Murelaps Mehhiko

Muret tegevad märgid Mehhikost

Viimastel kuudel on olnud meedias tohutult juttu Somaaliast ning riigi peamisest elatusallikast piraatlusest. Riiki tuuakse peamise näitena, kuidas kuritegelik element on üle võtnud riigi juhtmise ja arengu. Antud probleemi valguses on taandunud tähelepanu Mehhiko narkokartellidelt, Eesti meedias ilmub ühes kuus vaid paar artiklit ning vaid juhtudel, kui on tapetud eriti veriselt ja jõhkralt mõni kõrge riigiametnik või narkoparun. Tegelik olukord Mehhikos on murettegev, föderaalvalitsusel ei jätku enam ressursse uimastikaupmeestega võitlemiseks, riigiaparaat on peaegu täielikult kartellide kontrolli all. Kui olukord ei parane, võib Mehhiko saada maailma suurimaks läbikukkunud riigiks, avades suurepärase võimaluse kriminogeensel elemendil saavutada kontroll kogu riigimajanduse üle ja ohustada selle ebastabiilsusega kogu piirkonda kui ka tervet maailma.
Organiseeritud kuritegevusel on Mehhikos pikk ajalugu, teated suure mõjuvõimuga jõukudest ulatuvad 19.sajandini, 1960ndate aastate vältel keskendus organiseeritud kuritegevus Mehhikos alkoholi smuuugeldamisoperatsioonidele. Tõsise võimu saavutasid kartellide aga 1970ndatel, kui Ühendriikides vallandus “kokaiinibuum,” kartellide mõjuvõimu kasvu kiirendas Mehhikos 1980ndatel aastatel toimunud USA rünnakud Kolumbia narkokaupmeeste vastu, millega Kolumbia narkootikumide transiit käesoleva riigi kaudu liiga ohtlikuks muudeti. See tegevus sundis uimastikaupmehi otsima uusi marsruute kokaiini toimetamiseks tarbijani, milleks sai suurepärase väljakujunenud “ärikliima” tõttu Mehhiko. Sellel ajal saavutasid kartellid kuju, millisena me neid tänapäeval tunneme, ent see kuju on viimaste aastatega muutumas.
Kartellide mõjuala katab kogu Mehhikot, seega sõltuvad väiksemad kuriteoliigid: mõrvad, inimröövid ning vargused, kartellide protektoriaadist. Tasuks märkida, et eri kartellid kontrollivad erinevaid piirkondi ning vaidlusaluste territooriumite hulk on hakanud vähenema. See asjaolu vähendab vahendite hulka, mis kulub jõukude omavahelisteks sõdadeks ja võimaldab raha rohkem ringlusse suunata, et organisatsiooni mõjuvõimu veelgi kasvatada. Viimasel ajal ongi hakanud Mehhiko kartellide mõju kasvama üle Mehhiko-Ühendriikide piiri, püstitades USA-sse uimastite müümiseks vajalikke logistisikakeskusi ja värvates oma müüjateketti, et vähendada kohalike vahendajate komisjonitasusid. Mehhiko asub maailma suurimate uimatsitabijate- Ameerika Ühendriikide ning tootjate- Lõuna ning Kesk-Ameerika riikide vahel, rääkimata Hiina ja Aasia idarannikult tulevast impordist. See muudab Mehhiko maailma suurimaks narkootikumide vahendajaks. Rääkides numbritest- Mehhiko ekspordib Ühendriikidesse aastas ümmarguselt 40 miljardi väärtuses narkootikume, kogu Mehhiko eksport USA-sse on 220 miljonit. See on veidi alla ühe viiendiku kogu ekspordist. Tasub aga meenutada, et ülejäänud eksport (180 miljardit) jaguneb paljude eri ettevõtete vahel, 40 miljardit jaguneb aga loetud isikutegruppide vahel. Võimsamatel nendest, Sinaloa ja Gulf´i gruppidel, on seega rohkem kui piisavalt rahalisi vahendeid riigi majanduse kui ka valitsusaparaadi kontrollimiseks ning ära ostmiseks. Gruppidele ohtlikuks saavad vaid põhimõtetega inimesed, kuid nende vähesuse tõttu ei ole nad ise ümbritseva maailma eest kaitstud.
