Forgotten Streets

I and You were walking on a unlighted street
which was actually unwillingly neat.
No trash, no echoes nor noise,
Interesting as a race of tortoise.

Just an old plain street,
- the one, you usually never greet -
but it stroke me like a bolt of thunder,
searching for more was a silly blunder.

I said that day is and will be a waste
when you don´t encounter any new taste,
but it has been for ages
since plain street visited stages.

There is no hurry to run and arrange,
if you can just be and enjoy the strange.

Grizzly Bear- Veckatimest

Miks peaks keegi panema enda kolmanda stuudioalbumi nimeks panema Veckatimest, mis on tegelikult asustamata saar, mis asetseb kuskil Cape Cod´i lähedal? Ent samas- miks mitte! Praegusel hetkel on ansambleid, mis kvalifitseeritakse alternative-rock´i või indie-rock´i žanri alla niivõrd palju, et nendes orienteerumiseks võiks hakata välja andma Britannica mõõtu Atlast, mis koguks ilmselt sama suurt populaarsust kui Pentagoni turismikaart. Seega kui nendest lõpututest esitusloendidest (playlist´i eesti keelne vaste ;) )midagi mõnusat ja üllatavalt leiab, siis on tuju kohe tõusuteel.
Veckatimest on ülesehituselt niivõrd üllatav, et esimese kuulamisega ei saagi plaadi olemusest õiget aimdust. Iga akord üritab originaalitseda ja kõigest muust esile tungida. Tulemus on samasugune, kui keegi oleks „Sõja & Rahu“ kõik tegelased A3 paberile üles joonistanud. Hoolimata sellest on tervik kohertne, see tähendab nauditav, st. kompaktne, st meeldejääv, st. haaarav. Osad detailid hakkavad pinnale tõusma alles pärast mõningast ajus küpsemist ja muusikasoolikas seedimist. Mingi võrdlusmomendi julgeksin tekitada isegi „Merriweather Post Pavilioniga,“ ehkki mind võidakse selle paralleeli eest lintšida. Julgen prognoosida, et võib välja kujuneda isegi võistlusmoment aasta parima alternatiiv-albumi tiitli nimel vähemalt US&A-s.
Veel üks võrdlus „Sõda ja Rahu´ga“- albumit on tunduvalt kergem imetleda kui armastada. Kuidas küll armastada abstraktsust? ;) Mitmekordne kuulamine igaljuhul ära ei tüüta, võib leida pidevalt uusi pisiasju, põdemata isegi Alzheimeri tõbe. :)

Crazy Electron

There was once an electron who was so kind,
that she blew every freaking mind,
in her attempts to take a flight
with an acceleration much faster than the speed of light
just to arrive in the previous night.
"Tough loving me makes a terrible mess,
it sure does grant you a great success,"
She said in a astounding dusk,
charmingly filled with joy and lust."

Strange, Beauty, Charm and Truth

On suur võimalus, et kõiges on sügavam mõte, kui häälestada end sümbolites ja kujundites lugemiseks...but who am i to tell :D
see on nagunii läbinud mitu tosinat sõnakärbet

Strange.
Jurchello leidis end lamavat keset täiuslikult ümmargust kiviastangut,mille diameeter oli esmasel hinnangul umbes seitseteist meetrit. Suutmata uskuda situatsiooni, kus ta viibis, lootis ta kogu hingest, et tegu on unenäoga. Ta näpistas end, korduvalt. Kaljupind seisis endiselt kindlalt tema istumise all. „Veider,“ mõtles Jurchello, ajades end istukile ning tõusis seejärel püsti. Kui ta esmalt oli lootnud, et sõõr on lihtsalt kuskil mäekünka tipus, nii et maapinda näha ei olnud, siis nüüd sai ta šoki osaliseks. Astang osutus pigem sambaks, kõrgudes vähemalt kolmekümne meetri kõrgusel kalgist hallikast merepinnast. Tervet horisonti kattis enam-jaolt samasugune hall mass, mõne miili kaugusel asetses siiski saar. Varjates silmi lõõskava päikese eest, uskus Jurchello end nägevat palme, mis valendaval liivarannal kasvasid. Tegu oli troopikaga. Kõndinud mõne aja kivisõõris edasi-tagasi haaras Jurchellot meeleheide. Ta oli ilmselt tuhandete miilide kaugusel minisugusestki tsivilisatsiooni algmest, 226 ruutmeetrisel kiviplatool, ilma igasuguse võimaluseta välismaailmale endast märkuandmiseks. Hakkas hämarduma, pakkudes päikeseloojangut, mille sarnast Jurchello kunagi varem näinud ei olnud. Otsustades, et hommik on õhtust targem, võttis ta kuue seljast, laotas selle hoolikalt kivisõõri keskele ning heitis magama.

