Füüsika – milleks?
„Füüsika? Milleks seda?“ on saatnud mind küsimusena alates hetkest, mil oma valiku endale teatavaks tegin. Küllap hakkasin endale sellel samal hetkel teadvustama midagi, mis varem mingis uneseisundis oli olnud. Soovi selguse järgi nii asjades, oludes ja muutustes, on ilmne, et loodusteadused aitavad avada elu olemust. Järjest enam on võimalik rahuldavalt seletada nähtusi, mida on varem peetud seletamatuks, isegi mütoloogiliseks. Füüsika aitab luua seoseid fenomenide vahel, mille ühtekuuluvus on vaid aimatav. Lõppude-lõpuks on kõik maailmas üksteisega seotud, ent omapäraselt huvitav on see kokkupuutepind, kus teadus ja mütologia riivamisi kokku saavad. Valgustatud ala piir, mis on määratud tänu inimeseloomusele endale pidevalt muutuma. See on olnud pikk teekond inimkonna ajaloos, ja huvipakkuv teekond, mis kestab See ongi mind füüsika juurde toonud, soov anda panust teekonna jätkuvusse
Alates ajast, mil ürginimkonna esmased vajadused said rahuldatud, on inimesi kannustanud soov teada aina rohkem ja enam. Üritada näha kaugemale Platoni lõkke heidetavatest varjudest, seda jumala abiga või ilma. Alahindamata antiikaja uurijate – vältides sõna teadlaste –, suutlikkust teravustada varje, mis arvestades antud ajastu eripärasid, oli hämmastav, saabus tõeline progress siiski alles 17. sajandil. Newtoni „Principia,“ mis lõi aluse mehaanika tunnustatud paradigmale, võimaldas lahti mõtestada planeetide liikumist ennast. Tehtavad edusammud olid piisavad väitmaks, et absoluutne tõde on lihtsurelikele vabalt kättesaadav. Järgnenud sajandil ilmunud Kanti teosed olid valitseva mentaliteedi suurepäraseks näiteks. Ent teadusajalugu on nüüdseks näidanud, et ka kõige paremana tunduvas paradigmas võivad ilmneda kriisid ja vastuolud. Einsteni teooria põrmustas julmalt Newtoni paradigma, hoolimata tema pooldajate katsetest luua päästvaid abihüpoteese. Sai ühtlasi ka selgeks, et absoluutne tõde on kättesaamatu. Sellest hoolimata, et Newtoni maailm on nüüdseks põrmustatud, andis see piisava argumendi ülima tõe võimalikkusest. Seega ei ole newtonliku maailmapildi häving minu arvates piisav, et laskuda pessimistlikku pragmatismi. Kuid see välistab siiski paraku mõtte siirduda füüsikasse, et otsida elu mõtet ennast, võime Popperi kohaselt sellele vaid igavikuliselt läheneda. Kuid ei ole vahet, kas otsida elu mõtet või üritada minna kaugemale hetkelisest nähtavushorisondist, et paljastada maailma Ilu, Veidrust ja Võlu ning midagi, mis on Tõele nii lähedal kui võimalik.
Just uudishimu on inimkonnale nii needuseks kui ka edasiviivaks jõuks ning ei lase inimestel uppuda igikestvasse rutiini ja masendusse. Inimesel on loomupärane vajadus kujundada iseendale sobiv vaatenurk, mis oleks talle maailmas elades toeks ning aitaks hoida sihti. Praeguses postmodernlistlikus maailmas on see, arvestades võimalike valikuvõimaluste rohkust, raskem kui kunagi varem. Konkureerivateks peavooludeks on ühelt poolt teaduslik käsitlus ja ateism ning teiselt poolt religioosne vaatenurk ja müstitsim, mille defineeriks ma kui usu üleloomuliku maailma olemasolusse. Filtreerimata infohulk on määratu, seetõttu tundub ahvatlevana valida videviku müstitsism, kus puuduvad konstrastid, on vaid varjud, mille tõeväärtus on muidugi kaheldav. Ainsaks arvestavaks konkurendiks müstitsismile oleks vaid teaduslik vaatepunkt, kuna religioosne vaatenurk on paratamatult vaikselt hääbuv. Samas on puhas ateism loogiliselt ümberlükatav.
Loomulikult võidakse nüüd väita, et teaduslik vaatenurk ei pruugi olla parim ning hoopis mõttekam ning ohutum oleks valida mütoloogiline lähenemine. Tõsi, enam ei ole populaarseks valdkonnaks deemonid ning nende põlvnemine, vaid mütologiseeritud teadus – ohtlik teadus, mida ei saa usaldada. Vahepeal kadumas olnud relvavõidujooksust tingitud hirm on asendunud paanikaga musta augu loomisest Euroopa südames. Teiseks on teadlased loonud endast ja oma tegevusalast kuvandi, mis tundub elust kauge, ebahuvitav ning romantilisust purustav.
Richard Feynman küsib ühes oma mõtiskluses: „Ent mispärast on ebaromantiline öelda Jupiteri kohta, et tema metaanipilved muudavad tema atmosfääri võrratult ilusaks, kuid täiesti kõlav ning aktsepteeritav epiteet lubab hiigelplaneeti võrrelda hiiglasliku mehega?“ Ja Feinmanil on õigus. Ilma teaduseta ei saaks me Jupiteri ilu sugugi mitte nii kergelt imetleda kui praegu, me ei saaks isegi seda võrrelda mehega. Seega, ilu mõistet ei suuda mitte mingisugune teadus moonutada. Teadus avab hoopiski uued nähtavushorisondid kirjeldamatu kaunidusega. Teadmatus moonutab teadust rohkem kui miski muu, kuid samas on teadusel endal parimad vahendid, et anda edasi tõele lähedast ilu.
Ma ei taha teha teadusest religiooni, mida ebajumalana kummardada, vaid näidata, et me ei vaja müstitsimi ja hägu, et süstida igapäevaellu tarvilikku lisailu. Samuti ei taotle ma müstitsimi tuleriidale saatmist ning teaduse kõikvõimsuse ülistamist. Igasugune korralik teadus tunnistab, et ta võib olla ekslik, falsifitseeritav, ümberlükatav! Subjektiivne reaalsus on lausa hädavajalik. Ent tavainimestel peaks olema võimalus heita pilk teistsugusele teadusele kui sellele, millega nad iga päev kokku puutuvad. Massimeedia poolt levitatav rämpsteadus, mis algab reklaamis peamiselt nii: „Teadlased väidavad...“ ning sisaldab reaalsuses kvantitatiivselt kontrollimatuid arvuridu, toidab eelkõige müstitsismi hirmutavat leeki ja toetab oma kasu peal väljas olevaid autoriteete. Ainsa alternatiivina teaduslikule, kriitiliselt maailma analüüsivale maailmapildile oleks üleloomulikkuse jumaldamise poole pöördumine. Ent senikaua kuni ümberpöördumine ei ole kõikehaarav, jäävad selle kummardajad alati kannatama kui kapitalismi orjakiht. Teadusliku maailmapildi esiletung ning progresseeruva teaduse mõistmine oleks seetõttu hädavajalik. Tunnetuslikud kogemused on seni näidanud antud nõudluse olemasolu ning vajadust.
Võib tunduda utoopilisena ajada taga absoluutse tõe ideaali, ent selle otsinguga ennast avavad faktid pakuvad Tõde, Ilu, Võlu ja Veidrust, mida suudaks endale esile manada vaid psühhodeelseid abivahendeid kasutavad inimesed. Ühiskonna mõttetasandeid hullutava müstitsismi asemel võiks neile sama hästi pakkuda reaalsuse võrratusi, mis oleks tunduvalt paeluvamad, kuna eksisteerivad ka päriselt, mitte ainult metafüüsilistel tasanditel. Inimesed tahavad ning neil on ka õigus teada, mis teadusmaailmas toimub ning ma loodan siiralt, et suudan tänu füüsika õppimisele neile ühel päeval seda ka pakkuda.
Jaan-Juhan Oidermaa
co. 2010
Kuvatud on postitused sildiga Essee. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Essee. Kuva kõik postitused
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
laupäev, 4. aprill 2009
Rahvustest ja rahvastest tulevikus
Vot sellise monstrumasjanduse eest õnnestus 93 punni saada, Actually me curses one coma for being there, where it shouldnt had been- siis oleks 100 olnud...
„Kõik järgnev tekst on minu enda arvamus ning ei kuulu seeläbi vaidlustamisele.“
-Jurchello „The Thing which Yourself call Life“-
----
Rahvastest ja rahvustest tulevikus
Ajakulg tingib partamatult evolutsiooni- miljardite aastate vältel on saanud füüsikalisest evolutsioonist keemiline, keemilisest bioloogiline ning bioloogilisest arengust sotsiaalne progress 21.sajandiks on maailm jõudnud postmodernismi ajastusse, märkides uue odüsseia algust. Ajastu tähtsus on võrreldav vaid hetkega, kui inimeellane haaras võidukalt kätte esimese kivikirve või luunuia. Tänaseks päevaks on saanud primitiivsetest hõimudest võimsate kultuurijuurtega rahvused. Ent ennustatakse, et ajastu lõpuks on ka rahvusel põhinev arenguetapp läbitud ja inimkond on selle mõiste täielikult hüljanud. Siiski ei pruugi ajagiljotiin rahvaste suhtes nii halastamatu olla.
Evolutsiooni üheks põhitunnuseks on selle pöördumatus, seda saab astronoomilises mõttes vaid hetkeks peatada. Kui keegi seda järjepidevalt prooviks, jõuaks ta järeldusele, et pikaajalise arengu igaveseks peatimene on saavutamatu üritus. Lühike modernistlik periood, mil õpetlased arvasid, et Newtoni ja Maxwelli seaduste abil on looduse enda ürgideid mõista, on läbi. Determinism ja jumalik ettemäärtus on praktikas mõeldud läbikukkumisele. „Jumal on surnud,“ väidab Friedrich Nietzche oma tippteoses „Nõnda kõneles Zarahustra,“ ettekuulutades modernismi surma.
