Elu mõtestatuse tasandid vol.2.

Elu saab mõtestada erinevailt tasandidelt, mida ruumis saaks kujutada ümperpööratud püramiidina. Iga püramiidi tasand on eriline nii oma keerukuse kui tähtsuse poolest. Madalaimat tasandilt lähtuvad vaated on kõige argipäevasemad ja sobivad enamikele inimsestele suurepäraselt, ent need ei ava mingit kõrgemat mõtet. Kõrgematelt tasandidelt peegelduvad arusaamad on aga oma olemuselt vastuvõetamatud kuna need seaks küsimuse alla eksistentsi mõtte enda. Kui aga püramiidi tipus paiknevad väited, millele püramiid toetub, tekitavad üldisesse stabiilsusse mõrasid, siis on võimatu, et ka madalamad tasandid saaksid oma algpositsiooni säilitada.

Jagaksin tasandid järgnevalt:
1)indiviidi ehk rohujuure tasand
2)jumala tasand
3)füüsikaline tasand
4)eksistentsi tasand

I.Indiviidi ehk Rohujuure tasand

1) Rohujuure tasandil on elu ainsana täielikult mõtestatud.
2) Tasandi peamine idee seisneb enda rolli täitmises ühiskonnas: enda olemasoluga antakse ka teiste olemasolule mõte ja vastupidi, kuna ühiskonnale on iseloomulikud tihedada sotsiaalsed sidemed. Hingele annab rahulolu teistele vajalik olemine.
3)Indiviidi tasand on ainus tasand, kus ümbritsevast maailmast tingitud heaolu on maksimaalse väärtusega, kuna tasandisse haaratud protsesside toimimisviisid ei vaja eksistentsi küsimusetõstatamist. Elu liigne lahti mõtestamine põhjustab eksistentsi probleemi tõstatamist.
4) Viimasest teesist järelduvalt on tegelikult inimestel enda heaolu säilitamiseks kasulik maailmast vähem teada. Antud hüpoteesi tõestab asjaolu, et ühiskonna keskmine stressitase on ühiskonna arenedes pidevalt kasvanud.
5) Absoluutne rohujuure tasand saab eksisteerida vaid ajahetkel kui subjekti kogu vaimne energia kulub rohujuure tasandi sidemete kinnistamiseks/sõlmimiseks või kui subjekt on sunnitud keskenduma oma edasisele eksisteerimise säilitamisele.
6) Indiviidi tasand on teaduse progressi, ühiskonna eetikanormide laienedes ja ühiskonna arenedes hukule määratud.

II. Jumala tasand
1) Jumala tasandile saavad jõuda vaid subjektid, keda ei rahulda paljalt eksisteerimine mõttekus kui selline, et teenida teiste huve, kusjuures jumala tasandile ei saa pidama jääda subjektid, kelle loogika alusel ei saa eksisteerida "Kõrgemat Olendit" või kelle arvates ei suuda ´deus`e loomine lahendada eksistentsi küsimust.
2) Jumala kontseptsioon on elu mõtte otsimisel tupiktee, kuna säärast olendit ei suuda klassikalise füüsika järgi ruumis eksisteerida. Isegi kui selline olend avastataks, ei suudaks see lahendada eksistentsi küsimust vaid uue küsimuse olendi enda elu mõtte kohta.
3) Absoluutselt jumala kontseptsiooni uskuv inimene, kes näeb oma elu mõtet vaid jumala teenimises on sisuliselt ori, sest selline pimesi pühendumine sarnaneb despootiale. Ainsaks vahettegevaks teguriks on asjaolu, et teenitavat ei saa reaalses maailmas näha, isegi kui ta eksisteeriks.
4) Subjekt, kes võtab oma töö aluseks ratsionalismi ja loogika, kuid kes tööst vabal ajal juhindub Kõrgema Olendi "soovidest," et anda oma elule mõte, tegeleb enesepettusega.
5) Jumala tasandil olevate subjektide arv hakkab lähitulevikus kasvama, kuna ühiskonna areng sunnib rohujuure tasandi subjekte osima uut elumõtet

III. Füüsikaline tasand
1) Füüsikaline tasand eeldab elu mõtte kontseptsiooni kui sellise hülgamist.
2) Kõrgema elu mõtte puudumine toetudes analüütilisele mõtlemisele on loogika põhitõdedega vastavuses ja loomulik
3) Nagu on väitnud Lev Tolstoi oma "Pihtimuses,"järgneb sellele kolm valikut:
1. epikuurlus; 2. enesetapp; 3.asjaolu teatavaksvõtt ning püüe asjaolu teadvustamist unustada.
4) Lisaks Tolstoi variantidele on võimalik olukorra teadmiseks võtt ning selle teadmisega lihtsaltt edasi elamine. Antud tõsiasja tunnistamine kasvab üle eksistentsitasandiks.
5) Siiski on elu mõtte hülgamine sellise tagajärjega võimalik vaid arenenud tsivilisatsioonide ja vaimselt küpsete mõistuste puhul. Nagu on ka praeguse aja ühiskonnas näha, on enamik inimesi leidnud väljendusviisi aga enesetapus või epikuurluses

IV. Eksistentsi tasand

1)Elu mõtte puudumine ei tähenda eksistentsi lõpetamise vajalikust. Olukorras, kus eksisteerimine on oma mõtte kaotanud, kuid kus eksisteerimine fakt iseenesest ei mõjuta enam seega üldtulemust, ei ole vahet kas subjekt eksisteerib või mitte.
2) Sellises olukorras on oma eksistentsiga leppimine hinge jaoks mugavam kui eksisteerimise lõpetamine.
3) Teadvuse on sünnitanud juhuste kokkulangemine, lahutades teadvust kandva organi algosadeks kaob ka teadvus.
4)Seega ei ole eksistentsil iseenest kõrgemat mõtet, kuid oma teadvuse säilitamine on iga subjekti enda valik- kuna ei ole teada, mis juhtub teadvusega pärast selle surmamist, ei ole ka teada kas eksisteerimine on parem antieksisteerimisest