne huumor ka ilma selle kahe kilo raamatutolmuta, mis minu peas leidub, on ilmselt eitav. Enamik kujutab ilmselt ette, et tont-teab-kui-paljude õpikute ja teooriate läbi lugemine ning selle tõttu toimuva põhjuslikkust mõistmine muudab elu igavaks. Oo Ei! See avab hoopiski uued perspektiivid.
###
Maailm muutub lõpmatult naeruväärseks, (mitte, et ma oleks eelnevat püstitatud tingimust täitnud- ma lihtsalt tean seda.) Manage silme ette üks „kohutavalt tähtis“ olukord, kus te igapäevaselt viibite. Olukord on teile subjektiivselt niivõrd oluline, et teile tundub, nagu kukuks selle valel lahendamisel kogu teie järgnev elu kokku. Nüüd kujutage ette planeet Maad ning üritage ennast sealt oma tähtsa olukorraga leida. Kui see teil õnnestus, siis tubli. Liigume hüpetena edasi, Päikesesüsteem, Linnutee galaktika, lõppkokkuvõttes kogu universum, mis on lõpmatult lõplik. Kus te nüüd oma ääretult tähtsa olukorraga olete? ;)
Aga teeks asja veel huvitavamaks, heitke pilk universumist välja- aegruumi üldfooni lõpmatusse kangasse, mis on meie universumisuguseid seebimullikesi täis. Aeg-ajalt mõni mullike lõhkeb, ainult selleks, et kuskil mujal saaks tekkida midagi uut. Ent kasutades uuema aja kvantteooriat, pole ka veel see kõik- „Anything that happens, happens!“ Iga võimalus, mis võib juhtuda, juhtub. Pole vahet, mis valiku te oma subjektiivses reaalsuses teete-kõik juhtub nagunii. Lihtsalt kuskil paralleelreaalsuses. Ülim olukord on praeguseks hetkeks kadunud kuhugi lõpmatusse. Kergem oleks Tarifa randadelt üks väga kindel liivatera üles leida. Väga šeff, kui see muidugi teie vaimu läbi ei kärsatanud!?
###
Sellised reaalsed füüsilised lõpmatused on ääretult võluvad, muutes iga hetke igapäevaelus nauditavaks. Ma ei teaks seda, kui ma ei oleks seda teadmist omandanud. Ilma selleta elaksin ilmselt ma päevast-päeva kindla teadmisega, et kõigel on mingi suurem mõte. Milline hirmutav vastutus ja koorem!
###
Elu ilma käsikirjata on määramatult huvitav. Pole ei õigeid ega valesid otsuseid, olete vaid teie ning teie otsuste tagajärg. Kuigi võib-olla suuremas plaanis ei oma kumbki mitte mingisugust tähtsust, ent siiski, te olete olemas. Juba see on teguriteks lahutatuna paganama väike tõenäosus, mis on siiski tõeks saanud. Võib-olla lisab see motivatsioonikatlasse veidike sisu, et tegeleda ise oma elu stsenaariumi kirjutamisega. Elus ei ole mitte ühtegi vale repliiki ning seega mitte mingisugust eksimisvõimalust. Võib küsida, et kui kõigel sellel mõtet ei ole, siis mis mõte on üleüldse stsenaariumi kirjutamisel. Kusjuures ei olegi, ainult, et kui te oma elu ise ei kirjuta, toimub käsikirja automaatkirjutus. Sellisel juhul on tõenäosus , et teile 'meeldiv' juhtub universumis, kus te ise elate, hoopiski väiksem kui teie kvantklooni maailmas. Teadmine ettekirjutatud stenaariumita kulgemisest annab lihtsalt tegutsemisvabaduse- eetikat ja moraali sellisena ju eksisteeri. Olete vaid Teie!

