Mõttevabaduse vajalikusest

Mõttevabadust ei tohiks eales piirata, isegi kui suurem osa ühiskonnast antud arvamusele oponeeriks, sest alati säilib võimalus, et just vähemusel on õigus. Kuidas saaks muidu toimuda teaduses või ükskõik millises elu valdkonnas progress, kui oldaks vastuvõetud X arusaamad mida kõigutada ei tohiks.Isegi kui arvamuse avaldaja ilmselgelt eksib, ei tohiks tema arvamust otsemaid mehaaniliselt kummutada, sest siis ei saaks arvamust avaldav indiviid ise tõde sügavamalt lahti mõtestada. Just arvamuste konflikt sunnib oma seisukoha tõestamiseks esitama, vajadusel ka otsima, uusi argumente, mis tagab jätkusuutliku arengu. Peale selle ei saa me kunagi teada, kas antud fakt on õige või vale- abzoluutset ümberlükkamatut fakti reaalses elus ei eksisteeri (erandiks on matemaatika, kuid matemaatikat ei saa lugeda ka praktiliseks eluks,) seega mõjuks ükskõik millise arvamuse tuim kummutamine ühiskonnale pärssivalt.
Hävitades vähemuse arvamuse juba indiviidi tasemel, võtame tervelt inimkonnalt igaveseks ajaks võimaluse antud seisukohta kuulda või isegi, kui seisukoht on piisavalt hästi põhjendatud, adopteerida. Summutades kellelgi arvamuse peaksime ise "abzoluutsele argumendile" toetudes enda arvamuses kindlad olema. Nagu eelnevalt mainitud, praktika on näidanud, et abzoluutset argumenti ei eksisteeri, seega ei ole meil õigust teise seisukohta kritiseerida , nii et viimane sellest lõplikult loobuks.
Alateadlikult piirab mõttevabadust siiski nn. "terve maailma" arvamus ja ühiskonnas välja kujunenud tavad. "Terve maailma" arvamus on peaaegu alati saanud alguse mõnest autoriteedist antud eluajal, kelle väited tuntusid ajahetkel X ümberlükkamatutena. Väljakujunenud arvamus hakkab harilikult aga ühiskonna arengut takistama, kuna inimesed on suuremalt jaolt konservatiivid ning uute veendumuste adopteerimine on seega loomuvastane. Mugavaks ettekäändeks tuuakse uute veendumuste vastuvõtmatuseks asjaolu, et keegi autoriteet on vastupidist väitnud. Kusjuures kui antud autoriteet isegi oma arvamust ise muutma peaks, ei kandu see massidesse edasi. Masside huvides oleks muidugi see, kui nad kuulaksid erinevate vaatenurkade seisukohti ning kujundaksid ise enda seisukoha välja. Sest võrdeliselt, mida vähem inimene ise arutleb, seda rohkem usaldab ja kaitseb ta avalikku arvamust. See viib aga ühiskonna degreenumiseni. Autoriteetide arvamust ei saa puhta kullana võtta, kuna nende väidete tõesust ei garanteeri mitte miski, peale fakti, et kellelgi pole veel õnnestunud tõestada nende väidete ekslikust.
Mõttevabadust piiratakse avalikult totalitaarsetes ühiskonades, rajanedes ametlikult hüpoteesile, et antud arvamused on ühiskonnale kasumlikud. Keskaegseks näiteks võib tuua katoliku kiriku poolt loodud inkvisitsioon, et reformatsiooni alla suruda. Reformatsioon oli vaja peatada, kuna see oleks ametlikult viinud moraali allakäiguni, tegelikuses oli see vajalik, et piiskopid ning ka paavst oma võimu ei kaotaks. Veidi kaasaegsemaks näiteks võib tuua Idamaad, kus võimul olevad despootlikud valitsused suutsid juurutada ühiskonna alamates kihtidesse tava ülikuid vastuvaidlematult teenida. Alates sellest ajast ei tulnud lihtrahva hulgast enam valgustajaid. Valgustajate puudumisel hakkas Idamaade ühiskond loomulikult degeneeruma- Idamaad ei saavutanud kunagi enam endist hiilgust, näiteks kunagi poolt kontinenti hõlmanud Hiina kahanes 19.sajandi lõpuks hädiseks koloniaalmaaks. Arvamuste kasulikuses või kahjulikuses ei saa aga tegelikult veenduda, kuna järjekordselt puudub abzoluutne tõde. Õnneks aitab tõde eristada asjaolu, et isegi tõe allasurumisel tõuseb see mõninga aja pärast uuesti, sest kui tõde põhineb õigetel loogilistel väidetel on ju see vältimatu.
Väära arvamuse tuimal hävitamisel on samasugune efekt- kui inimesed ei tekita enam küsimust "õiges seisukohas" ja keegi seda ei kritiseeri, ei saa seda nimetada tõe teadmiseks, kui antud väidet ei osata enam kaitsta. Kaitsevõime säilitamiseks on vajalik aga treening- seega on aegajalt kerkivad vastuolud äärmiselt tervitatavad. Tõe teadmiseks saab mõtlevas ühiskonnas nimetada olukorda,kus väite kaitsja kui ka kahtluse alla seadja argumente on objektiivselt analüüsitud, võttes arvesse ka eelnevad kogemused. KUi mõttevabadus tõe sisu üle puuduks, kaotaks t aka mõtte tõe tunnistajate suhtes- elav uskumine kaoks ja tõde muutuks meeldivaks harjumuseks. Sulgedes arvamuse kriitikale , kaotab antud arvamus oma mütte Kahjuks on selline olukord tekkinud erinevates usundites kui ka eetilistes õpetustes, õnneks on aga viimaste ümbervaatamist nõudma hakanud (post)modernistlik ühiskond.
Tõe kahtluse alla seadmine on vajalik ühiskonna progressiks.