Et Teid mitte kohe pealkirjas traumeerida, siis ütlen selle alles nüüd välja- jutt on Pohmakatest. Kellel meist ei ole neid olnud, tunnistage üles! Kasvõi iseendale, kui kellelegi teisele ei julge. Kas olete tähelepannud, et mingil ajal teevad rasked hommikud läbi mingisuguse evolutsiooni?
Selle asemel, et töö -või koolipäeva hommikul Teile jalaga tagumikku anda ning ülakorrusel saapaid trampida, hakate ühel hetkel lihtsalt tundma, et ilmselt sõite lihtsalt eile midagi riknenut või mürgist. Ajate ennast voodist ülesse ning lähete endale hommikusööki sööma.
Kuid kui olite noorem, toimus ilmselt selline stenaarium- Teie peades kumises ilmselt säherdune hääl: "Tõuse üles sa vana vastik-joodik-laiskvorst-päevaraiskaja ning astu vastu tagajärgele! Kõmm! Säh sulle! Sa olid eile väga paha poiss/tydruk! Prauh! Kuidas See meeldib?!! Ehh?!! Järgmine kord piirdud ehk kolme pudeliga, noh!!! aja ennast ülesse! Kui sa kohe kooli/tööle ei lähe, saad sellist valu tunda, Sinu sündimie oli selle kõrval käkitegu!!! Noh!! Prauh!!!....."
Praegusel ajal sositab Teie peades midagi sellist: "Ohh tore! Sa ärkasid. Sa võid ennast veidi halvasti tunda, aga kindlasti oli asi võileivas, mida ms. Johnson sulle eile andis. Sa ju mäletad, et kurk selle peal oli veidi riknenud maitsega, eks? Aga pole viga midagi, kõik saab korda, kohe pärast seda, kui sa tilga kohvi oled joonud..."
Well, tegelikult ei ole viimasel stenaariumil hullu midagi, aga see võib tekitada kahtlase tunde, kas sa tõepoolest eile kuskil käisid või oli see kõik unes. Teine vastuolu paikneb küsimuses, miks see kraam nooruses sinu keha jaoks nii kahjulik oli, et sinu keha varem selle tarbimise järgsel hommikul nõnda karmi tooni kasutas?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar