Elu mõte

Alates juba inimkonna koidikust pea miljon aastat tagasi, kui esimene inimese-eellane haaras kätte kivitüki on inimkond otsinud vastust ülimaile küsimusele- “Mis on elumõte?” Teemat on lahanud sajad, kui mitte tuhanded filosoofid, teadlased ja õpetlased, ent vastust otsides on tekkinud vaid uued küsimused. Ei saa salata, ülimale küsimusele vastust otsides tehtud avastused on toonud kasu kogu populatsioonile. Elu mõtet on otsitud vahetpidamatult, kui mitte arvestada sisse “pimedat” keskaega, mil kõik tundus olevat korras- Kirik oli suutnud teha sajandiga seda, mida antiikaja teadlased ei olnud suutnud teha tuhandete aastatega. Selgitada välja elumõte: teenida jumalat ning nende esindajaid maapeal. Paraku ei kestnud stoiline rahu kaua, nii pea kui teadus heitis endalt orjaahelad, lõid eksistentsi alustalad kõikuma. Arenev teadus põhjustas kahtlusi, mis viis modernistliku ja sealt edasi postmodernistliku ühiskonna tekkeni. Postmodernistlik ühiskond rabeleb praegu selle nimel, et leida põhjus olla, isik, kes on kaotanud põhjuse eksisteerida, on ohtlik nii endale kui teistele.

Aegade algusest saadik on inimised üritanud otsida endale mingit kõrgemat olendit, kellele häda korral loota, või kes annaks mingi vihje või põhjuse elamiseks, s.t. anda elule mõte. Seda vajadust, äärmisel juhul nõrkust on aga pikalt ekspluateerinud erinevad ususektid alates Vana- Indiast kuni islamiradikaalideni, kasutades jõhkralt ära inimesi, kes otsisid mõtet elada, oma lühiajaliste geopoliitiliste võimuvõitluste tapalavale. Küsimus on aga selles, kas kõik on nii must-valge, kui paistab, kõik sõltub sellest kui humanistlikult asjale läheneda. Anti ju ometi elutahte kaotanud inimesele teine võimalus, olgu kasvõi lühikeseks ajaks, neile anti põhjus taaskord elada! Võime endalt küsida, kas inimelu on üleüldse eksisteerimist väärt, kui tal endal puudub elu eesmärk- kas ühiskonnal on vaja vaid vegeteerivat mõistuseta humanoidi, kes vaid raiskab ümbritseva keskkonna niigi piiratud ressursse? Lisaks sellele, ei ole kunagi olnud juhust, kui kiriku teenimisele oleks otseselt vastu vaieldud, isegi kui esitatud nõudmised olid kõrged, järelikult on olnud sekti huvide teenimiseks rakendatud indiviidid oma positsiooniga, tundes irooniliselt isegi rõõmu, kuna ei pidanud enda eest midagi otsustama. Esimeseks näiteks võime tuua eluaegse vanglakaristusega süüdi mõistetud vangid, kes leiavad pikapeale Jumala. Mis on see muud, kui oma elule mõtte otsimine, tee Jumala juurde serveeritakse neile Piiblina lausa kandiku peal ette, sest kes viitsiks koristada igal hommikul arestikambritest laipu, kes olid kunagi inimesed, kes kaotasid elu mõtte. Teiseks, veidi äärmuslikumaks näiteks võime tuua islamiradikaalid, kes lähevad uhkustundega surma, uurides nende minevikku, leiame, et enamik nendest on oma tavaelus läbipõrunud ning ei ole suutnud täita ühiskonna kehtestatud normatiive. Võimalus lõpetada oma elu “stiilselt” tundub neile oma elu võimalusena, saada märtriks, seetähendab au ja surematut kuulsust. Kuid võttes elu mõtteks teenida jumalat ning tema “maapealseid teenreid,” peame me arvestama, et selline teguviis tähendab loobumist inimesele nii loomuomasest uudishimust, milleta muutuks me kõik süsteemiorjadeks. Usk ei paku lahendusi, vaid lükkab edasi vaid vältimatut. Peagu võrdselt usuga otsitakse abi elu mõtte leidmiseks saatuselt, isikustamise läbinud Saatus, esineb enamike, kui mitte kõigi rahvusgruppide müütides ja legendides. See viitab vaid sellele, et Saatust oma müstilisusega mängib inimese mõttemaailmas tähtsat rolli. Saatuselt abi palumine tähendab pigem vastutuse ülekandmist kellelegi teisele, keda reaalselt ei eksisteeri, seega on Saatuselt abipalumine pigem siiski enesepetmine. Kreeklaste moiradel, roomlaste parcae´del, Põhjala norns´idel, kui ka germaanlaste ursitoare´del on palju ühist, kõik nad esinevad kolmik jumalannadena, ka on nende ülesanded sarnased: määrata eluea pikkus, juhtida inimest läbi elu, pakkudes talle erinevaid võimalusi, kui ka hoolitseda inimese üleüldse sündimise eest. Seega peaksime terve oma elu usaldama Saatus(te) kääte ning loobuma katsetest oma saatust muuta, kuna see on nagunii võimatu. Loobuda aga katsetest muuta oma elujärge paremaks ja olemasolu vajalikumaks võrdub aga automaatselt elumõtte hülgamisega.