Nüüd, 21.sajandil on inimkond jõudnud oma arengus tasemeni, kus igikestva progressi peatamine on isegi hetkeks võimatu info vabaliikumise tõttu. Sama nähtus on mõjunud inimmõistusele tervendavalt, ühiskond eksisteerib juba praegu suures osas sallivusühiskonnana. Sotsiaalse arengu põhisuund on selge- kasvatada tolerantsi. Infoühiskond tingib aga paratamatult ka globaliseerumise, kaotades sisuliselt planeet Maa piires aja ja ruumi piirid. Üleilmastumine ise on põhjustanud rahvusvahelise hirmu- hirmu oma rahvuse püsimajäämise ees. Hirm kasvab eksponentsiaalselt, võimendatuna rahvuslastest, kes teenivad konservatismiideed. Ekstentsiaalne hirm seisneb kartuses, et monism naaseb- kõik muutub taas ühetaoliseks, põhjustades kultuuride ja rahvuste massilise väljasuremise. Ometigi viib progress tegelikult dualistliku maailma kujunemise suunas, kus monism ja pluralism eksisteerivad harmoonias.
Pluralismi aluseks on range subjektiivsus, inimmõistus on tänu erirelatiivsusteooriale ning kvantmehaanikale hakanud seda mõningal määral juba igapäevaelus aktsepteerima. Kuid sellest ei piisa- täiuslikuks mitmekesisuseks on vaja, et individuaalsus valitseks tervet inimmõistust. Vaid sellisel juhul suudab indiviid teist indiviidi täielikult mõista. Postmodernismi vanaisa F.Nietzche jagas 19.sajandi lõpul ühiskonna kaheks- orjadeks ja isandateks. Orja moraali põhiteesiks on kompromisside leidmine. Kuldsest keskteest lähtuvad indiviidid mõistavad üksteist vaid seetõttu, et on üksteise isiksuste koopiad. Postmodernismi ajastu eesmärk on kasvatada ühiskonnas isandate moraali, et inimgrupid saaksid harmoonias eksisteerida. Vahe orja moraaliga seisneb selles, et isanda moraal soodustab subjektiivsuse ning iseseisva mõtlemise olulisuse mõistmist. Tõeline tolerants saab toimuda vaid siis, kui inimene on tolerantne iseenda suhtes.
Pelgalt pluralistlikust mõtteviisist planetaarse tsivilisatsiooni edukaks eksisteerimiseks siiski ei piisa- mõningane monistlik kontseptsioon peab siiski säilima. Ülemaailmsed probleemid- globaalne soojenemine, puhta joogivee drastiline vähenemine ning kasvav energianälg nõuavad lisatingimusteta ühist strateegiat. Ent tasub rõhutada, et kõigi nende küsimuste lahendamine tõstab ka kõikide indiviidide isiklikku heaolu. Vene füüsiku Nikolai Kardashevi liigituse järgi on Maa hetkel 0,7-tsivilisatsioon, kus riigid on juba hakanud ulatuslikku koostööd tegema. Näiteks arendavad maailma 6 superriiki Lõuna-Prantsusmaal termotuumareaktorit maailma energiaprobleemide lahendamiseks. Palju kardetud veesõdade asemel sunnib veepuudus riike pigem koostööle. Nii korraldasid Liibanon ja Iisrael Jordani jõe haldamist puudutava ümarlaua olukorras, kus riigid ametlikult sõjaseisukorras olid. Seega on äärmiselt tõenäoline, et monism ja pluralism viib dualistliku mõtteviisini. Mõlemad käsitlused on võrdsed, ühte ei eelistata teisele, erineb vaid olukord, kus neid probleemide lahendamiseks kasutatakse. Mõtteviisi muutust peegeldab kõige paremini Euroopa Liidu moto areng, mis ühtse liitriigi asemel propageerib nüüd ühinenud mitmekesisust. Loomuliku arengu käigus jõuab maailm dualistliku maailmavaateni, et saaks muutuda Kardashevi I-tüüpi planetaarseks tsivilisatsiooniks.
Transformatsioon planetaarseks tsivilisatsiooniks ei ole aga võimalik praeguste riigipiiride eksisteerimisel. Peamise argumendina tuuakse riigipiiride säilitamiseks hüpotees, et ilma kindlate piirideta kaob ka rahvuslik mitmekesisus. Tegelikult on rahvuse mõiste ülepaisutatud ning hoopiski vähem tähtis, kui harjumuspärane mõtteviis seda tajub. Kõik moodsad rahvused on kapitalismi sünnitised. Uue Maailma kui ka teised koloniaalajastu tulemusel sündinud riigid ei põhine konkreetsel rahvusel. Üleilmastunud majanduse tingimustes on nende lagunemine vältimatu, sest pseudokultuur ei suuda algselt kapitalipõhiseid monstrummoodustisi koos hoida. Traditsioonilised rahvusriigid ei vaja aga ilmingimata kindlaid piire, kuna aastatuhandeid arenenud ning püsinud kultuur ei hävi.
Rahvast ei tee rahvust nende geneetiline kood, mis riigipiiride kadumisel rahvarände tõttu kindlasti muutuks, vaid ühine mõtteviis. Universumis, kus valitseb interminism ja vaba tahe, on eksistentsiaalse mõtteviisi alusel igal indiviidil õigus oma rahvuslikku kuuluvust ise valida. Seega ei kao rahvused mitte kuhugi, kuni leidub keegi, kes peab isiklikult vajalikuks selle säilitamise. Lisaks soodustavad Kuntslikult hoitavad piirid entroopiakatastroofide võimalikkust- fundamentalism, igikestev tuumaähvardus ja globaalne reostus on vaid mõningad ohud. Friedrich Nietzche on öelnud : „Mis ei tapa, teeb meid tugevamaks.“ Postmodernismi ajastu võib lõppeda vaid kahte moodi- globaalse katastroofi või 21.sajandi mõistes utoopiaga ehk ühinenud maailmaga.
Hirm rahvuste kadumise ees on pseudoprobleem, arenenud maailmavaade ei lase pluralismil ja rahvuslikul mitmekesisusel kuhugi kaduda. Hoopiski suurem on oht, et pugedes rahvuse mõiste taha, unustatakse mõiste enda tähendus. Sisulise tähenduseta rahvus ei ole midagi muud, kui olemise mõtte kaotanud rahvamass. Postmodernism näitab inimkonnale, et kuigi on uhke olla rahvus, on sama uhke olla mailmakodanik, eesmärgiga muuta ümbritsevat täiuslikumaks ning järeltulevatele põlvedele paremaks. Kaks olemust ei välista teineteist, tulevik on dualism.
---
btw... esimese kahe lõigu kirjutamisel jooksis mu silme eest täies pikkuses läbi "2001: Space Odyssey," seega, uskuge mind, kui panete antud filmi heliriba tagataustaks mängima, kõlab kõik tunduvalt paremini.
„Kõik järgnev tekst on minu enda arvamus ning ei kuulu seeläbi vaidlustamisele.“
-Jurchello „The Thing which Yourself call Life“-
----
Rahvastest ja rahvustest tulevikus
Ajakulg tingib partamatult evolutsiooni- miljardite aastate vältel on saanud füüsikalisest evolutsioonist keemiline, keemilisest bioloogiline ning bioloogilisest arengust sotsiaalne progress 21.sajandiks on maailm jõudnud postmodernismi ajastusse, märkides uue odüsseia algust. Ajastu tähtsus on võrreldav vaid hetkega, kui inimeellane haaras võidukalt kätte esimese kivikirve või luunuia. Tänaseks päevaks on saanud primitiivsetest hõimudest võimsate kultuurijuurtega rahvused. Ent ennustatakse, et ajastu lõpuks on ka rahvusel põhinev arenguetapp läbitud ja inimkond on selle mõiste täielikult hüljanud. Siiski ei pruugi ajagiljotiin rahvaste suhtes nii halastamatu olla.
Evolutsiooni üheks põhitunnuseks on selle pöördumatus, seda saab astronoomilises mõttes vaid hetkeks peatada. Kui keegi seda järjepidevalt prooviks, jõuaks ta järeldusele, et pikaajalise arengu igaveseks peatimene on saavutamatu üritus. Lühike modernistlik periood, mil õpetlased arvasid, et Newtoni ja Maxwelli seaduste abil on looduse enda ürgideid mõista, on läbi. Determinism ja jumalik ettemäärtus on praktikas mõeldud läbikukkumisele. „Jumal on surnud,“ väidab Friedrich Nietzche oma tippteoses „Nõnda kõneles Zarahustra,“ ettekuulutades modernismi surma.
Nüüd, 21.sajandil on inimkond jõudnud oma arengus tasemeni, kus igikestva progressi peatamine on isegi hetkeks võimatu info vabaliikumise tõttu. Sama nähtus on mõjunud inimmõistusele tervendavalt, ühiskond eksisteerib juba praegu suures osas sallivusühiskonnana. Sotsiaalse arengu põhisuund on selge- kasvatada tolerantsi. Infoühiskond tingib aga paratamatult ka globaliseerumise, kaotades sisuliselt planeet Maa piires aja ja ruumi piirid. Üleilmastumine ise on põhjustanud rahvusvahelise hirmu- hirmu oma rahvuse püsimajäämise ees. Hirm kasvab eksponentsiaalselt, võimendatuna rahvuslastest, kes teenivad konservatismiideed. Ekstentsiaalne hirm seisneb kartuses, et monism naaseb- kõik muutub taas ühetaoliseks, põhjustades kultuuride ja rahvuste massilise väljasuremise. Ometigi viib progress tegelikult dualistliku maailma kujunemise suunas, kus monism ja pluralism eksisteerivad harmoonias.
Pluralismi aluseks on range subjektiivsus, inimmõistus on tänu erirelatiivsusteooriale ning kvantmehaanikale hakanud seda mõningal määral juba igapäevaelus aktsepteerima. Kuid sellest ei piisa- täiuslikuks mitmekesisuseks on vaja, et individuaalsus valitseks tervet inimmõistust. Vaid sellisel juhul suudab indiviid teist indiviidi täielikult mõista. Postmodernismi vanaisa F.Nietzche jagas 19.sajandi lõpul ühiskonna kaheks- orjadeks ja isandateks. Orja moraali põhiteesiks on kompromisside leidmine. Kuldsest keskteest lähtuvad indiviidid mõistavad üksteist vaid seetõttu, et on üksteise isiksuste koopiad. Postmodernismi ajastu eesmärk on kasvatada ühiskonnas isandate moraali, et inimgrupid saaksid harmoonias eksisteerida. Vahe orja moraaliga seisneb selles, et isanda moraal soodustab subjektiivsuse ning iseseisva mõtlemise olulisuse mõistmist. Tõeline tolerants saab toimuda vaid siis, kui inimene on tolerantne iseenda suhtes.