See loob suurepärase eelduse Mehhiko muutumisel läbi kukkunud riigiks, paraleelle võiks tuua 1980ndate Kolumbiaga. Ent Mehhiko olukord on mitmes mõttes hullem. Esiteks riigimajandus on maailmamastaabis üpris suur- 14ndal kohal, teiseks küündib riigi rahvaarv 100 millionini. Kolmas eeldus on vast kõige hullem ning mõjutab Eestit kõige rohkem. Mehhiko on riik, mis piirneb maailma ainsa suurvõimuga, kes on valmis Vene Föderatsioonile ning teiste maailma areenile tõusvatele suurvõimudele oponeerima. Mehhiko on ainus riik, mis võiks ohustada Ameerika Ühendriikide kontinentaalset hegemooniat ning sunnib siduma oma sõjajõude lõunapiiri kaitseks. Seni on peitunud USA mõjuvõim just kontinentaalkaitses, mis võimaldab minimeerida oma enda piiride kaitseks olevate sõdurite hulka ning kasutada selle võrra rohkem sõjajõude maailm apoliitikas osalemiseks. Mehhiko valitsusel lasub seetõttu tohutu geopoliitiline surve, sest ebastabiilsus Mehhikos on Vene Föderatsiooni huvides, just nimelt USA võimu kärpimiseks. Lähiajaloost tuleb meenutada, et Mexico City värbamiskontor oli KGB suurim kogu maailmas. Võib tekkida küsimus, mida kartellid saada võivad, mis neid piisavalt huvitaks, et mõne riigivõimuga tehinguid teha. Raha on ju neil eeltoodud numbritest lähtudes piisavalt, vastuseks on efektiivsed lahingurelvad, hädavajalikud Mehhiko armeele ning politseile oponeerimiseks. Hiljuti Mehhiko piirialal avastatud relvapeidikust avastati relvi, mille kättesaadavus oleks ilma mingisuguse võõrriigi valitsuse abita kaheldav- reaktiivmürske, soomustläbistavaid vintpüsse, loetelu jätkub. Efektiivselt toimiva riigina läbikukkunud Mehhiko on USA suurim stabiilsuse ohustaja, isegi vaenulik Mehhiko oleks parem variant. Toimivale riigile saab ju kehtestada sanktsioone, organiseerida blokaade ning äärmuslikul juhul ähvardada isegi invasiooniga. Ent riigiga, millel korralikult funktsioneeriv valitsus puudub, on võimatu võidelda. Meenutades olukorda Iraagis, sissisõda sellisel skaalal toimub seetõttu, et riiklikud võimuorganid saadeti laiali. Iraak on Mehhikoga võrreldes aga pisiasi, anarhias Mehhikot sõjajõududega üle võtta oleks võimatu.
Narkoketi läbilõikamine on ainus võimalus Mehhiko kollapsi vältimiseks ning seega Ühendriikide ja terve maailma stabiilsuse säilitamiseks. Antud eesmärki on aga äärmiselt raske saavutada, kindlasti ei aita mingisuguse reaalse barjääri ehitamine nagu on turvatara ehitamine, mis on vähendanud Mehhikost lähtuvat immigratsiooni. Piir on selleks lihtsalt liiga pikk. Pealegi tähendaks sellise tara ehitamine sisuliselt nn. Gaza sektori loomist Ameerikasse. Mehhiko ning Ühendriikide piirialade elanike kultuur ja suhted on alates Mehhiko-USA sõjast, millega kaasnes Texase annekteerimine, liialt läbipõimunud, tara rajamine lisaks pingeid ja suurendaks vastuolusid riigi valitsuste vastu. Tara ehitamine looks steeni halvast ulmenovellist, kus ühelpool tara käib tapmine ja lahingumöll, samal ajal kui teiselpool tara on margariitasid limpsiv heaolu ühiskond. Säherdune konfontratsioon ning USA kaitsepositsioonile asumine looks Mehhiko rahvastikus mulje, et nad on probleemiga üksi jäetud ning kiirendaks ametnikkonna korrumpeerumist veelgi. Utoopiline lahendus oleks USA lõpptarbijate elimineerimine, praktikas võtaks see aega aga põlvkondi, kuid niipalju aega probleemile lahenduse loomiseks arusaadavalt ei ole. Seega jääb ainsaks lahenduseks korruptsioonivaba ning usaldusväärse valitsuse loomine president Felipe Calderon´i poolt, kes välismaailma abiga suudaks probleemile piirid leida- õhkõrn võimalus, kuid see on ainus reaalne võimalus.
Paraku puudutab probleem meid rohkem kui tahaksime tunnistada, tunduvalt rohkem kui Somaalia piraatlus. Juhul kui Mehhiko peaks langema, jääb USA kümnenditeks seotud oma kontinendil konflikti lahendamisega. See tähendaks vägede väljatõmbamist peaaegu igalt poolt mujalt maailmast ning avaks vaba tee Lääne vaenulike superjõudude kujunemiseks, kellel oleks võimalused Euroopa oma mõjusfääri haaramiseks. Kui suuremad Euroopa riigid suudaksid mingisuguseid võimalusi vaenulikule jõule vastuseismiseks, siis Euroopa puhveralad oleksid kindlalt sõjalise invasiooni ohus. Palju kiidetud Euroopa liit ei ole oma territooriaalset tervillikust veel saavutanud, NATO sõjajõud on aga ilma Ameerika Ühendriikide sõjajõududeta tühised Kas oleksime valmis endale uute liitlaste otsimiseks?