Füüsika- milleks?

Füüsika – milleks?

„Füüsika? Milleks seda?“ on saatnud mind küsimusena alates hetkest, mil oma valiku endale teatavaks tegin. Küllap hakkasin endale sellel samal hetkel teadvustama midagi, mis varem mingis uneseisundis oli olnud. Soovi selguse järgi nii asjades, oludes ja muutustes, on ilmne, et loodusteadused aitavad avada elu olemust. Järjest enam on võimalik rahuldavalt seletada nähtusi, mida on varem peetud seletamatuks, isegi mütoloogiliseks. Füüsika aitab luua seoseid fenomenide vahel, mille ühtekuuluvus on vaid aimatav. Lõppude-lõpuks on kõik maailmas üksteisega seotud, ent omapäraselt huvitav on see kokkupuutepind, kus teadus ja mütologia riivamisi kokku saavad. Valgustatud ala piir, mis on määratud tänu inimeseloomusele endale pidevalt muutuma. See on olnud pikk teekond inimkonna ajaloos, ja huvipakkuv teekond, mis kestab See ongi mind füüsika juurde toonud, soov anda panust teekonna jätkuvusse
Alates ajast, mil ürginimkonna esmased vajadused said rahuldatud, on inimesi kannustanud soov teada aina rohkem ja enam. Üritada näha kaugemale Platoni lõkke heidetavatest varjudest, seda jumala abiga või ilma. Alahindamata antiikaja uurijate – vältides sõna teadlaste –, suutlikkust teravustada varje, mis arvestades antud ajastu eripärasid, oli hämmastav, saabus tõeline progress siiski alles 17. sajandil. Newtoni „Principia,“ mis lõi aluse mehaanika tunnustatud paradigmale, võimaldas lahti mõtestada planeetide liikumist ennast. Tehtavad edusammud olid piisavad väitmaks, et absoluutne tõde on lihtsurelikele vabalt kättesaadav. Järgnenud sajandil ilmunud Kanti teosed olid valitseva mentaliteedi suurepäraseks näiteks. Ent teadusajalugu on nüüdseks näidanud, et ka kõige paremana tunduvas paradigmas võivad ilmneda kriisid ja vastuolud. Einsteni teooria põrmustas julmalt Newtoni paradigma, hoolimata tema pooldajate katsetest luua päästvaid abihüpoteese. Sai ühtlasi ka selgeks, et absoluutne tõde on kättesaamatu. Sellest hoolimata, et Newtoni maailm on nüüdseks põrmustatud, andis see piisava argumendi ülima tõe võimalikkusest. Seega ei ole newtonliku maailmapildi häving minu arvates piisav, et laskuda pessimistlikku pragmatismi. Kuid see välistab siiski paraku mõtte siirduda füüsikasse, et otsida elu mõtet ennast, võime Popperi kohaselt sellele vaid igavikuliselt läheneda. Kuid ei ole vahet, kas otsida elu mõtet või üritada minna kaugemale hetkelisest nähtavushorisondist, et paljastada maailma Ilu, Veidrust ja Võlu ning midagi, mis on Tõele nii lähedal kui võimalik.
Just uudishimu on inimkonnale nii needuseks kui ka edasiviivaks jõuks ning ei lase inimestel uppuda igikestvasse rutiini ja masendusse. Inimesel on loomupärane vajadus kujundada iseendale sobiv vaatenurk, mis oleks talle maailmas elades toeks ning aitaks hoida sihti. Praeguses postmodernlistlikus maailmas on see, arvestades võimalike valikuvõimaluste rohkust, raskem kui kunagi varem. Konkureerivateks peavooludeks on ühelt poolt teaduslik käsitlus ja ateism ning teiselt poolt religioosne vaatenurk ja müstitsim, mille defineeriks ma kui usu üleloomuliku maailma olemasolusse. Filtreerimata infohulk on määratu, seetõttu tundub ahvatlevana valida videviku müstitsism, kus puuduvad konstrastid, on vaid varjud, mille tõeväärtus on muidugi kaheldav. Ainsaks arvestavaks konkurendiks müstitsismile oleks vaid teaduslik vaatepunkt, kuna religioosne vaatenurk on paratamatult vaikselt hääbuv. Samas on puhas ateism loogiliselt ümberlükatav.