Pelgalt pluralistlikust mõtteviisist planetaarse tsivilisatsiooni edukaks eksisteerimiseks siiski ei piisa- mõningane monistlik kontseptsioon peab siiski säilima. Ülemaailmsed probleemid- globaalne soojenemine, puhta joogivee drastiline vähenemine ning kasvav energianälg nõuavad lisatingimusteta ühist strateegiat. Ent tasub rõhutada, et kõigi nende küsimuste lahendamine tõstab ka kõikide indiviidide isiklikku heaolu. Vene füüsiku Nikolai Kardashevi liigituse järgi on Maa hetkel 0,7-tsivilisatsioon, kus riigid on juba hakanud ulatuslikku koostööd tegema. Näiteks arendavad maailma 6 superriiki Lõuna-Prantsusmaal termotuumareaktorit maailma energiaprobleemide lahendamiseks. Palju kardetud veesõdade asemel sunnib veepuudus riike pigem koostööle. Nii korraldasid Liibanon ja Iisrael Jordani jõe haldamist puudutava ümarlaua olukorras, kus riigid ametlikult sõjaseisukorras olid. Seega on äärmiselt tõenäoline, et monism ja pluralism viib dualistliku mõtteviisini. Mõlemad käsitlused on võrdsed, ühte ei eelistata teisele, erineb vaid olukord, kus neid probleemide lahendamiseks kasutatakse. Mõtteviisi muutust peegeldab kõige paremini Euroopa Liidu moto areng, mis ühtse liitriigi asemel propageerib nüüd ühinenud mitmekesisust. Loomuliku arengu käigus jõuab maailm dualistliku maailmavaateni, et saaks muutuda Kardashevi I-tüüpi planetaarseks tsivilisatsiooniks.
Transformatsioon planetaarseks tsivilisatsiooniks ei ole aga võimalik praeguste riigipiiride eksisteerimisel. Peamise argumendina tuuakse riigipiiride säilitamiseks hüpotees, et ilma kindlate piirideta kaob ka rahvuslik mitmekesisus. Tegelikult on rahvuse mõiste ülepaisutatud ning hoopiski vähem tähtis, kui harjumuspärane mõtteviis seda tajub. Kõik moodsad rahvused on kapitalismi sünnitised. Uue Maailma kui ka teised koloniaalajastu tulemusel sündinud riigid ei põhine konkreetsel rahvusel. Üleilmastunud majanduse tingimustes on nende lagunemine vältimatu, sest pseudokultuur ei suuda algselt kapitalipõhiseid monstrummoodustisi koos hoida. Traditsioonilised rahvusriigid ei vaja aga ilmingimata kindlaid piire, kuna aastatuhandeid arenenud ning püsinud kultuur ei hävi.
Rahvast ei tee rahvust nende geneetiline kood, mis riigipiiride kadumisel rahvarände tõttu kindlasti muutuks, vaid ühine mõtteviis. Universumis, kus valitseb interminism ja vaba tahe, on eksistentsiaalse mõtteviisi alusel igal indiviidil õigus oma rahvuslikku kuuluvust ise valida. Seega ei kao rahvused mitte kuhugi, kuni leidub keegi, kes peab isiklikult vajalikuks selle säilitamise. Lisaks soodustavad Kuntslikult hoitavad piirid entroopiakatastroofide võimalikkust- fundamentalism, igikestev tuumaähvardus ja globaalne reostus on vaid mõningad ohud. Friedrich Nietzche on öelnud : „Mis ei tapa, teeb meid tugevamaks.“ Postmodernismi ajastu võib lõppeda vaid kahte moodi- globaalse katastroofi või 21.sajandi mõistes utoopiaga ehk ühinenud maailmaga.
Hirm rahvuste kadumise ees on pseudoprobleem, arenenud maailmavaade ei lase pluralismil ja rahvuslikul mitmekesisusel kuhugi kaduda. Hoopiski suurem on oht, et pugedes rahvuse mõiste taha, unustatakse mõiste enda tähendus. Sisulise tähenduseta rahvus ei ole midagi muud, kui olemise mõtte kaotanud rahvamass. Postmodernism näitab inimkonnale, et kuigi on uhke olla rahvus, on sama uhke olla mailmakodanik, eesmärgiga muuta ümbritsevat täiuslikumaks ning järeltulevatele põlvedele paremaks. Kaks olemust ei välista teineteist, tulevik on dualism.
---
btw... esimese kahe lõigu kirjutamisel jooksis mu silme eest täies pikkuses läbi "2001: Space Odyssey," seega, uskuge mind, kui panete antud filmi heliriba tagataustaks mängima, kõlab kõik tunduvalt paremini.
reede, 5. detsember 2008
Murelaps Mehhiko
Muret tegevad märgid Mehhikost
Viimastel kuudel on olnud meedias tohutult juttu Somaaliast ning riigi peamisest elatusallikast piraatlusest. Riiki tuuakse peamise näitena, kuidas kuritegelik element on üle võtnud riigi juhtmise ja arengu. Antud probleemi valguses on taandunud tähelepanu Mehhiko narkokartellidelt, Eesti meedias ilmub ühes kuus vaid paar artiklit ning vaid juhtudel, kui on tapetud eriti veriselt ja jõhkralt mõni kõrge riigiametnik või narkoparun. Tegelik olukord Mehhikos on murettegev, föderaalvalitsusel ei jätku enam ressursse uimastikaupmeestega võitlemiseks, riigiaparaat on peaegu täielikult kartellide kontrolli all. Kui olukord ei parane, võib Mehhiko saada maailma suurimaks läbikukkunud riigiks, avades suurepärase võimaluse kriminogeensel elemendil saavutada kontroll kogu riigimajanduse üle ja ohustada selle ebastabiilsusega kogu piirkonda kui ka tervet maailma.
Organiseeritud kuritegevusel on Mehhikos pikk ajalugu, teated suure mõjuvõimuga jõukudest ulatuvad 19.sajandini, 1960ndate aastate vältel keskendus organiseeritud kuritegevus Mehhikos alkoholi smuuugeldamisoperatsioonidele. Tõsise võimu saavutasid kartellide aga 1970ndatel, kui Ühendriikides vallandus “kokaiinibuum,” kartellide mõjuvõimu kasvu kiirendas Mehhikos 1980ndatel aastatel toimunud USA rünnakud Kolumbia narkokaupmeeste vastu, millega Kolumbia narkootikumide transiit käesoleva riigi kaudu liiga ohtlikuks muudeti. See tegevus sundis uimastikaupmehi otsima uusi marsruute kokaiini toimetamiseks tarbijani, milleks sai suurepärase väljakujunenud “ärikliima” tõttu Mehhiko. Sellel ajal saavutasid kartellid kuju, millisena me neid tänapäeval tunneme, ent see kuju on viimaste aastatega muutumas.
Kartellide mõjuala katab kogu Mehhikot, seega sõltuvad väiksemad kuriteoliigid: mõrvad, inimröövid ning vargused, kartellide protektoriaadist. Tasuks märkida, et eri kartellid kontrollivad erinevaid piirkondi ning vaidlusaluste territooriumite hulk on hakanud vähenema. See asjaolu vähendab vahendite hulka, mis kulub jõukude omavahelisteks sõdadeks ja võimaldab raha rohkem ringlusse suunata, et organisatsiooni mõjuvõimu veelgi kasvatada. Viimasel ajal ongi hakanud Mehhiko kartellide mõju kasvama üle Mehhiko-Ühendriikide piiri, püstitades USA-sse uimastite müümiseks vajalikke logistisikakeskusi ja värvates oma müüjateketti, et vähendada kohalike vahendajate komisjonitasusid. Mehhiko asub maailma suurimate uimatsitabijate- Ameerika Ühendriikide ning tootjate- Lõuna ning Kesk-Ameerika riikide vahel, rääkimata Hiina ja Aasia idarannikult tulevast impordist. See muudab Mehhiko maailma suurimaks narkootikumide vahendajaks. Rääkides numbritest- Mehhiko ekspordib Ühendriikidesse aastas ümmarguselt 40 miljardi väärtuses narkootikume, kogu Mehhiko eksport USA-sse on 220 miljonit. See on veidi alla ühe viiendiku kogu ekspordist. Tasub aga meenutada, et ülejäänud eksport (180 miljardit) jaguneb paljude eri ettevõtete vahel, 40 miljardit jaguneb aga loetud isikutegruppide vahel. Võimsamatel nendest, Sinaloa ja Gulf´i gruppidel, on seega rohkem kui piisavalt rahalisi vahendeid riigi majanduse kui ka valitsusaparaadi kontrollimiseks ning ära ostmiseks. Gruppidele ohtlikuks saavad vaid põhimõtetega inimesed, kuid nende vähesuse tõttu ei ole nad ise ümbritseva maailma eest kaitstud.
See loob suurepärase eelduse Mehhiko muutumisel läbi kukkunud riigiks, paraleelle võiks tuua 1980ndate Kolumbiaga. Ent Mehhiko olukord on mitmes mõttes hullem. Esiteks riigimajandus on maailmamastaabis üpris suur- 14ndal kohal, teiseks küündib riigi rahvaarv 100 millionini. Kolmas eeldus on vast kõige hullem ning mõjutab Eestit kõige rohkem. Mehhiko on riik, mis piirneb maailma ainsa suurvõimuga, kes on valmis Vene Föderatsioonile ning teiste maailma areenile tõusvatele suurvõimudele oponeerima. Mehhiko on ainus riik, mis võiks ohustada Ameerika Ühendriikide kontinentaalset hegemooniat ning sunnib siduma oma sõjajõude lõunapiiri kaitseks. Seni on peitunud USA mõjuvõim just kontinentaalkaitses, mis võimaldab minimeerida oma enda piiride kaitseks olevate sõdurite hulka ning kasutada selle võrra rohkem sõjajõude maailm apoliitikas osalemiseks. Mehhiko valitsusel lasub seetõttu tohutu geopoliitiline surve, sest ebastabiilsus Mehhikos on Vene Föderatsiooni huvides, just nimelt USA võimu kärpimiseks. Lähiajaloost tuleb meenutada, et Mexico City värbamiskontor oli KGB suurim kogu maailmas. Võib tekkida küsimus, mida kartellid saada võivad, mis neid piisavalt huvitaks, et mõne riigivõimuga tehinguid teha. Raha on ju neil eeltoodud numbritest lähtudes piisavalt, vastuseks on efektiivsed lahingurelvad, hädavajalikud Mehhiko armeele ning politseile oponeerimiseks. Hiljuti Mehhiko piirialal avastatud relvapeidikust avastati relvi, mille kättesaadavus oleks ilma mingisuguse võõrriigi valitsuse abita kaheldav- reaktiivmürske, soomustläbistavaid vintpüsse, loetelu jätkub. Efektiivselt toimiva riigina läbikukkunud Mehhiko on USA suurim stabiilsuse ohustaja, isegi vaenulik Mehhiko oleks parem variant. Toimivale riigile saab ju kehtestada sanktsioone, organiseerida blokaade ning äärmuslikul juhul ähvardada isegi invasiooniga. Ent riigiga, millel korralikult funktsioneeriv valitsus puudub, on võimatu võidelda. Meenutades olukorda Iraagis, sissisõda sellisel skaalal toimub seetõttu, et riiklikud võimuorganid saadeti laiali. Iraak on Mehhikoga võrreldes aga pisiasi, anarhias Mehhikot sõjajõududega üle võtta oleks võimatu.