Meeldivus

No hallooo! Ja mina arvasin, et minu mõtlemine on rikutud. Meeldimine võib olla ka totaalselt antiseksuaalne, arvestades kogu selle ohtliku ja vastiku jama hulka, mis universumis leidub. Sestap on üpris loomulik, et inimmõistus enda terve hoidmiseks üritab üldisest hõljumist välja sorteerida mõned ilusamad ja andekamad inimesed, kes valgusallikatena võiksid näidata, et kõik pole kadunud.
Ja et lootust on, hoolimata tont´teab´mis´kriisidest or what so ever...
See, et ma selle otse välja ütlen ning mitte enda alateadvusse luku taha ei topi, ei tee minust mingit ebardit, pigem vastupidi, see muudab mind veel rohkem inimeseks. Vähemalt ma julgen oma emotsioone näidata! Kujutage ette maailma, kus kõik hoiaksid oma positiivsed emotsioonid iseendale või reserveeriksid need oma diskreetsele private-space´ile. Maailm oleks hulka koledam ja stressirikkam koht. For Real!

Twilight Zone ehk Dezhaa vuu´d ja briifingud lähituleviku mõistmiseks...

Kaks veidrat fenomeni, mis hinge lähevad, otseloomulikult ei ole need halvad asjad ega ei ole mingisuguste vaimuhaiguste tundemärgiks, kuigi deja vu´d üritati valdkonna uuringute algusaegadel siiski viimastega siduda.

Deja Vu on iseenesest elanikkonna seas väga levinud, circa 70% tunnistab, et on nähtust vähemalt korra elus kogenud. Sellest hoolimata ei ole teadlaskond fenomenile mingit kindlalt ja ühest seletust suutnud välja mõelda. Kõige enam vast sellepärast, et pikka aega peeti dezhaa vuu´de uurimist pseudoteaduste valdkonda kuuluvaks ja teaduslik töö valdkonnas algas 19.sajandi keskpaigas. Probleemi uurimist muudab keerulisemaks veel asjaolu, et tehislikult, laboritingimustes, pole õnnestunud deja vu´sid esile kutsuda.
Mingid seletused on siiski välja mõeldud:
1) Saadav kogemus ei talletata kohe sekundaarmällu, vaid säilitatakse mõnda aega puhvermälus. See on arvutis nagu "temporary folder," kui aga kogemust kuskile tõstma ja kataloogima hakatakse, siis töötleb aju vastuvõetud kogemust veelkorra ning tulemuseks on kaks samasugust faili.
2) Ühest silmast jõuab signaal kiiremini töötluskeskusse kui teisest, tulemuseks topeltsignaal.
3) Deja vu´sid tekitab unenägudest jäänud mälestused. Meeldetuletuseks, magamaise ajal on aju loogikakeskus väljalülitunud, see omakorda põhjustab uute olukordade, mitte vanadele kogemustele rajanevaid unenägusid.

Olgu kuidas on, võib-olla suurematele osadele deja vu´dele see mingisuguse seletuse annab, ent circa 15% jääb raudselt seletamata. Autentsetes deja vu´des on midagi müstilist ja nad tekitavad ääretult veidra ning imeliku tunde. Selles on midagi metareaalset, millesse ma mittekuidagi uskuda ei tahaks, ent ilmselt laieneb meile teada tuntud maailm siiski kuhugi videvikku tsooni...

Teine huvitav fenomen, mida viimasel ajal tähele olen pannud, on parema sõna puudumisel briifingud edasise lähitulevikku tarbeks. Elu veeretab sinu ette mingisugused tutvused, faktid või sündmused, millest saadud kogemused aitavad või pigem on hädavajalikud lähitulevikus sinu ette püstitavate ülesannete täitmiseks. Ülesande ära täitnud, imestad sa pikalt, kuidas sa said siiamaani ilma kogemuseta üldse ära elatud said. Tänavapildis hakkad sa märkama detaile, mille olemasolust sul endal enne "briifingut" halli aimugi ei olnud ja mille eksisteerimist su hallid ajurakud täielikult eitasid.
Küsimus ei ole mingites mateülesannetes vaid elulistes probleemides. Ma ei usu determinismi, seega ei usu ma ka mingisugusesse grandioosesse marionettteatrisse, mille näitlejateks me kõik oleme. Kuid paratamatult tekib vastik tunne, et kõik on kuidagi seoses ja need seosed ootavad vaid paljastamist.