Loomulikult võidakse nüüd väita, et teaduslik vaatenurk ei pruugi olla parim ning hoopis mõttekam ning ohutum oleks valida mütoloogiline lähenemine. Tõsi, enam ei ole populaarseks valdkonnaks deemonid ning nende põlvnemine, vaid mütologiseeritud teadus – ohtlik teadus, mida ei saa usaldada. Vahepeal kadumas olnud relvavõidujooksust tingitud hirm on asendunud paanikaga musta augu loomisest Euroopa südames. Teiseks on teadlased loonud endast ja oma tegevusalast kuvandi, mis tundub elust kauge, ebahuvitav ning romantilisust purustav.
Richard Feynman küsib ühes oma mõtiskluses: „Ent mispärast on ebaromantiline öelda Jupiteri kohta, et tema metaanipilved muudavad tema atmosfääri võrratult ilusaks, kuid täiesti kõlav ning aktsepteeritav epiteet lubab hiigelplaneeti võrrelda hiiglasliku mehega?“ Ja Feinmanil on õigus. Ilma teaduseta ei saaks me Jupiteri ilu sugugi mitte nii kergelt imetleda kui praegu, me ei saaks isegi seda võrrelda mehega. Seega, ilu mõistet ei suuda mitte mingisugune teadus moonutada. Teadus avab hoopiski uued nähtavushorisondid kirjeldamatu kaunidusega. Teadmatus moonutab teadust rohkem kui miski muu, kuid samas on teadusel endal parimad vahendid, et anda edasi tõele lähedast ilu.
Ma ei taha teha teadusest religiooni, mida ebajumalana kummardada, vaid näidata, et me ei vaja müstitsimi ja hägu, et süstida igapäevaellu tarvilikku lisailu. Samuti ei taotle ma müstitsimi tuleriidale saatmist ning teaduse kõikvõimsuse ülistamist. Igasugune korralik teadus tunnistab, et ta võib olla ekslik, falsifitseeritav, ümberlükatav! Subjektiivne reaalsus on lausa hädavajalik. Ent tavainimestel peaks olema võimalus heita pilk teistsugusele teadusele kui sellele, millega nad iga päev kokku puutuvad. Massimeedia poolt levitatav rämpsteadus, mis algab reklaamis peamiselt nii: „Teadlased väidavad...“ ning sisaldab reaalsuses kvantitatiivselt kontrollimatuid arvuridu, toidab eelkõige müstitsismi hirmutavat leeki ja toetab oma kasu peal väljas olevaid autoriteete. Ainsa alternatiivina teaduslikule, kriitiliselt maailma analüüsivale maailmapildile oleks üleloomulikkuse jumaldamise poole pöördumine. Ent senikaua kuni ümberpöördumine ei ole kõikehaarav, jäävad selle kummardajad alati kannatama kui kapitalismi orjakiht. Teadusliku maailmapildi esiletung ning progresseeruva teaduse mõistmine oleks seetõttu hädavajalik. Tunnetuslikud kogemused on seni näidanud antud nõudluse olemasolu ning vajadust.
Võib tunduda utoopilisena ajada taga absoluutse tõe ideaali, ent selle otsinguga ennast avavad faktid pakuvad Tõde, Ilu, Võlu ja Veidrust, mida suudaks endale esile manada vaid psühhodeelseid abivahendeid kasutavad inimesed. Ühiskonna mõttetasandeid hullutava müstitsismi asemel võiks neile sama hästi pakkuda reaalsuse võrratusi, mis oleks tunduvalt paeluvamad, kuna eksisteerivad ka päriselt, mitte ainult metafüüsilistel tasanditel. Inimesed tahavad ning neil on ka õigus teada, mis teadusmaailmas toimub ning ma loodan siiralt, et suudan tänu füüsika õppimisele neile ühel päeval seda ka pakkuda.

Jaan-Juhan Oidermaa
co. 2010