Rahvustest ja rahvastest tulevikus

Vot sellise monstrumasjanduse eest õnnestus 93 punni saada, Actually me curses one coma for being there, where it shouldnt had been- siis oleks 100 olnud...

„Kõik järgnev tekst on minu enda arvamus ning ei kuulu seeläbi vaidlustamisele.“
-Jurchello „The Thing which Yourself call Life“-
----

Rahvastest ja rahvustest tulevikus

Ajakulg tingib partamatult evolutsiooni- miljardite aastate vältel on saanud füüsikalisest evolutsioonist keemiline, keemilisest bioloogiline ning bioloogilisest arengust sotsiaalne progress 21.sajandiks on maailm jõudnud postmodernismi ajastusse, märkides uue odüsseia algust. Ajastu tähtsus on võrreldav vaid hetkega, kui inimeellane haaras võidukalt kätte esimese kivikirve või luunuia. Tänaseks päevaks on saanud primitiivsetest hõimudest võimsate kultuurijuurtega rahvused. Ent ennustatakse, et ajastu lõpuks on ka rahvusel põhinev arenguetapp läbitud ja inimkond on selle mõiste täielikult hüljanud. Siiski ei pruugi ajagiljotiin rahvaste suhtes nii halastamatu olla.
Evolutsiooni üheks põhitunnuseks on selle pöördumatus, seda saab astronoomilises mõttes vaid hetkeks peatada. Kui keegi seda järjepidevalt prooviks, jõuaks ta järeldusele, et pikaajalise arengu igaveseks peatimene on saavutamatu üritus. Lühike modernistlik periood, mil õpetlased arvasid, et Newtoni ja Maxwelli seaduste abil on looduse enda ürgideid mõista, on läbi. Determinism ja jumalik ettemäärtus on praktikas mõeldud läbikukkumisele. „Jumal on surnud,“ väidab Friedrich Nietzche oma tippteoses „Nõnda kõneles Zarahustra,“ ettekuulutades modernismi surma.
Nüüd, 21.sajandil on inimkond jõudnud oma arengus tasemeni, kus igikestva progressi peatamine on isegi hetkeks võimatu info vabaliikumise tõttu. Sama nähtus on mõjunud inimmõistusele tervendavalt, ühiskond eksisteerib juba praegu suures osas sallivusühiskonnana. Sotsiaalse arengu põhisuund on selge- kasvatada tolerantsi. Infoühiskond tingib aga paratamatult ka globaliseerumise, kaotades sisuliselt planeet Maa piires aja ja ruumi piirid. Üleilmastumine ise on põhjustanud rahvusvahelise hirmu- hirmu oma rahvuse püsimajäämise ees. Hirm kasvab eksponentsiaalselt, võimendatuna rahvuslastest, kes teenivad konservatismiideed. Ekstentsiaalne hirm seisneb kartuses, et monism naaseb- kõik muutub taas ühetaoliseks, põhjustades kultuuride ja rahvuste massilise väljasuremise. Ometigi viib progress tegelikult dualistliku maailma kujunemise suunas, kus monism ja pluralism eksisteerivad harmoonias.
Pluralismi aluseks on range subjektiivsus, inimmõistus on tänu erirelatiivsusteooriale ning kvantmehaanikale hakanud seda mõningal määral juba igapäevaelus aktsepteerima. Kuid sellest ei piisa- täiuslikuks mitmekesisuseks on vaja, et individuaalsus valitseks tervet inimmõistust. Vaid sellisel juhul suudab indiviid teist indiviidi täielikult mõista. Postmodernismi vanaisa F.Nietzche jagas 19.sajandi lõpul ühiskonna kaheks- orjadeks ja isandateks. Orja moraali põhiteesiks on kompromisside leidmine. Kuldsest keskteest lähtuvad indiviidid mõistavad üksteist vaid seetõttu, et on üksteise isiksuste koopiad. Postmodernismi ajastu eesmärk on kasvatada ühiskonnas isandate moraali, et inimgrupid saaksid harmoonias eksisteerida. Vahe orja moraaliga seisneb selles, et isanda moraal soodustab subjektiivsuse ning iseseisva mõtlemise olulisuse mõistmist. Tõeline tolerants saab toimuda vaid siis, kui inimene on tolerantne iseenda suhtes.