Narkoketi läbilõikamine on ainus võimalus Mehhiko kollapsi vältimiseks ning seega Ühendriikide ja terve maailma stabiilsuse säilitamiseks. Antud eesmärki on aga äärmiselt raske saavutada, kindlasti ei aita mingisuguse reaalse barjääri ehitamine nagu on turvatara ehitamine, mis on vähendanud Mehhikost lähtuvat immigratsiooni. Piir on selleks lihtsalt liiga pikk. Pealegi tähendaks sellise tara ehitamine sisuliselt nn. Gaza sektori loomist Ameerikasse. Mehhiko ning Ühendriikide piirialade elanike kultuur ja suhted on alates Mehhiko-USA sõjast, millega kaasnes Texase annekteerimine, liialt läbipõimunud, tara rajamine lisaks pingeid ja suurendaks vastuolusid riigi valitsuste vastu. Tara ehitamine looks steeni halvast ulmenovellist, kus ühelpool tara käib tapmine ja lahingumöll, samal ajal kui teiselpool tara on margariitasid limpsiv heaolu ühiskond. Säherdune konfontratsioon ning USA kaitsepositsioonile asumine looks Mehhiko rahvastikus mulje, et nad on probleemiga üksi jäetud ning kiirendaks ametnikkonna korrumpeerumist veelgi. Utoopiline lahendus oleks USA lõpptarbijate elimineerimine, praktikas võtaks see aega aga põlvkondi, kuid niipalju aega probleemile lahenduse loomiseks arusaadavalt ei ole. Seega jääb ainsaks lahenduseks korruptsioonivaba ning usaldusväärse valitsuse loomine president Felipe Calderon´i poolt, kes välismaailma abiga suudaks probleemile piirid leida- õhkõrn võimalus, kuid see on ainus reaalne võimalus.
Paraku puudutab probleem meid rohkem kui tahaksime tunnistada, tunduvalt rohkem kui Somaalia piraatlus. Juhul kui Mehhiko peaks langema, jääb USA kümnenditeks seotud oma kontinendil konflikti lahendamisega. See tähendaks vägede väljatõmbamist peaaegu igalt poolt mujalt maailmast ning avaks vaba tee Lääne vaenulike superjõudude kujunemiseks, kellel oleks võimalused Euroopa oma mõjusfääri haaramiseks. Kui suuremad Euroopa riigid suudaksid mingisuguseid võimalusi vaenulikule jõule vastuseismiseks, siis Euroopa puhveralad oleksid kindlalt sõjalise invasiooni ohus. Palju kiidetud Euroopa liit ei ole oma territooriaalset tervillikust veel saavutanud, NATO sõjajõud on aga ilma Ameerika Ühendriikide sõjajõududeta tühised Kas oleksime valmis endale uute liitlaste otsimiseks?
Viimastel kuudel on olnud meedias tohutult juttu Somaaliast ning riigi peamisest elatusallikast piraatlusest. Riiki tuuakse peamise näitena, kuidas kuritegelik element on üle võtnud riigi juhtmise ja arengu. Antud probleemi valguses on taandunud tähelepanu Mehhiko narkokartellidelt, Eesti meedias ilmub ühes kuus vaid paar artiklit ning vaid juhtudel, kui on tapetud eriti veriselt ja jõhkralt mõni kõrge riigiametnik või narkoparun. Tegelik olukord Mehhikos on murettegev, föderaalvalitsusel ei jätku enam ressursse uimastikaupmeestega võitlemiseks, riigiaparaat on peaegu täielikult kartellide kontrolli all. Kui olukord ei parane, võib Mehhiko saada maailma suurimaks läbikukkunud riigiks, avades suurepärase võimaluse kriminogeensel elemendil saavutada kontroll kogu riigimajanduse üle ja ohustada selle ebastabiilsusega kogu piirkonda kui ka tervet maailma.
Organiseeritud kuritegevusel on Mehhikos pikk ajalugu, teated suure mõjuvõimuga jõukudest ulatuvad 19.sajandini, 1960ndate aastate vältel keskendus organiseeritud kuritegevus Mehhikos alkoholi smuuugeldamisoperatsioonidele. Tõsise võimu saavutasid kartellide aga 1970ndatel, kui Ühendriikides vallandus “kokaiinibuum,” kartellide mõjuvõimu kasvu kiirendas Mehhikos 1980ndatel aastatel toimunud USA rünnakud Kolumbia narkokaupmeeste vastu, millega Kolumbia narkootikumide transiit käesoleva riigi kaudu liiga ohtlikuks muudeti. See tegevus sundis uimastikaupmehi otsima uusi marsruute kokaiini toimetamiseks tarbijani, milleks sai suurepärase väljakujunenud “ärikliima” tõttu Mehhiko. Sellel ajal saavutasid kartellid kuju, millisena me neid tänapäeval tunneme, ent see kuju on viimaste aastatega muutumas.
Kartellide mõjuala katab kogu Mehhikot, seega sõltuvad väiksemad kuriteoliigid: mõrvad, inimröövid ning vargused, kartellide protektoriaadist. Tasuks märkida, et eri kartellid kontrollivad erinevaid piirkondi ning vaidlusaluste territooriumite hulk on hakanud vähenema. See asjaolu vähendab vahendite hulka, mis kulub jõukude omavahelisteks sõdadeks ja võimaldab raha rohkem ringlusse suunata, et organisatsiooni mõjuvõimu veelgi kasvatada. Viimasel ajal ongi hakanud Mehhiko kartellide mõju kasvama üle Mehhiko-Ühendriikide piiri, püstitades USA-sse uimastite müümiseks vajalikke logistisikakeskusi ja värvates oma müüjateketti, et vähendada kohalike vahendajate komisjonitasusid. Mehhiko asub maailma suurimate uimatsitabijate- Ameerika Ühendriikide ning tootjate- Lõuna ning Kesk-Ameerika riikide vahel, rääkimata Hiina ja Aasia idarannikult tulevast impordist. See muudab Mehhiko maailma suurimaks narkootikumide vahendajaks. Rääkides numbritest- Mehhiko ekspordib Ühendriikidesse aastas ümmarguselt 40 miljardi väärtuses narkootikume, kogu Mehhiko eksport USA-sse on 220 miljonit. See on veidi alla ühe viiendiku kogu ekspordist. Tasub aga meenutada, et ülejäänud eksport (180 miljardit) jaguneb paljude eri ettevõtete vahel, 40 miljardit jaguneb aga loetud isikutegruppide vahel. Võimsamatel nendest, Sinaloa ja Gulf´i gruppidel, on seega rohkem kui piisavalt rahalisi vahendeid riigi majanduse kui ka valitsusaparaadi kontrollimiseks ning ära ostmiseks. Gruppidele ohtlikuks saavad vaid põhimõtetega inimesed, kuid nende vähesuse tõttu ei ole nad ise ümbritseva maailma eest kaitstud.
See loob suurepärase eelduse Mehhiko muutumisel läbi kukkunud riigiks, paraleelle võiks tuua 1980ndate Kolumbiaga. Ent Mehhiko olukord on mitmes mõttes hullem. Esiteks riigimajandus on maailmamastaabis üpris suur- 14ndal kohal, teiseks küündib riigi rahvaarv 100 millionini. Kolmas eeldus on vast kõige hullem ning mõjutab Eestit kõige rohkem. Mehhiko on riik, mis piirneb maailma ainsa suurvõimuga, kes on valmis Vene Föderatsioonile ning teiste maailma areenile tõusvatele suurvõimudele oponeerima. Mehhiko on ainus riik, mis võiks ohustada Ameerika Ühendriikide kontinentaalset hegemooniat ning sunnib siduma oma sõjajõude lõunapiiri kaitseks. Seni on peitunud USA mõjuvõim just kontinentaalkaitses, mis võimaldab minimeerida oma enda piiride kaitseks olevate sõdurite hulka ning kasutada selle võrra rohkem sõjajõude maailm apoliitikas osalemiseks. Mehhiko valitsusel lasub seetõttu tohutu geopoliitiline surve, sest ebastabiilsus Mehhikos on Vene Föderatsiooni huvides, just nimelt USA võimu kärpimiseks. Lähiajaloost tuleb meenutada, et Mexico City värbamiskontor oli KGB suurim kogu maailmas. Võib tekkida küsimus, mida kartellid saada võivad, mis neid piisavalt huvitaks, et mõne riigivõimuga tehinguid teha. Raha on ju neil eeltoodud numbritest lähtudes piisavalt, vastuseks on efektiivsed lahingurelvad, hädavajalikud Mehhiko armeele ning politseile oponeerimiseks. Hiljuti Mehhiko piirialal avastatud relvapeidikust avastati relvi, mille kättesaadavus oleks ilma mingisuguse võõrriigi valitsuse abita kaheldav- reaktiivmürske, soomustläbistavaid vintpüsse, loetelu jätkub. Efektiivselt toimiva riigina läbikukkunud Mehhiko on USA suurim stabiilsuse ohustaja, isegi vaenulik Mehhiko oleks parem variant. Toimivale riigile saab ju kehtestada sanktsioone, organiseerida blokaade ning äärmuslikul juhul ähvardada isegi invasiooniga. Ent riigiga, millel korralikult funktsioneeriv valitsus puudub, on võimatu võidelda. Meenutades olukorda Iraagis, sissisõda sellisel skaalal toimub seetõttu, et riiklikud võimuorganid saadeti laiali. Iraak on Mehhikoga võrreldes aga pisiasi, anarhias Mehhikot sõjajõududega üle võtta oleks võimatu.