Beauty.
Jurchello keeras teist külge ning ärkas seepeale- kivi oli endiselt paganama kõva. Vähemalt ta arvas, et ta ärkas, kuigi juhtuv kvalifitseerus tema mõistuse jaoks pigem unenäona unenäos. Reaalsuse definitsioon hakkas hägustuma. Hõõrudes kirudes silmi, tundis Jurchello järsku, et ta ei ole enam üksi. Ta vaatas nii paremale kui vasakule, kuid ei märganud endiselt midagi. “Tore!” mõtles Jurchello: “esimesed skisofreenia tundemärgid hakkavad juba ilmnema.” Ent tuues pea taas otseks, silmas ta enda ees midagi võimatult kaunist. Ta leidis end vaatamast sügavatesse silmadesse, mille põhjal ei suutnud ta määrata naise vanust ega kavatsusi. Ta ainult tundis, ilma mingisuguse mõttetegevuseta ega keha automaatrefleksideta. Olukord kestis reaalajas pelgalt minuti, kuid subjektiivselt tundus see Jurchello jaoks tundide pikkusena. Ta otsis naise simist midagi, ent ei suutnud seda leida. Tegelikult oli ta kindel, et ta ei leia seda otsitavast mitte kunagi. Ent samas see ei häirinud teda mitte põrmugi. Laiendades oma pilku, mõtles Jurchello vaid ühe termini peale- Tähetolm. Tähetolmust on kõik tehtud, ent ainult mõnede sees põleb tähetolm endiselt, valgustades majakana kõike ümbritsevat, varjutades vahete-vahel isegi Päikest ennast. Ebareaalne naine võttis oma paunast palmilehest volditud torbiku ja ulatas endiselt vaikides Jurchellole. See tundus ebameeldivalt kergena. “Võib-olla piisab sellest minu ülejäänud elu paari tunniseks pikendamiseks,” nentis Jurchello mõttes kerge kibestumusega. Kummutanud lähkri suule, sai ta kinnitust, et sisust piisas ainult tema huulte niisutamiseks. Tähetolmust naine oli kadunud, silmapiiril märkas Jurchello helendavat kuma, mis varem märgatud paradiisisaare poole kaugenes. Joodud nektarist ärritatud süljenäärmed andsid endast Jurchellole taas teada. Ohates heitis ta taas puhkama. Vanamoodse elektronkella järgi oli hommikuni veel paar tundi aega, kuigi segadus oma ajavöötme suhtes muutis ekraanil olevad numbrid ilmselt tähtsusetuks.

Charm.
Tema kael oli kange ning selg valutas, öö ei olnud toonud Jurchellole mitte ühtegi geniaalset mõtet. “Ma olin alati kindel, et pooled vanasõnad on liiga optimistlikud ning ülejäänud pooled inimsust eiravalt sadistlikud!” kuulutas Jurchello otsustavalt maailmale. Tal oli juba täielikult ükskõik, kas keegi teda hulluks hakkab pidama. Keegi ei oleks ju nagunii saanud talle ühtegi diagnoosi panna. Kui unesegadus viimaks Jurchello mõistusest lahkus, hakkas ta kainemalt mõtlema. Pelglikult, juba tulemust ette teades käis ta sileda kivipinna ruutmeetri haaval kummargil läbi. Ta ei leidnud midagi, mis oleks võinud teda aidata. Musta huumori laine tulvas Jurchello mõistusest läbi, kui ta kujutas ennast juhuslikult leidmas lihvitud kivis salataskut, millesse oleks ettenägelikult pandud nöör, haamer ning kaks mäenaela. Ta istus energiasäästmiseks maha, kuigi tal polnud aimugi, miks ta seda tegema peaks. Paratamatult eksis Jurchello pilk palmisaarele ning talle meenus tema öine kogemus. Ta limpsis huuli, need olid endiselt magusad. Igatsus paradiisisaare järele kasvas eksponentsiaalselt. Võtnud sisse Rodini “Mõtleja” positsiooni, sulges ta silmad.