Mõttevabaduse vajalikusest

Mõttevabadust ei tohiks eales piirata, isegi kui suurem osa ühiskonnast antud arvamusele oponeeriks, sest alati säilib võimalus, et just vähemusel on õigus. Kuidas saaks muidu toimuda teaduses või ükskõik millises elu valdkonnas progress, kui oldaks vastuvõetud X arusaamad mida kõigutada ei tohiks.Isegi kui arvamuse avaldaja ilmselgelt eksib, ei tohiks tema arvamust otsemaid mehaaniliselt kummutada, sest siis ei saaks arvamust avaldav indiviid ise tõde sügavamalt lahti mõtestada. Just arvamuste konflikt sunnib oma seisukoha tõestamiseks esitama, vajadusel ka otsima, uusi argumente, mis tagab jätkusuutliku arengu. Peale selle ei saa me kunagi teada, kas antud fakt on õige või vale- abzoluutset ümberlükkamatut fakti reaalses elus ei eksisteeri (erandiks on matemaatika, kuid matemaatikat ei saa lugeda ka praktiliseks eluks,) seega mõjuks ükskõik millise arvamuse tuim kummutamine ühiskonnale pärssivalt.
Hävitades vähemuse arvamuse juba indiviidi tasemel, võtame tervelt inimkonnalt igaveseks ajaks võimaluse antud seisukohta kuulda või isegi, kui seisukoht on piisavalt hästi põhjendatud, adopteerida. Summutades kellelgi arvamuse peaksime ise "abzoluutsele argumendile" toetudes enda arvamuses kindlad olema. Nagu eelnevalt mainitud, praktika on näidanud, et abzoluutset argumenti ei eksisteeri, seega ei ole meil õigust teise seisukohta kritiseerida , nii et viimane sellest lõplikult loobuks.
Alateadlikult piirab mõttevabadust siiski nn. "terve maailma" arvamus ja ühiskonnas välja kujunenud tavad. "Terve maailma" arvamus on peaaegu alati saanud alguse mõnest autoriteedist antud eluajal, kelle väited tuntusid ajahetkel X ümberlükkamatutena. Väljakujunenud arvamus hakkab harilikult aga ühiskonna arengut takistama, kuna inimesed on suuremalt jaolt konservatiivid ning uute veendumuste adopteerimine on seega loomuvastane. Mugavaks ettekäändeks tuuakse uute veendumuste vastuvõtmatuseks asjaolu, et keegi autoriteet on vastupidist väitnud. Kusjuures kui antud autoriteet isegi oma arvamust ise muutma peaks, ei kandu see massidesse edasi. Masside huvides oleks muidugi see, kui nad kuulaksid erinevate vaatenurkade seisukohti ning kujundaksid ise enda seisukoha välja. Sest võrdeliselt, mida vähem inimene ise arutleb, seda rohkem usaldab ja kaitseb ta avalikku arvamust. See viib aga ühiskonna degreenumiseni. Autoriteetide arvamust ei saa puhta kullana võtta, kuna nende väidete tõesust ei garanteeri mitte miski, peale fakti, et kellelgi pole veel õnnestunud tõestada nende väidete ekslikust.