Narkoketi läbilõikamine on ainus võimalus Mehhiko kollapsi vältimiseks ning seega Ühendriikide ja terve maailma stabiilsuse säilitamiseks. Antud eesmärki on aga äärmiselt raske saavutada, kindlasti ei aita mingisuguse reaalse barjääri ehitamine nagu on turvatara ehitamine, mis on vähendanud Mehhikost lähtuvat immigratsiooni. Piir on selleks lihtsalt liiga pikk. Pealegi tähendaks sellise tara ehitamine sisuliselt nn. Gaza sektori loomist Ameerikasse. Mehhiko ning Ühendriikide piirialade elanike kultuur ja suhted on alates Mehhiko-USA sõjast, millega kaasnes Texase annekteerimine, liialt läbipõimunud, tara rajamine lisaks pingeid ja suurendaks vastuolusid riigi valitsuste vastu. Tara ehitamine looks steeni halvast ulmenovellist, kus ühelpool tara käib tapmine ja lahingumöll, samal ajal kui teiselpool tara on margariitasid limpsiv heaolu ühiskond. Säherdune konfontratsioon ning USA kaitsepositsioonile asumine looks Mehhiko rahvastikus mulje, et nad on probleemiga üksi jäetud ning kiirendaks ametnikkonna korrumpeerumist veelgi. Utoopiline lahendus oleks USA lõpptarbijate elimineerimine, praktikas võtaks see aega aga põlvkondi, kuid niipalju aega probleemile lahenduse loomiseks arusaadavalt ei ole. Seega jääb ainsaks lahenduseks korruptsioonivaba ning usaldusväärse valitsuse loomine president Felipe Calderon´i poolt, kes välismaailma abiga suudaks probleemile piirid leida- õhkõrn võimalus, kuid see on ainus reaalne võimalus.
Paraku puudutab probleem meid rohkem kui tahaksime tunnistada, tunduvalt rohkem kui Somaalia piraatlus. Juhul kui Mehhiko peaks langema, jääb USA kümnenditeks seotud oma kontinendil konflikti lahendamisega. See tähendaks vägede väljatõmbamist peaaegu igalt poolt mujalt maailmast ning avaks vaba tee Lääne vaenulike superjõudude kujunemiseks, kellel oleks võimalused Euroopa oma mõjusfääri haaramiseks. Kui suuremad Euroopa riigid suudaksid mingisuguseid võimalusi vaenulikule jõule vastuseismiseks, siis Euroopa puhveralad oleksid kindlalt sõjalise invasiooni ohus. Palju kiidetud Euroopa liit ei ole oma territooriaalset tervillikust veel saavutanud, NATO sõjajõud on aga ilma Ameerika Ühendriikide sõjajõududeta tühised Kas oleksime valmis endale uute liitlaste otsimiseks?
neljapäev, 6. november 2008
Kõrini Meie e-Riigist
Sattusin täna EPL võrguväljaandest lugema kummaliselt tuttavat pealkirja: “Vabadussammas ümbritseti telgiga, et töömeestel külm ei oleks...” Kummaliste, ent samas äärmiselt loogiliste seoste tõttu, tuli tertsiaarmälust pronkssõduri ümbritsemisest telgiga- mis teha kui inimene rikutult mõtleb. Igaljuhul sai uudishimu minust võitu ja klikkisin ahvatlusväärset nuppu “vaata kommentaare”, et näha, kas veel rikutud inimesi leidub. Ja neid oli- terve posu kusjuures, tundsin end kohemaid kergemalt. Aga taaskord hakkas mind teadlikult või mitte häirima fakt, et kõik miniatuursed arvamusavaldused on valmis vermitud ühe malli järgi. On võetud mingi kindel seisukoht, kuid seda ei vaevuta põhjendama, piisab faktist, et asi nii inimeste arvates on ja seda möla võib seetõttu ükskõik kui palju ajada. Minu jaoks aga tõest argumenti ei eksisteeri, ükskõik kui lihtlabane see ka poleks, kui inimene argumenti kaitsta ei oska. Pronksõduri ja Vabadussamba seosed see-selleks.
Hoopis valusam teema on kommentaarid integratsiooni protsessi ja selle kohta arvamust avaldavate algupäraselt vene rahvusest kodanike pihta, tegelikult ei ole isegi rahvus oluline, piisab vaid slaavipärasest nimest.. Kommentaariumite seltskond on ka selle teema puhul jaganud end kaheks, nagu ükskõik millise teema puhul. Ühed, kes olid kunagi veidi mõistlikumad, ja valdasid arutlemisoskust veidi paremini, toetavad arvamusavaldaja positsiooni, sest eestivenelaste arvamused on üldiselt väga sügavmõttelised ning targad- põhjuseks osata näha teemat objektiivsemalt ja arvestada mõlema vaatenurga arvamusi. Teised aga, kes eelistavad rahvusliku kuuluvust indiviidi mõttele, tekitavad kohemaid mõnitustelaviini nii originaalarvaja kui ka toetusavaldanu pihta. Kusjuures mitte kumbki kommentatooritest ei ole teineteist targem, kuna nad ei too välja õigeid argumente oma positsiooni kaitsmiseks. Piisab vaid kui karjuda vastastikku judokristlane, kommar, kgb-lane jne... Muidugi mõnitatakse seejuures ka terveid rahvuseid. Ja seda ükskõik milllise arvamuse puhul- tekib nõiaring, ühed sõimavad teist, kuna neid on kunagi sõimatud. Targemad ja põhjendatud arvamused upuvad aga lihtsalt muda sisse ära. Kommentaatorid kasutavad tõsiseid teemasid üksteisega arvete klattimiseks, kusjuures veel anonüümselt, kas nad julgeksid tõesti niimoodi teha, kui nende identiteet oleks avalik.
Tekib tõsine küsimus mis on asja mõte, kui kumbki pool sellst tegelikult
kunagi ei võida ja konsensust ei leita. Peaasi, et vihaleek ära ei kustuks ja sõda täie hooga edasi käiks ning ennast välja elada saaks. Kas tõesti on valge -ja hallkraede kontorite töö nii igav kui ka stressirohke, et teistmoodi ei saa? Kui inimest tõesti sellised probleemid vaevavad, siis võiks minna pigem psühholoogi juurde või poksitrenni või mis veel kõige geniaalsem- töötada välja kommentaariumi simulaator, kus virtuaalseid vesipäid kogu hingest sõimata saaks. Üldine efekt oleks ikkagi ju sama, ainult Eestist üldiselt ei jääks sellisel juhul muljet, nagu oleks me tõesti Kolmanda Reich´i õiguslikud järglased. Võttes aluseks olukorra, kus mingisugune välisriigi ametnik või pealik x-ajalehe kommentaariumi lahti võtab ja palub enda kõrval seisval tõlgil tekst talle arusaadavaks muuta, siis mis muu mulje meist jääda võiks, kui ksenofoobidest barbarite kari. Barbarite puhul pean ma muidugi silmis madalal ühiskonnatasemel olevaid inimesi ning ei mõnita konkreetset rahvakildu.
Igaljuhul ei vääriks me sellise hinnangukriteeriumi alusel olema ei Euroopa Liidus ega NATO-s ega kuskil kultuurrahvaste läheduses, pigem kuskil kaugel-kaugel silmapiiri taga, modernses banaanivabariigis. Eestlased turustavad end kui e-Riiki. Asi nii roosiline ka ei ole, regulaarset Interneti kasutavate inimeste protsendi poolest oleme Euroopas kuuendal kohal. Siiski erinevaid taskust tühjendavaid e-teenuseid on meil piisavalt ja e-Riik toimib ka kuidagi, kuigi selle aasta andmetega oleme selles edetabelis kõvasti langenud. Kuid mispärast peaksime üldse midagi mõistlikku välja arendama, kui on kommentaariumites suurepärane võimalus oma hetkeemotsioone välja elades Totaalset Sõda pidada. Tuld! KomentaariumiSõda Alga!
______________________________
GeniaalOriginaalsus Corporated
Hoopis valusam teema on kommentaarid integratsiooni protsessi ja selle kohta arvamust avaldavate algupäraselt vene rahvusest kodanike pihta, tegelikult ei ole isegi rahvus oluline, piisab vaid slaavipärasest nimest.. Kommentaariumite seltskond on ka selle teema puhul jaganud end kaheks, nagu ükskõik millise teema puhul. Ühed, kes olid kunagi veidi mõistlikumad, ja valdasid arutlemisoskust veidi paremini, toetavad arvamusavaldaja positsiooni, sest eestivenelaste arvamused on üldiselt väga sügavmõttelised ning targad- põhjuseks osata näha teemat objektiivsemalt ja arvestada mõlema vaatenurga arvamusi. Teised aga, kes eelistavad rahvusliku kuuluvust indiviidi mõttele, tekitavad kohemaid mõnitustelaviini nii originaalarvaja kui ka toetusavaldanu pihta. Kusjuures mitte kumbki kommentatooritest ei ole teineteist targem, kuna nad ei too välja õigeid argumente oma positsiooni kaitsmiseks. Piisab vaid kui karjuda vastastikku judokristlane, kommar, kgb-lane jne... Muidugi mõnitatakse seejuures ka terveid rahvuseid. Ja seda ükskõik milllise arvamuse puhul- tekib nõiaring, ühed sõimavad teist, kuna neid on kunagi sõimatud. Targemad ja põhjendatud arvamused upuvad aga lihtsalt muda sisse ära. Kommentaatorid kasutavad tõsiseid teemasid üksteisega arvete klattimiseks, kusjuures veel anonüümselt, kas nad julgeksid tõesti niimoodi teha, kui nende identiteet oleks avalik.
Tekib tõsine küsimus mis on asja mõte, kui kumbki pool sellst tegelikult
kunagi ei võida ja konsensust ei leita. Peaasi, et vihaleek ära ei kustuks ja sõda täie hooga edasi käiks ning ennast välja elada saaks. Kas tõesti on valge -ja hallkraede kontorite töö nii igav kui ka stressirohke, et teistmoodi ei saa? Kui inimest tõesti sellised probleemid vaevavad, siis võiks minna pigem psühholoogi juurde või poksitrenni või mis veel kõige geniaalsem- töötada välja kommentaariumi simulaator, kus virtuaalseid vesipäid kogu hingest sõimata saaks. Üldine efekt oleks ikkagi ju sama, ainult Eestist üldiselt ei jääks sellisel juhul muljet, nagu oleks me tõesti Kolmanda Reich´i õiguslikud järglased. Võttes aluseks olukorra, kus mingisugune välisriigi ametnik või pealik x-ajalehe kommentaariumi lahti võtab ja palub enda kõrval seisval tõlgil tekst talle arusaadavaks muuta, siis mis muu mulje meist jääda võiks, kui ksenofoobidest barbarite kari. Barbarite puhul pean ma muidugi silmis madalal ühiskonnatasemel olevaid inimesi ning ei mõnita konkreetset rahvakildu.
