Animaalne magentism?

Ma kohe tõmban huvitavaid inimesi ligi, kõndisin kooli poole, kui mind peatas (Posti tänaval) üks vanem meesterahvas ja tegi ääremärkuse, et tema arvates on lasteaed ja kohtumaja otsekui vahetuses. Esimesel on kitsad aknad ja tumedas toonis, teine omakorda on roosa ja suurte akendega. Vastasin mittemidagi mhm-iga. Vana sai aga sellest julgust juurde ja hakaks oma nooruspõlvest ja praegustest probleemidest jutustama- jutt hõlmas ka globaalset majanduskriisi ja 1930´ndate Viljandi lehmapidamist (neid oli tol ajal viljandis tervelt 900!) Igaljhul jutt oli veidike huvitav, aga samas ka masendav, sest tema jutu alatoonina jäi kõlama mõte, et tema perenimi on määratud väljasuremisele ja et ta ise on viimased 20 aastat pensionil olles oma elupäevi lihtsalt mööda veeretanud. KURB! :( Sooviks midagi teha, aga piisavalt jaksu ei jätku, ofkoors üks variant oleks see, et ma psühholoogiks hakaksin.

Täna jõudsin järeldusele, et Viljandi Linnaraamtukogus on sellegipoolest mõningat huvitavat materjali metafüüsika kohta. Täna sattusin ühe raamatuotsa, mille peateema oli metaratsionalism, väga fain teooria ja on ka ääretult loogiline tegelikult. Selle kujunemisele aitas muidugi kaasa kvantfüüsika areng ja Hindenburgi kass- kõik vinged asjad surutud ühte teooriasse. Autoriks raamatule on tuntud religioonifilosoof Jean Guitton, raamatus vestleb ta kahe astrofüüsikuga just Jumala ja Teaduse seotusest.
Isiklik ajamull on sellel nädalal kuidagi eriliselt venima hakanud, ilmselt põhjus lähenevas vaheajas, aga elab vast üle, kuigi vaheaeg tuleb ilmsel uhh´õuh´damned´kui´fast eeldusel, et kogu krempel peab ju lõppude lõpuks tasakaalu saama.

KOgu värk möödub see nädalal Moby saatel, sest ma kuulan seda ainult siis, kui mul on kuidagi "mõtlik tuju." Aga Finito tänaseks... Täname tähelepanu eest :)))

Istun ma aknalaual ja mõtlen,
kuidagi venib see aeg,
justkui pilved tormis-
põhjatult-tohutus tormis.

Tekitab tungi sinna aknalauale jäädagi,
kuid tean, see ei aita.
Mõte jääbki ekslema,
kui midagi ise ette ei võtet.

Seepärast võtan end kokku
ja ootan Su naasmist,
elades samal ajal edasi elu,
mille Mõte on kusagil mujal.