Musta Pori...(Näkku)

Nii! Midagi jälle korda saadetud e.g. midagi tehtud e.g. to-do-list´ist midagi maha tõmmatud. Või õigemini oleks, (eeldusel, et see reaalselt eksisteeriks ja ma oleks planeerinud seda teha.) Hämamisest kõrvale hüpates ütlen otse välja, et lugesin Mihkel Raua betselleri läbi, nagu ka vähemalt sada tuhat teist inimest, kes Eestis elavad.
Muidaeks, chekkasin huvipärast, kui populaarne antud raamat Viljandis on. Nii muuseas otseloomulikult, kodulinna raamatukogus on seda mälu järgi 3 tykki, sellegipoolest olid 40 inimest bronnimiste-järjekorras ja belive me, Viljandi mõistes on need suured arvud. Seda nähes vallandus hetkeks minu mõistuses terve laviin ideid, mis siunasid minu ükskõiksust. Nimelt olin ma selle paar päeva pärast Jõulu kingituseks saanud, kuid isegi tont-ei-tea-kuidas, oli lektüür kõikehõlmavasse Unustuse-tolmu vajunud.
Meelde tuli, õigem oleks öelda „tuletati meelde,“ biograafia olemasolu eile, kui minu fyss´i õp. küsis klassilt teemaväliselt, kas Raua raamatus leiduvatest vulgaarsustest välja tegemine on vaid penskarite haigus või on ta ise (fyss´i õp.) rikutud mõtlemisega. Klassis valitses seepeale otseloomulikult vaikus, totaalne vaikus täpsustatuna. 1,4 sekundilise hilinemisega jõudis mulle kohale minu enda mõtteahel: „Deem! See on mul olemas! Miks ma sellest midagi ei tea?!“ Mõtet närvilõpmest, õhtuks oli raamat läbi.
Ja ei olnudki nii hull, kui ma kõigi nende kirjanduskriitikute arvamusele tuginedes kartsin, tough, tglt ei kartnud. Absoulluutselt ei häirinud mind need pikantsed sõnad, mille ümber boleemikat tekitatud, ma kujutan ette, et suvalises Eestimaa väikelinna bussipeatustes/jaamades võib kuulda kümme korda hullemaid vestlusi. Sellele arvamisele tuginedes on kaks varianti, kas see raamat ei olegi nii hull, või teine võimalus- ka minu enda mõtlemine liialt rikutud.
Kokkuvõtvalt: igati ladus lugemine, mis paelub vaieldamatult nooremat põlvkonda oma olustiku ja sündmuste kirjeldusega, mille mõistmiseks tol ajal veel liiga noor või hoopiski sündimata oldi.
Mulle see raamat meeldis, rokipeerudesse ja Sinku-Vinkusse suhtun palju suurema lugupidamisega. Lisaks oli vahelduseks päris huvitav lugeda ajast, ilma et seda oleks mõjutanud ohter patriotismileek või Mart Laar :)