Mõttevabadust piiratakse avalikult totalitaarsetes ühiskonades, rajanedes ametlikult hüpoteesile, et antud arvamused on ühiskonnale kasumlikud. Keskaegseks näiteks võib tuua katoliku kiriku poolt loodud inkvisitsioon, et reformatsiooni alla suruda. Reformatsioon oli vaja peatada, kuna see oleks ametlikult viinud moraali allakäiguni, tegelikuses oli see vajalik, et piiskopid ning ka paavst oma võimu ei kaotaks. Veidi kaasaegsemaks näiteks võib tuua Idamaad, kus võimul olevad despootlikud valitsused suutsid juurutada ühiskonna alamates kihtidesse tava ülikuid vastuvaidlematult teenida. Alates sellest ajast ei tulnud lihtrahva hulgast enam valgustajaid. Valgustajate puudumisel hakkas Idamaade ühiskond loomulikult degeneeruma- Idamaad ei saavutanud kunagi enam endist hiilgust, näiteks kunagi poolt kontinenti hõlmanud Hiina kahanes 19.sajandi lõpuks hädiseks koloniaalmaaks. Arvamuste kasulikuses või kahjulikuses ei saa aga tegelikult veenduda, kuna järjekordselt puudub abzoluutne tõde. Õnneks aitab tõde eristada asjaolu, et isegi tõe allasurumisel tõuseb see mõninga aja pärast uuesti, sest kui tõde põhineb õigetel loogilistel väidetel on ju see vältimatu.
Väära arvamuse tuimal hävitamisel on samasugune efekt- kui inimesed ei tekita enam küsimust "õiges seisukohas" ja keegi seda ei kritiseeri, ei saa seda nimetada tõe teadmiseks, kui antud väidet ei osata enam kaitsta. Kaitsevõime säilitamiseks on vajalik aga treening- seega on aegajalt kerkivad vastuolud äärmiselt tervitatavad. Tõe teadmiseks saab mõtlevas ühiskonnas nimetada olukorda,kus väite kaitsja kui ka kahtluse alla seadja argumente on objektiivselt analüüsitud, võttes arvesse ka eelnevad kogemused. KUi mõttevabadus tõe sisu üle puuduks, kaotaks t aka mõtte tõe tunnistajate suhtes- elav uskumine kaoks ja tõde muutuks meeldivaks harjumuseks. Sulgedes arvamuse kriitikale , kaotab antud arvamus oma mütte Kahjuks on selline olukord tekkinud erinevates usundites kui ka eetilistes õpetustes, õnneks on aga viimaste ümbervaatamist nõudma hakanud (post)modernistlik ühiskond.
Tõe kahtluse alla seadmine on vajalik ühiskonna progressiks.