Igaljuhul ei vääriks me sellise hinnangukriteeriumi alusel olema ei Euroopa Liidus ega NATO-s ega kuskil kultuurrahvaste läheduses, pigem kuskil kaugel-kaugel silmapiiri taga, modernses banaanivabariigis. Eestlased turustavad end kui e-Riiki. Asi nii roosiline ka ei ole, regulaarset Interneti kasutavate inimeste protsendi poolest oleme Euroopas kuuendal kohal. Siiski erinevaid taskust tühjendavaid e-teenuseid on meil piisavalt ja e-Riik toimib ka kuidagi, kuigi selle aasta andmetega oleme selles edetabelis kõvasti langenud. Kuid mispärast peaksime üldse midagi mõistlikku välja arendama, kui on kommentaariumites suurepärane võimalus oma hetkeemotsioone välja elades Totaalset Sõda pidada. Tuld! KomentaariumiSõda Alga!
______________________________
GeniaalOriginaalsus Corporated
pühapäev, 28. september 2008
Elu mõte
Alates juba inimkonna koidikust pea miljon aastat tagasi, kui esimene inimese-eellane haaras kätte kivitüki on inimkond otsinud vastust ülimaile küsimusele- “Mis on elumõte?” Teemat on lahanud sajad, kui mitte tuhanded filosoofid, teadlased ja õpetlased, ent vastust otsides on tekkinud vaid uued küsimused. Ei saa salata, ülimale küsimusele vastust otsides tehtud avastused on toonud kasu kogu populatsioonile. Elu mõtet on otsitud vahetpidamatult, kui mitte arvestada sisse “pimedat” keskaega, mil kõik tundus olevat korras- Kirik oli suutnud teha sajandiga seda, mida antiikaja teadlased ei olnud suutnud teha tuhandete aastatega. Selgitada välja elumõte: teenida jumalat ning nende esindajaid maapeal. Paraku ei kestnud stoiline rahu kaua, nii pea kui teadus heitis endalt orjaahelad, lõid eksistentsi alustalad kõikuma. Arenev teadus põhjustas kahtlusi, mis viis modernistliku ja sealt edasi postmodernistliku ühiskonna tekkeni. Postmodernistlik ühiskond rabeleb praegu selle nimel, et leida põhjus olla, isik, kes on kaotanud põhjuse eksisteerida, on ohtlik nii endale kui teistele.
Aegade algusest saadik on inimised üritanud otsida endale mingit kõrgemat olendit, kellele häda korral loota, või kes annaks mingi vihje või põhjuse elamiseks, s.t. anda elule mõte. Seda vajadust, äärmisel juhul nõrkust on aga pikalt ekspluateerinud erinevad ususektid alates Vana- Indiast kuni islamiradikaalideni, kasutades jõhkralt ära inimesi, kes otsisid mõtet elada, oma lühiajaliste geopoliitiliste võimuvõitluste tapalavale. Küsimus on aga selles, kas kõik on nii must-valge, kui paistab, kõik sõltub sellest kui humanistlikult asjale läheneda. Anti ju ometi elutahte kaotanud inimesele teine võimalus, olgu kasvõi lühikeseks ajaks, neile anti põhjus taaskord elada! Võime endalt küsida, kas inimelu on üleüldse eksisteerimist väärt, kui tal endal puudub elu eesmärk- kas ühiskonnal on vaja vaid vegeteerivat mõistuseta humanoidi, kes vaid raiskab ümbritseva keskkonna niigi piiratud ressursse? Lisaks sellele, ei ole kunagi olnud juhust, kui kiriku teenimisele oleks otseselt vastu vaieldud, isegi kui esitatud nõudmised olid kõrged, järelikult on olnud sekti huvide teenimiseks rakendatud indiviidid oma positsiooniga, tundes irooniliselt isegi rõõmu, kuna ei pidanud enda eest midagi otsustama. Esimeseks näiteks võime tuua eluaegse vanglakaristusega süüdi mõistetud vangid, kes leiavad pikapeale Jumala. Mis on see muud, kui oma elule mõtte otsimine, tee Jumala juurde serveeritakse neile Piiblina lausa kandiku peal ette, sest kes viitsiks koristada igal hommikul arestikambritest laipu, kes olid kunagi inimesed, kes kaotasid elu mõtte. Teiseks, veidi äärmuslikumaks näiteks võime tuua islamiradikaalid, kes lähevad uhkustundega surma, uurides nende minevikku, leiame, et enamik nendest on oma tavaelus läbipõrunud ning ei ole suutnud täita ühiskonna kehtestatud normatiive. Võimalus lõpetada oma elu “stiilselt” tundub neile oma elu võimalusena, saada märtriks, seetähendab au ja surematut kuulsust. Kuid võttes elu mõtteks teenida jumalat ning tema “maapealseid teenreid,” peame me arvestama, et selline teguviis tähendab loobumist inimesele nii loomuomasest uudishimust, milleta muutuks me kõik süsteemiorjadeks. Usk ei paku lahendusi, vaid lükkab edasi vaid vältimatut. Peagu võrdselt usuga otsitakse abi elu mõtte leidmiseks saatuselt, isikustamise läbinud Saatus, esineb enamike, kui mitte kõigi rahvusgruppide müütides ja legendides. See viitab vaid sellele, et Saatust oma müstilisusega mängib inimese mõttemaailmas tähtsat rolli. Saatuselt abi palumine tähendab pigem vastutuse ülekandmist kellelegi teisele, keda reaalselt ei eksisteeri, seega on Saatuselt abipalumine pigem siiski enesepetmine. Kreeklaste moiradel, roomlaste parcae´del, Põhjala norns´idel, kui ka germaanlaste ursitoare´del on palju ühist, kõik nad esinevad kolmik jumalannadena, ka on nende ülesanded sarnased: määrata eluea pikkus, juhtida inimest läbi elu, pakkudes talle erinevaid võimalusi, kui ka hoolitseda inimese üleüldse sündimise eest. Seega peaksime terve oma elu usaldama Saatus(te) kääte ning loobuma katsetest oma saatust muuta, kuna see on nagunii võimatu. Loobuda aga katsetest muuta oma elujärge paremaks ja olemasolu vajalikumaks võrdub aga automaatselt elumõtte hülgamisega.
Tahe teada oma tulevikku oma peagu sama vana kui tahe elada, peaks ju informatsiooni meie tuleviku kohta andma meile paremaid võimalusi oma olevikuga toimetulemiseks. Erinevatel ajastutel on ome tuleviku teada saamiseks küsitud abi jumalatelt, oraaklitelt, “selgeltnägijatelt”, on isegi otsitud abi hallutsinatsioone tekitavatest narkootikumitest, mis väidedavalt peaksid andma aimu tulevikust. Paraku väidab tänapäevane kvantfüüsika, et võimalus kogeda tulevikku, olles ise olevikus peagu täielikult võimatu. Mida täpsemalt suudame määrata objekti/aatomi mõõtmeid, seda väiksema täpsusega suudame määrata tema asukohta tulevikus. Seega summutas Einstein võimaluse tulevikku nägemiseks. Ühesuunaline ajareis tulevikku on aga teoreetiliselt võimalik, kasutades selleks osakeste kiirendust üle valguskiiruse, mustade aukude tekitatud gravitatsiooni ja aja-anomaaliat või n.ö. ussiaugu hüpoteesi, mille kohaselt on võimalik kasutada otseteed ala-kosmose ajakulgemises. Ent kas elaksime oma elu paremini, kui teaksime, mis meid tulevikus ees ootab. Kas ei riskiks me iseenda tuleviku hoopis halvemaks muutmisega? Meie suuda ju leida üles sündmusi, mis põhjustasid millegi juhtumise, seega võime lähituleviku sündmusi ümberkorraldades muuta iseenda, kui ka terve maailma tulevikku. Nähes olevikus oma tulevikku, võime iseendale teadmata põhjustada liblikaefekti s.t. muutes väikest, universumi tasemelt vaadates tähtsusetut sündmust, võime põhjustada grandioose sündmuse tekke. Vaatleme olukorda, kus vaadates tulevikku näeme, et on puhkenud IV maailmasõda, me ei saa ju olla kindlad, et olevikus näha, et sõda toimub, ei põhjustanudki nimetatud sõda. Isegi minimaalse sekkumisega tulevikku või minevikku, võime kardinaalselt muuta ajaloo käiku, järelikult on ajaks kutsutud neljandas dimensioonis liikumine, isegi selle võimalikuse korral ääretult ohtlik.
Tihti mõtleme teadusest, kui sõbrast ja heast abimehest, milleta oleks me abitud ning terve ökosüsteemi jahiloomaks. Vaadeldes aga postmodernistlikku ühiskonda, kus me hetkel viibime, leiame me eest teaduse poolt sünnitatud Kaose, teadus on andnud rahvale meie olemuse kohta liiga palju informatsiooni, mistõttu oleme hakanud kahtlema eksistentsi mõttes endas. See omakorda on aga põhjustanud moraalistandardite languse, kehakultuse, tarbimiskultuuri ja kuritegevuse suurenemist. Esimese löögi stabiilse moraalistandarti hävitamiseks andis Darwin, tõestades edukalt, et inimesed ei ole loodud jumala poolt, vaid on välja arenenud miljonite aastate jooksul. Jumalast valitud “Mõtlevast Inimesest” sai hetkega evolutsiooni seni kõige paremini disainitud masin. Kirik püüdis teooria vastu võidelda, ent teadis juba ette, et võitleb sõjas, mille tulemus on juba teada. 20. saj. Esimesel poolel lõi aga laineid kaks meest Freud ja Einstein. On raske öelda, kumb mängis järgnevates muutustes suuremat rolli, kas Freudi väide, et kogu inimese tegevust juhib vaid taltsutamatu seksuaaltung või väide, et kogu ruum meie ümber on relatiivne ja võib alluda kergesti erinevatele mõjutustele. Praegune astrofüüsika ja geenitehnoloogia areng on vaid kiirendanud ühiskonna moraali allakäiku. Ent peame palvetame, et me saame igavesest ajast igavesti küsida “Miks?” sest ilma sellise nõnda lihtsa sõnata, võime me end lihtsalt ühel hetkel taandada loomalikule eesmärgile- paljuneda, niipalju kui võimalik. Seega on teadus kui kahe teraga mõõk, ühelt poolt tagab ta progressi, sundides meid küsima ülimat küsimust, ent teiselt poolt ajab meid selle sams küsimuse välja uurimisega hukatusse.