Pelgalt pluralistlikust mõtteviisist planetaarse tsivilisatsiooni edukaks eksisteerimiseks siiski ei piisa- mõningane monistlik kontseptsioon peab siiski säilima. Ülemaailmsed probleemid- globaalne soojenemine, puhta joogivee drastiline vähenemine ning kasvav energianälg nõuavad lisatingimusteta ühist strateegiat. Ent tasub rõhutada, et kõigi nende küsimuste lahendamine tõstab ka kõikide indiviidide isiklikku heaolu. Vene füüsiku Nikolai Kardashevi liigituse järgi on Maa hetkel 0,7-tsivilisatsioon, kus riigid on juba hakanud ulatuslikku koostööd tegema. Näiteks arendavad maailma 6 superriiki Lõuna-Prantsusmaal termotuumareaktorit maailma energiaprobleemide lahendamiseks. Palju kardetud veesõdade asemel sunnib veepuudus riike pigem koostööle. Nii korraldasid Liibanon ja Iisrael Jordani jõe haldamist puudutava ümarlaua olukorras, kus riigid ametlikult sõjaseisukorras olid. Seega on äärmiselt tõenäoline, et monism ja pluralism viib dualistliku mõtteviisini. Mõlemad käsitlused on võrdsed, ühte ei eelistata teisele, erineb vaid olukord, kus neid probleemide lahendamiseks kasutatakse. Mõtteviisi muutust peegeldab kõige paremini Euroopa Liidu moto areng, mis ühtse liitriigi asemel propageerib nüüd ühinenud mitmekesisust. Loomuliku arengu käigus jõuab maailm dualistliku maailmavaateni, et saaks muutuda Kardashevi I-tüüpi planetaarseks tsivilisatsiooniks.
Transformatsioon planetaarseks tsivilisatsiooniks ei ole aga võimalik praeguste riigipiiride eksisteerimisel. Peamise argumendina tuuakse riigipiiride säilitamiseks hüpotees, et ilma kindlate piirideta kaob ka rahvuslik mitmekesisus. Tegelikult on rahvuse mõiste ülepaisutatud ning hoopiski vähem tähtis, kui harjumuspärane mõtteviis seda tajub. Kõik moodsad rahvused on kapitalismi sünnitised. Uue Maailma kui ka teised koloniaalajastu tulemusel sündinud riigid ei põhine konkreetsel rahvusel. Üleilmastunud majanduse tingimustes on nende lagunemine vältimatu, sest pseudokultuur ei suuda algselt kapitalipõhiseid monstrummoodustisi koos hoida. Traditsioonilised rahvusriigid ei vaja aga ilmingimata kindlaid piire, kuna aastatuhandeid arenenud ning püsinud kultuur ei hävi.
Rahvast ei tee rahvust nende geneetiline kood, mis riigipiiride kadumisel rahvarände tõttu kindlasti muutuks, vaid ühine mõtteviis. Universumis, kus valitseb interminism ja vaba tahe, on eksistentsiaalse mõtteviisi alusel igal indiviidil õigus oma rahvuslikku kuuluvust ise valida. Seega ei kao rahvused mitte kuhugi, kuni leidub keegi, kes peab isiklikult vajalikuks selle säilitamise. Lisaks soodustavad Kuntslikult hoitavad piirid entroopiakatastroofide võimalikkust- fundamentalism, igikestev tuumaähvardus ja globaalne reostus on vaid mõningad ohud. Friedrich Nietzche on öelnud : „Mis ei tapa, teeb meid tugevamaks.“ Postmodernismi ajastu võib lõppeda vaid kahte moodi- globaalse katastroofi või 21.sajandi mõistes utoopiaga ehk ühinenud maailmaga.
Hirm rahvuste kadumise ees on pseudoprobleem, arenenud maailmavaade ei lase pluralismil ja rahvuslikul mitmekesisusel kuhugi kaduda. Hoopiski suurem on oht, et pugedes rahvuse mõiste taha, unustatakse mõiste enda tähendus. Sisulise tähenduseta rahvus ei ole midagi muud, kui olemise mõtte kaotanud rahvamass. Postmodernism näitab inimkonnale, et kuigi on uhke olla rahvus, on sama uhke olla mailmakodanik, eesmärgiga muuta ümbritsevat täiuslikumaks ning järeltulevatele põlvedele paremaks. Kaks olemust ei välista teineteist, tulevik on dualism.

---
btw... esimese kahe lõigu kirjutamisel jooksis mu silme eest täies pikkuses läbi "2001: Space Odyssey," seega, uskuge mind, kui panete antud filmi heliriba tagataustaks mängima, kõlab kõik tunduvalt paremini.