Karda Karta Kartmist!

Elas kord Valge Tuvi, kes veetis suurema osa oma elust tuumapunkris kuna ta kartis tuumasõda, vähemalt seni kuni klaustrofoobia temast võitu sai. Poole oma elust oli ta näljas kuna ta kartis, et tema toit on mürgitatud, vähemalt seni kuni hirm näljasurma ees temast võitu sai. Valgel Tuvil ei olnud sõpru, tuttavaid ega ka naabreid kuna ta kartis, et nood võivad muutuda tema vaenlasteks, vähemalt seni kuni teda tabas hirm üksinda suremise ees. Ta tahtis minna endale kaaaslasi otsima, kuid tema tuumapunkrit ümbritses suur mets, mida ta kõigest hingest kartis, minema lennata ta aga kartis, kuna ta kartis kõrgusi. Nii jäigi ta õnnetuna ootama.
Ühel päeval lendas temast üle Must Ronk, Must Ronk oli peaaegu Tuvist üle lennanud, kui Valge Tuvi karjatas. Must Ronk pöördus tagasi ja maandus Valge Tuvi juures, kes üritas meeleheitlikult oma punkrisse tagasi pugeda.
- "Mis Sa karjud, kui ise minema jooksed?"
päris Must Ronk. Valge Tuvi jäi seisma.
- "Ma kardan, et Sa sööd mu ära."
vastas Valge Tuvi.
- "Ma ei saaks, isegi kui ma tahaks, elu on mult hambad võtnud. Aga ikkagi miks sa karjusid?"
- "Mul ei ole sõpru ja ma kardan üksi surra."
- "Miks Sinul sõpru ei ole?"
- "Ma kardan, et nad muutuvad mu vaenlasteks, isegi kui ma julgeksin sõpru otsima minna."
- "Kas on midagi mida Sa ei karda?"
- "Ei, on ainult asjad, mida ma kardan vähem kui teisi. Asjade üles lugemiseks, mida ma kardan, kuluks terve Igavik. Aga kas Sina siis mitte midagi ei karda?"
- "Ma kardan ainult ühte, ma kardan karta! Sinagi peaksid nii tegema, ühte asja on määratult raskem karta kui lõpmatult paljusid."
- "Kas Sa siis isegi Surma ei karda?"
- "Ei, surma ei ole mõtet karta, kuna selle tulles ei ole Sind lihtsalt enam olemas. Samuti ei olnud sind ka olemas enne Sinu sündi ja kas sa kaotasid teadlikult sellest midagi? Niisiis mine ja Ela!"
Must Ronk lendas pärast viimaseid sõnu minema. Valge Tuvi sirutas tiivad välja ja hakkas lendama ning pidas meeles, et ta Kardab ainult Karta, miilid möödusid tema kiirete tiivalöökide all pea valguskiirusel. Miilide kaugusel tegi aga Must Ronk järelduse, et Kartes Karta taandas ta lihtsalt kõik enda hirmud ühele hirmule ja sai konsentreeritud hirmu. Seda mõistes kukkus ta taevast kivina alla, Valge Tuvi lendas aga õndsas teadmatuses edasi Kartes vaid Kartmist

Elu mõtestatuse tasandid vol.2.

Elu saab mõtestada erinevailt tasandidelt, mida ruumis saaks kujutada ümperpööratud püramiidina. Iga püramiidi tasand on eriline nii oma keerukuse kui tähtsuse poolest. Madalaimat tasandilt lähtuvad vaated on kõige argipäevasemad ja sobivad enamikele inimsestele suurepäraselt, ent need ei ava mingit kõrgemat mõtet. Kõrgematelt tasandidelt peegelduvad arusaamad on aga oma olemuselt vastuvõetamatud kuna need seaks küsimuse alla eksistentsi mõtte enda. Kui aga püramiidi tipus paiknevad väited, millele püramiid toetub, tekitavad üldisesse stabiilsusse mõrasid, siis on võimatu, et ka madalamad tasandid saaksid oma algpositsiooni säilitada.

Jagaksin tasandid järgnevalt:
1)indiviidi ehk rohujuure tasand
2)jumala tasand
3)füüsikaline tasand
4)eksistentsi tasand

I.Indiviidi ehk Rohujuure tasand

1) Rohujuure tasandil on elu ainsana täielikult mõtestatud.
2) Tasandi peamine idee seisneb enda rolli täitmises ühiskonnas: enda olemasoluga antakse ka teiste olemasolule mõte ja vastupidi, kuna ühiskonnale on iseloomulikud tihedada sotsiaalsed sidemed. Hingele annab rahulolu teistele vajalik olemine.
3)Indiviidi tasand on ainus tasand, kus ümbritsevast maailmast tingitud heaolu on maksimaalse väärtusega, kuna tasandisse haaratud protsesside toimimisviisid ei vaja eksistentsi küsimusetõstatamist. Elu liigne lahti mõtestamine põhjustab eksistentsi probleemi tõstatamist.
4) Viimasest teesist järelduvalt on tegelikult inimestel enda heaolu säilitamiseks kasulik maailmast vähem teada. Antud hüpoteesi tõestab asjaolu, et ühiskonna keskmine stressitase on ühiskonna arenedes pidevalt kasvanud.
5) Absoluutne rohujuure tasand saab eksisteerida vaid ajahetkel kui subjekti kogu vaimne energia kulub rohujuure tasandi sidemete kinnistamiseks/sõlmimiseks või kui subjekt on sunnitud keskenduma oma edasisele eksisteerimise säilitamisele.
6) Indiviidi tasand on teaduse progressi, ühiskonna eetikanormide laienedes ja ühiskonna arenedes hukule määratud.