Elu mõte väljaselgitamiseks kuluks miljoneid paberilehti või arvuti gigabaite ning miljardeid aastaid, isegi kui me näeme progressi teaduses, ei tohiks me muretseda oma olemasolu pärast. On alati midagi, mida uurida, avastada või tõestada, ent samas ei tohiks me unustada asja, mis teeb meid inimesteks- armastust. Vaid armastus ja uudishimu eristab meid masinatest, vähemalt võime me veel nii mõelda, et me ei ole vaid biokeemiliste protsesside kogum. Usk võib anda meile toetust ning tuge, kuid me ei saa lootma jääda vaid sellele, et keegi meist palju kõrgemal tasemel eksisteeriv olend juhib meid sujuvalt läbi elutee, kuigi see ei ole “nööriteooria” üheteist dimensiooni järgi sugugi võimatu, või et laseksime teistel enda eest otsustada, vaid vaba tahe kindlustab täisväärtusliku elu. Kui midagi muud enam üle ei jää, võime alati võtta oma elumõtteks uurida välja elumõte.
Aegade algusest saadik on inimised üritanud otsida endale mingit kõrgemat olendit, kellele häda korral loota, või kes annaks mingi vihje või põhjuse elamiseks, s.t. anda elule mõte. Seda vajadust, äärmisel juhul nõrkust on aga pikalt ekspluateerinud erinevad ususektid alates Vana- Indiast kuni islamiradikaalideni, kasutades jõhkralt ära inimesi, kes otsisid mõtet elada, oma lühiajaliste geopoliitiliste võimuvõitluste tapalavale. Küsimus on aga selles, kas kõik on nii must-valge, kui paistab, kõik sõltub sellest kui humanistlikult asjale läheneda. Anti ju ometi elutahte kaotanud inimesele teine võimalus, olgu kasvõi lühikeseks ajaks, neile anti põhjus taaskord elada! Võime endalt küsida, kas inimelu on üleüldse eksisteerimist väärt, kui tal endal puudub elu eesmärk- kas ühiskonnal on vaja vaid vegeteerivat mõistuseta humanoidi, kes vaid raiskab ümbritseva keskkonna niigi piiratud ressursse? Lisaks sellele, ei ole kunagi olnud juhust, kui kiriku teenimisele oleks otseselt vastu vaieldud, isegi kui esitatud nõudmised olid kõrged, järelikult on olnud sekti huvide teenimiseks rakendatud indiviidid oma positsiooniga, tundes irooniliselt isegi rõõmu, kuna ei pidanud enda eest midagi otsustama. Esimeseks näiteks võime tuua eluaegse vanglakaristusega süüdi mõistetud vangid, kes leiavad pikapeale Jumala. Mis on see muud, kui oma elule mõtte otsimine, tee Jumala juurde serveeritakse neile Piiblina lausa kandiku peal ette, sest kes viitsiks koristada igal hommikul arestikambritest laipu, kes olid kunagi inimesed, kes kaotasid elu mõtte. Teiseks, veidi äärmuslikumaks näiteks võime tuua islamiradikaalid, kes lähevad uhkustundega surma, uurides nende minevikku, leiame, et enamik nendest on oma tavaelus läbipõrunud ning ei ole suutnud täita ühiskonna kehtestatud normatiive. Võimalus lõpetada oma elu “stiilselt” tundub neile oma elu võimalusena, saada märtriks, seetähendab au ja surematut kuulsust. Kuid võttes elu mõtteks teenida jumalat ning tema “maapealseid teenreid,” peame me arvestama, et selline teguviis tähendab loobumist inimesele nii loomuomasest uudishimust, milleta muutuks me kõik süsteemiorjadeks. Usk ei paku lahendusi, vaid lükkab edasi vaid vältimatut. Peagu võrdselt usuga otsitakse abi elu mõtte leidmiseks saatuselt, isikustamise läbinud Saatus, esineb enamike, kui mitte kõigi rahvusgruppide müütides ja legendides. See viitab vaid sellele, et Saatust oma müstilisusega mängib inimese mõttemaailmas tähtsat rolli. Saatuselt abi palumine tähendab pigem vastutuse ülekandmist kellelegi teisele, keda reaalselt ei eksisteeri, seega on Saatuselt abipalumine pigem siiski enesepetmine. Kreeklaste moiradel, roomlaste parcae´del, Põhjala norns´idel, kui ka germaanlaste ursitoare´del on palju ühist, kõik nad esinevad kolmik jumalannadena, ka on nende ülesanded sarnased: määrata eluea pikkus, juhtida inimest läbi elu, pakkudes talle erinevaid võimalusi, kui ka hoolitseda inimese üleüldse sündimise eest. Seega peaksime terve oma elu usaldama Saatus(te) kääte ning loobuma katsetest oma saatust muuta, kuna see on nagunii võimatu. Loobuda aga katsetest muuta oma elujärge paremaks ja olemasolu vajalikumaks võrdub aga automaatselt elumõtte hülgamisega.
Tahe teada oma tulevikku oma peagu sama vana kui tahe elada, peaks ju informatsiooni meie tuleviku kohta andma meile paremaid võimalusi oma olevikuga toimetulemiseks. Erinevatel ajastutel on ome tuleviku teada saamiseks küsitud abi jumalatelt, oraaklitelt, “selgeltnägijatelt”, on isegi otsitud abi hallutsinatsioone tekitavatest narkootikumitest, mis väidedavalt peaksid andma aimu tulevikust. Paraku väidab tänapäevane kvantfüüsika, et võimalus kogeda tulevikku, olles ise olevikus peagu täielikult võimatu. Mida täpsemalt suudame määrata objekti/aatomi mõõtmeid, seda väiksema täpsusega suudame määrata tema asukohta tulevikus. Seega summutas Einstein võimaluse tulevikku nägemiseks. Ühesuunaline ajareis tulevikku on aga teoreetiliselt võimalik, kasutades selleks osakeste kiirendust üle valguskiiruse, mustade aukude tekitatud gravitatsiooni ja aja-anomaaliat või n.ö. ussiaugu hüpoteesi, mille kohaselt on võimalik kasutada otseteed ala-kosmose ajakulgemises. Ent kas elaksime oma elu paremini, kui teaksime, mis meid tulevikus ees ootab. Kas ei riskiks me iseenda tuleviku hoopis halvemaks muutmisega? Meie suuda ju leida üles sündmusi, mis põhjustasid millegi juhtumise, seega võime lähituleviku sündmusi ümberkorraldades muuta iseenda, kui ka terve maailma tulevikku. Nähes olevikus oma tulevikku, võime iseendale teadmata põhjustada liblikaefekti s.t. muutes väikest, universumi tasemelt vaadates tähtsusetut sündmust, võime põhjustada grandioose sündmuse tekke. Vaatleme olukorda, kus vaadates tulevikku näeme, et on puhkenud IV maailmasõda, me ei saa ju olla kindlad, et olevikus näha, et sõda toimub, ei põhjustanudki nimetatud sõda. Isegi minimaalse sekkumisega tulevikku või minevikku, võime kardinaalselt muuta ajaloo käiku, järelikult on ajaks kutsutud neljandas dimensioonis liikumine, isegi selle võimalikuse korral ääretult ohtlik.
Tihti mõtleme teadusest, kui sõbrast ja heast abimehest, milleta oleks me abitud ning terve ökosüsteemi jahiloomaks. Vaadeldes aga postmodernistlikku ühiskonda, kus me hetkel viibime, leiame me eest teaduse poolt sünnitatud Kaose, teadus on andnud rahvale meie olemuse kohta liiga palju informatsiooni, mistõttu oleme hakanud kahtlema eksistentsi mõttes endas. See omakorda on aga põhjustanud moraalistandardite languse, kehakultuse, tarbimiskultuuri ja kuritegevuse suurenemist. Esimese löögi stabiilse moraalistandarti hävitamiseks andis Darwin, tõestades edukalt, et inimesed ei ole loodud jumala poolt, vaid on välja arenenud miljonite aastate jooksul. Jumalast valitud “Mõtlevast Inimesest” sai hetkega evolutsiooni seni kõige paremini disainitud masin. Kirik püüdis teooria vastu võidelda, ent teadis juba ette, et võitleb sõjas, mille tulemus on juba teada. 20. saj. Esimesel poolel lõi aga laineid kaks meest Freud ja Einstein. On raske öelda, kumb mängis järgnevates muutustes suuremat rolli, kas Freudi väide, et kogu inimese tegevust juhib vaid taltsutamatu seksuaaltung või väide, et kogu ruum meie ümber on relatiivne ja võib alluda kergesti erinevatele mõjutustele. Praegune astrofüüsika ja geenitehnoloogia areng on vaid kiirendanud ühiskonna moraali allakäiku. Ent peame palvetame, et me saame igavesest ajast igavesti küsida “Miks?” sest ilma sellise nõnda lihtsa sõnata, võime me end lihtsalt ühel hetkel taandada loomalikule eesmärgile- paljuneda, niipalju kui võimalik. Seega on teadus kui kahe teraga mõõk, ühelt poolt tagab ta progressi, sundides meid küsima ülimat küsimust, ent teiselt poolt ajab meid selle sams küsimuse välja uurimisega hukatusse.
Elu mõte väljaselgitamiseks kuluks miljoneid paberilehti või arvuti gigabaite ning miljardeid aastaid, isegi kui me näeme progressi teaduses, ei tohiks me muretseda oma olemasolu pärast. On alati midagi, mida uurida, avastada või tõestada, ent samas ei tohiks me unustada asja, mis teeb meid inimesteks- armastust. Vaid armastus ja uudishimu eristab meid masinatest, vähemalt võime me veel nii mõelda, et me ei ole vaid biokeemiliste protsesside kogum. Usk võib anda meile toetust ning tuge, kuid me ei saa lootma jääda vaid sellele, et keegi meist palju kõrgemal tasemel eksisteeriv olend juhib meid sujuvalt läbi elutee, kuigi see ei ole “nööriteooria” üheteist dimensiooni järgi sugugi võimatu, või et laseksime teistel enda eest otsustada, vaid vaba tahe kindlustab täisväärtusliku elu. Kui midagi muud enam üle ei jää, võime alati võtta oma elumõtteks uurida välja elumõte.
kolmapäev, 24. september 2008
Mõningaid mõtteid...