Tahe teada oma tulevikku oma peagu sama vana kui tahe elada, peaks ju informatsiooni meie tuleviku kohta andma meile paremaid võimalusi oma olevikuga toimetulemiseks. Erinevatel ajastutel on ome tuleviku teada saamiseks küsitud abi jumalatelt, oraaklitelt, “selgeltnägijatelt”, on isegi otsitud abi hallutsinatsioone tekitavatest narkootikumitest, mis väidedavalt peaksid andma aimu tulevikust. Paraku väidab tänapäevane kvantfüüsika, et võimalus kogeda tulevikku, olles ise olevikus peagu täielikult võimatu. Mida täpsemalt suudame määrata objekti/aatomi mõõtmeid, seda väiksema täpsusega suudame määrata tema asukohta tulevikus. Seega summutas Einstein võimaluse tulevikku nägemiseks. Ühesuunaline ajareis tulevikku on aga teoreetiliselt võimalik, kasutades selleks osakeste kiirendust üle valguskiiruse, mustade aukude tekitatud gravitatsiooni ja aja-anomaaliat või n.ö. ussiaugu hüpoteesi, mille kohaselt on võimalik kasutada otseteed ala-kosmose ajakulgemises. Ent kas elaksime oma elu paremini, kui teaksime, mis meid tulevikus ees ootab. Kas ei riskiks me iseenda tuleviku hoopis halvemaks muutmisega? Meie suuda ju leida üles sündmusi, mis põhjustasid millegi juhtumise, seega võime lähituleviku sündmusi ümberkorraldades muuta iseenda, kui ka terve maailma tulevikku. Nähes olevikus oma tulevikku, võime iseendale teadmata põhjustada liblikaefekti s.t. muutes väikest, universumi tasemelt vaadates tähtsusetut sündmust, võime põhjustada grandioose sündmuse tekke. Vaatleme olukorda, kus vaadates tulevikku näeme, et on puhkenud IV maailmasõda, me ei saa ju olla kindlad, et olevikus näha, et sõda toimub, ei põhjustanudki nimetatud sõda. Isegi minimaalse sekkumisega tulevikku või minevikku, võime kardinaalselt muuta ajaloo käiku, järelikult on ajaks kutsutud neljandas dimensioonis liikumine, isegi selle võimalikuse korral ääretult ohtlik.

Tihti mõtleme teadusest, kui sõbrast ja heast abimehest, milleta oleks me abitud ning terve ökosüsteemi jahiloomaks. Vaadeldes aga postmodernistlikku ühiskonda, kus me hetkel viibime, leiame me eest teaduse poolt sünnitatud Kaose, teadus on andnud rahvale meie olemuse kohta liiga palju informatsiooni, mistõttu oleme hakanud kahtlema eksistentsi mõttes endas. See omakorda on aga põhjustanud moraalistandardite languse, kehakultuse, tarbimiskultuuri ja kuritegevuse suurenemist. Esimese löögi stabiilse moraalistandarti hävitamiseks andis Darwin, tõestades edukalt, et inimesed ei ole loodud jumala poolt, vaid on välja arenenud miljonite aastate jooksul. Jumalast valitud “Mõtlevast Inimesest” sai hetkega evolutsiooni seni kõige paremini disainitud masin. Kirik püüdis teooria vastu võidelda, ent teadis juba ette, et võitleb sõjas, mille tulemus on juba teada. 20. saj. Esimesel poolel lõi aga laineid kaks meest Freud ja Einstein. On raske öelda, kumb mängis järgnevates muutustes suuremat rolli, kas Freudi väide, et kogu inimese tegevust juhib vaid taltsutamatu seksuaaltung või väide, et kogu ruum meie ümber on relatiivne ja võib alluda kergesti erinevatele mõjutustele. Praegune astrofüüsika ja geenitehnoloogia areng on vaid kiirendanud ühiskonna moraali allakäiku. Ent peame palvetame, et me saame igavesest ajast igavesti küsida “Miks?” sest ilma sellise nõnda lihtsa sõnata, võime me end lihtsalt ühel hetkel taandada loomalikule eesmärgile- paljuneda, niipalju kui võimalik. Seega on teadus kui kahe teraga mõõk, ühelt poolt tagab ta progressi, sundides meid küsima ülimat küsimust, ent teiselt poolt ajab meid selle sams küsimuse välja uurimisega hukatusse.

Elu mõte väljaselgitamiseks kuluks miljoneid paberilehti või arvuti gigabaite ning miljardeid aastaid, isegi kui me näeme progressi teaduses, ei tohiks me muretseda oma olemasolu pärast. On alati midagi, mida uurida, avastada või tõestada, ent samas ei tohiks me unustada asja, mis teeb meid inimesteks- armastust. Vaid armastus ja uudishimu eristab meid masinatest, vähemalt võime me veel nii mõelda, et me ei ole vaid biokeemiliste protsesside kogum. Usk võib anda meile toetust ning tuge, kuid me ei saa lootma jääda vaid sellele, et keegi meist palju kõrgemal tasemel eksisteeriv olend juhib meid sujuvalt läbi elutee, kuigi see ei ole “nööriteooria” üheteist dimensiooni järgi sugugi võimatu, või et laseksime teistel enda eest otsustada, vaid vaba tahe kindlustab täisväärtusliku elu. Kui midagi muud enam üle ei jää, võime alati võtta oma elumõtteks uurida välja elumõte.