II. Jumala tasand
1) Jumala tasandile saavad jõuda vaid subjektid, keda ei rahulda paljalt eksisteerimine mõttekus kui selline, et teenida teiste huve, kusjuures jumala tasandile ei saa pidama jääda subjektid, kelle loogika alusel ei saa eksisteerida "Kõrgemat Olendit" või kelle arvates ei suuda ´deus`e loomine lahendada eksistentsi küsimust.
2) Jumala kontseptsioon on elu mõtte otsimisel tupiktee, kuna säärast olendit ei suuda klassikalise füüsika järgi ruumis eksisteerida. Isegi kui selline olend avastataks, ei suudaks see lahendada eksistentsi küsimust vaid uue küsimuse olendi enda elu mõtte kohta.
3) Absoluutselt jumala kontseptsiooni uskuv inimene, kes näeb oma elu mõtet vaid jumala teenimises on sisuliselt ori, sest selline pimesi pühendumine sarnaneb despootiale. Ainsaks vahettegevaks teguriks on asjaolu, et teenitavat ei saa reaalses maailmas näha, isegi kui ta eksisteeriks.
4) Subjekt, kes võtab oma töö aluseks ratsionalismi ja loogika, kuid kes tööst vabal ajal juhindub Kõrgema Olendi "soovidest," et anda oma elule mõte, tegeleb enesepettusega.
5) Jumala tasandil olevate subjektide arv hakkab lähitulevikus kasvama, kuna ühiskonna areng sunnib rohujuure tasandi subjekte osima uut elumõtet

III. Füüsikaline tasand
1) Füüsikaline tasand eeldab elu mõtte kontseptsiooni kui sellise hülgamist.
2) Kõrgema elu mõtte puudumine toetudes analüütilisele mõtlemisele on loogika põhitõdedega vastavuses ja loomulik
3) Nagu on väitnud Lev Tolstoi oma "Pihtimuses,"järgneb sellele kolm valikut:
1. epikuurlus; 2. enesetapp; 3.asjaolu teatavaksvõtt ning püüe asjaolu teadvustamist unustada.
4) Lisaks Tolstoi variantidele on võimalik olukorra teadmiseks võtt ning selle teadmisega lihtsaltt edasi elamine. Antud tõsiasja tunnistamine kasvab üle eksistentsitasandiks.
5) Siiski on elu mõtte hülgamine sellise tagajärjega võimalik vaid arenenud tsivilisatsioonide ja vaimselt küpsete mõistuste puhul. Nagu on ka praeguse aja ühiskonnas näha, on enamik inimesi leidnud väljendusviisi aga enesetapus või epikuurluses

IV. Eksistentsi tasand

1)Elu mõtte puudumine ei tähenda eksistentsi lõpetamise vajalikust. Olukorras, kus eksisteerimine on oma mõtte kaotanud, kuid kus eksisteerimine fakt iseenesest ei mõjuta enam seega üldtulemust, ei ole vahet kas subjekt eksisteerib või mitte.
2) Sellises olukorras on oma eksistentsiga leppimine hinge jaoks mugavam kui eksisteerimise lõpetamine.
3) Teadvuse on sünnitanud juhuste kokkulangemine, lahutades teadvust kandva organi algosadeks kaob ka teadvus.
4)Seega ei ole eksistentsil iseenest kõrgemat mõtet, kuid oma teadvuse säilitamine on iga subjekti enda valik- kuna ei ole teada, mis juhtub teadvusega pärast selle surmamist, ei ole ka teada kas eksisteerimine on parem antieksisteerimisest