Eile toimus Soomes järjekordne koolitulistamine, hukkunuid 10.Meeles tuleks pidada, et see ei ole üksik juhtum-viimase kümne aasta jooksul on nende koguarv paisunud maailmas viiekümne lähedaseks, peamiselt heaolu riikides. Säärased juhtumid ei tohiks saada ühiskonna lahutamatuks osaks, paraku kasvab juhtumite arv progresseeruvas tempos iga aasta. Peaaegu pärast iga meedias kajastatud intsidenti kogunevad kokku nõunikud ja psühholoogid
erinevates komiteedes ja arutavad, mida edasiste selliste juhtumite vältimiseks teha. Peaministrid ja presidendid teevad üle maailma üksteise riikidele kaastunde avaldusi, ent siiski ei paista sellest kasu olevat- surmad jätkuvad.
Eri analüütikud toovad välja kümnete kaupa erinevaid põhjusi, mis tulistamisi võis põhjustada, s.h. koolivägivalda, stressirikast kodu, isegi märulifilme, misjärel riik nende alusel midagi ette püüab võtta. Siiani edudult.
Koolivägivald vale rõhupunktina
Ma ei kavatse väita, nagu kulutataks ressurse kooli vägivallaga võitlemiseks asjata, see on vägagi tervitatav, kuid antud situatsioonis seda ühe põhjusena ette tuua on mõttetu.Kohatuks eelearvamuseks on saanud pärast Ilmar Raagi “Klassi,” et tüüpiliseks koolimõrvariks ongi just vaikne "hiireke", kes ennast päevast-päeva kiusata laseb. Tegelikkuses see niimoodi ei ole- harilikult on koolivägivalla ohvrid emotsionaalses mõttes juba nii hoolimatud, et nad ei hooli isegi ühiskonnale tagasi tegemisest. Teiselt inimeselt elu võtmiseks peavad inimesel endal olema märksa tugevamad motiivid ja natuur. Põhjus peitub milleski märksa sügavamas, sest olen abzoluutselt kindel, et nn. arengumaades on koolivägivalla tase sama suur, kui mitte märksa kõrgem kui heaolu-riikides. Sellegipoolest toimuvad 95% koolitulistamistest just viimastes
Heaolu ühiskonna mured ja vaevad
Heaolu ühiskonna üks suuremaid puudusi on kiire elu tempo- Kool, Töö, Trennid jne. Üksikisiku tasemel usalduskontaktid jäetakse aga tahaplaanile, inimestel ei ole lihtsalt enam aega lähedastega rääkida. Teoreetiliselt on hea öelda, et siis tuleb aega leida, kuid tegelikkuses on see hoopis keerulisem. Kui karusell on juba käima lükatud, siis on väga raske selle pealt maha hüpata, eriti siis kui ühiskonna moraal seda ei soosi. Hoopis tähtsamaks peetakse majanduslikku kui ka võimu võimupositsiooni ühiskonnas. Lähedastega probleemide jagamine on lääne hai-ühiskonnas aga nõrkuse märk. Selle asemel soositakse psühholoogidega oma mõttemaailma jagamist, seda teevad reeglina aga vaimselt stabiilsed ja terved inimesed, kellel tegelikult otsest vajadust ei ole. Haiged või elu keerdkäikudesse kinnijäänud inimesed seda aga vabatahtlikult ei tee, kui just nende kõrval seisvad inimesed seda ei märka ega soovita/nõua. See omakorda toob meid 0-punkti, kus inimestel pole aega, et märgata.
Emotsionaalsed vapustus või haiglane tähelepanu vajadus?
Ükski inimene ei sünni hulluks ega hakka esimesest maailmasündimise hetkest inimesi vihkama. Seega peab aset leidma mingisugune emotsionaalne trauma, alles pärast mida hakkab inimene end jututubades konkreetse juhtumi puhul "misantroopiaks" kutsuma. Üldavalikkust see muidugi enam pärast teo kordasaatmist ei huvita, kui press juba indiviidi kohta on väitnud, et too on "kahe kassiga elav relvafanaatikust friik," siis vähemalt 9/10 inimestest on juba oma arvamuse kujundanud. Ja see ei ole positiivne või edasist arutelu tekitav. Vähem mõeldakse aga selle peale, et see sama ühiskond võis olla ise "friigi" tekkimises süüdi, kasvõi oma ignorantsusega. Tihti arvatakse, et kui inimene teistega ei suhtle, tähendab see seda, et talle meeldibki üksindus ja eraklikkus, tegelikkuses võib-olla, et inimene ei julge ise kontakti alustada, paljud meist ausalt öeldes kellelegi oma probleemi niisama-heast-peast kurtma läheks.
Inimene on ikkagi sotsiaalne olevus ja kui teatud piir on ületatud, kus indiviid enam üksindust ei talu, võib see viia meeleheitlike tähelepanu võitmise katseteni. Mis muu võiks ajendada tulevasi killereid oma veebikeskkondadesse oma tegude motiive ja ettevalmistuse kohta materjali postitamast? Kuigi inimene ise paarikümne minuti pärast võib-olla ise surnud on, on te anda jaoks vähemalt märgi maha jätnud: "Ma olin olemas, kasvõi hetkeks."
Lahendus?
Minu arvates võiks juhinduda väga vabalt Eesti Vabariigi juubeliaasta lipukirjast: "Märka inimest." Vormilt äärmiselt lihtne, kuigi sisuliselt on seda raske täita. Ent see on absoluutselt väärt katsetamist, aga see ei saa tulla mingi riikliku programmi käigus, me ise peame midagi selle jaoks ära tegema. Kärpima oma mugavusi ja varuma veidi rohkem aega oma kaaslaste jaoks.
erinevates komiteedes ja arutavad, mida edasiste selliste juhtumite vältimiseks teha. Peaministrid ja presidendid teevad üle maailma üksteise riikidele kaastunde avaldusi, ent siiski ei paista sellest kasu olevat- surmad jätkuvad.
Eri analüütikud toovad välja kümnete kaupa erinevaid põhjusi, mis tulistamisi võis põhjustada, s.h. koolivägivalda, stressirikast kodu, isegi märulifilme, misjärel riik nende alusel midagi ette püüab võtta. Siiani edudult.
Koolivägivald vale rõhupunktina
Ma ei kavatse väita, nagu kulutataks ressurse kooli vägivallaga võitlemiseks asjata, see on vägagi tervitatav, kuid antud situatsioonis seda ühe põhjusena ette tuua on mõttetu.Kohatuks eelearvamuseks on saanud pärast Ilmar Raagi “Klassi,” et tüüpiliseks koolimõrvariks ongi just vaikne "hiireke", kes ennast päevast-päeva kiusata laseb. Tegelikkuses see niimoodi ei ole- harilikult on koolivägivalla ohvrid emotsionaalses mõttes juba nii hoolimatud, et nad ei hooli isegi ühiskonnale tagasi tegemisest. Teiselt inimeselt elu võtmiseks peavad inimesel endal olema märksa tugevamad motiivid ja natuur. Põhjus peitub milleski märksa sügavamas, sest olen abzoluutselt kindel, et nn. arengumaades on koolivägivalla tase sama suur, kui mitte märksa kõrgem kui heaolu-riikides. Sellegipoolest toimuvad 95% koolitulistamistest just viimastes
Heaolu ühiskonna mured ja vaevad
Heaolu ühiskonna üks suuremaid puudusi on kiire elu tempo- Kool, Töö, Trennid jne. Üksikisiku tasemel usalduskontaktid jäetakse aga tahaplaanile, inimestel ei ole lihtsalt enam aega lähedastega rääkida. Teoreetiliselt on hea öelda, et siis tuleb aega leida, kuid tegelikkuses on see hoopis keerulisem. Kui karusell on juba käima lükatud, siis on väga raske selle pealt maha hüpata, eriti siis kui ühiskonna moraal seda ei soosi. Hoopis tähtsamaks peetakse majanduslikku kui ka võimu võimupositsiooni ühiskonnas. Lähedastega probleemide jagamine on lääne hai-ühiskonnas aga nõrkuse märk. Selle asemel soositakse psühholoogidega oma mõttemaailma jagamist, seda teevad reeglina aga vaimselt stabiilsed ja terved inimesed, kellel tegelikult otsest vajadust ei ole. Haiged või elu keerdkäikudesse kinnijäänud inimesed seda aga vabatahtlikult ei tee, kui just nende kõrval seisvad inimesed seda ei märka ega soovita/nõua. See omakorda toob meid 0-punkti, kus inimestel pole aega, et märgata.
Emotsionaalsed vapustus või haiglane tähelepanu vajadus?
Ükski inimene ei sünni hulluks ega hakka esimesest maailmasündimise hetkest inimesi vihkama. Seega peab aset leidma mingisugune emotsionaalne trauma, alles pärast mida hakkab inimene end jututubades konkreetse juhtumi puhul "misantroopiaks" kutsuma. Üldavalikkust see muidugi enam pärast teo kordasaatmist ei huvita, kui press juba indiviidi kohta on väitnud, et too on "kahe kassiga elav relvafanaatikust friik," siis vähemalt 9/10 inimestest on juba oma arvamuse kujundanud. Ja see ei ole positiivne või edasist arutelu tekitav. Vähem mõeldakse aga selle peale, et see sama ühiskond võis olla ise "friigi" tekkimises süüdi, kasvõi oma ignorantsusega. Tihti arvatakse, et kui inimene teistega ei suhtle, tähendab see seda, et talle meeldibki üksindus ja eraklikkus, tegelikkuses võib-olla, et inimene ei julge ise kontakti alustada, paljud meist ausalt öeldes kellelegi oma probleemi niisama-heast-peast kurtma läheks.
Inimene on ikkagi sotsiaalne olevus ja kui teatud piir on ületatud, kus indiviid enam üksindust ei talu, võib see viia meeleheitlike tähelepanu võitmise katseteni. Mis muu võiks ajendada tulevasi killereid oma veebikeskkondadesse oma tegude motiive ja ettevalmistuse kohta materjali postitamast? Kuigi inimene ise paarikümne minuti pärast võib-olla ise surnud on, on te anda jaoks vähemalt märgi maha jätnud: "Ma olin olemas, kasvõi hetkeks."
Lahendus?
Minu arvates võiks juhinduda väga vabalt Eesti Vabariigi juubeliaasta lipukirjast: "Märka inimest." Vormilt äärmiselt lihtne, kuigi sisuliselt on seda raske täita. Ent see on absoluutselt väärt katsetamist, aga see ei saa tulla mingi riikliku programmi käigus, me ise peame midagi selle jaoks ära tegema. Kärpima oma mugavusi ja varuma veidi rohkem aega oma kaaslaste jaoks.
Tellimine:
Postitused (Atom)