Thruth.
Pärast mõnekümne minutilist pingelist mõttetööd tundis Jurchello, kuidas glükoosivarud tema kehast lahkunud on. Olles oma olukorda mitme eri nurga alt analüüsinud, oli ta oma edasise saatuse kohta teinud viis prognoosi. Esimene hõlmas Deus ex Machina tüüpi lahendust. Ent see nõudis midagi, mida Jurchello eales teha ei oleks suutnud- hakata uskuma kõrgemasse olendisse. Jumalate panteonis oli pakutav valik muidugi määratult lai. Vastavalt valikule oleks oodata olnud kotka kujulist päästeinglit, valget tuvi või hoopiski Vana Jumalat ennast, kes pärast Zeus´i mahalöömist oli tema identiteedi üle võtnud. “Ent samas, kui selline olevus juba olemas oleks ning ma temasse usuksin, ei oleks ma juba esimesel juhul siin,” mõtiskles Jurchello. “Just nimelt! Ma jätaks kõik enda selle paganama vastutuse Sinu enda kaela ja läheks ise pärast kümnekonna panga röövimist Mallorcale puhkama!” karjus ta maailma kõiksusele. Üldsuse reageering kinnitas Jurchello vaatepunkti, ta oli oodanud välgulööki või vähemalt tibatillukestki vesipüksi, end üldsus keeldus ennast muutmast. “Ja jätkame nüüd seda loengut! Otseloomulikult võiksin ma oodata miljon kvadrillion aastat, et kõik mu molekulid otsustaksid kvantunnelduda, siis lõpetaksin ma parimal juhul oma elupäevad Marsil.” Üldsusel oli ükskõik.
“Otsustades Teie entusiasmi järgi, oleks Teil ilmselt ükskõik, kui ma ka siia kaljurünkale lihtsalt niisama passima jääks ja ära kooleksin!” lisas Jurchello: “Aga ma kinnitan, et see juhtub ainult üle minu surnud laipade!” Ta irvitas laialt maailmale, otsides taskust täringuid. Leidnud otsitu, viskas ta needd uljalt üle kaljuserva. “Tead,” ütles Jurchello maailmale: “Ma ei usu ikka sinu paganama determinismi ja ettemääratust, mida Sa mulle nende täringute näol pakud, ma pigem riskin ise!” Viimaseid sõnu öeldes hüppas ta ka ise üle kaljuääre. Oli 50-50 võimalus ellujäämiseks. Had to be good enough. Autasu on seda väärt.
….
Te ootate nüüd kindlasti mingeid suursugust “statement´i,” mis kõik selle jama loogiliseks tervikuks seoks.
Võib-olla Te saate selle, kui ma ütlen, et üks võluv väljaspool seda hullumeelset unenäo maailma asuv inimene kinnitas mulle, et kuigi tuletistest, diferentsiaalvõrrandidest ja integraalidest pääsu ei ole, ei tohiks need ühe Normaalse inimese jaoks väga suureks probleemiks küll mitte olla.
It´s well worth it! Isegi kui see tähendaks mitme miili pikkust ujumist matemaatilises jäises kompotis.... ;)

Veidi muljeid... kirjandist

Väitku targad inimesed, mida tahes, mulle selle aasta kirjandi teemad ei meeldinud. Kusjuures mitte seetõttu, et ühtegi rahvuslikku teemat sees ei olnud. Lihtsalt ei olnud ühtegi teemat, kus tekst oleks kirjutades spontaanselt jooksnud.
Valisin teema „Uue sajandi väljakutsed,“ millele järgnes tohutult pikk sisuseletus, õnneks oli sinna lisatud märkus „Võid valida ka mõne teise tõlgenduse.“ Ja seda ma tegingi- tulemuseks oli pigem filosoofiline essee kui üks korralik koolikirjand. Selle eest oli mind minu klassijuhataja ja/ehk eesti keele õpetaja hoiatanud. Otseloomulikult oleks ma võinud hakata pikalt ja laialt heietama sellest, kuidas näiteks eesti keel võib hakata ära kaduma või siis sellest, kuidas oleks võimalik hoiduda inimkonna enesehävitamisprotsessist vms... Kuid Ei!- ma pidin tunduvalt laiemalt ettevõtma- Inimloomuse muutmisest tervikuna- subjekti, üksikisiku austamisest, laia-massi-mentaliteedi prügikasti viskamisest, pidevate kompromisside ohtlikkusest inimmõistusele. Ning mis peamine, “et Armastus võidaks!” Ma loodan siiralt, et mulle nüüd plagiaadi süüdistust kaela ei lange. Ent see Idee on ju iseenesest niivõrd edasiviiv ;)
Tohutult kahju oli mul muidugi sellest, et oma ühest parimast kontseptsioonist viimase paari kuu jooksul- kvanttõe põhimõtet, (mille ma võib-olla tulevikus ka korraliku kirjutise valmis vormin)- vaid pealiskaudselt mainida sain. Praeguseks on muidugi üritusest õite mitu päeva möödas, aeg unustada kõik võimalikud möödalasud.
Kirjutamisest üldiselt. Hiljuti oli mul õnnelik juhus näha minu hinnangu kohaselt ühte sügavamat vene filmi “Stalkerit.” Kes on näinud, see teab millest ma räägin. Poolel teel Tsooni hakkab Kirjanik mõtisklema:” Kui ma ka seal toas endale “kirjandusgeeniuse” võimed saan, siis kahtlen ma siiralt, et ma midagi edaspidi kirjutama hakkan. Geeniustel ei ole vaja ennast tõestada, nad teavad seda, et nad on geeniused ngunii. Kirjutada on vaja inimestel, inimestel, kes ootavad heakskiitu.” Inimkonna enesehävitamisprotsessist kirjutamine oleks minu jaoks lihtsalt kuidagi kulunud tundunud. See on täht, mis enam ei sära- gotta prove myself....to myself.