Ei midagi erilist?

Inimene on sotsiaalne elukas- tegelikult on kogu teadaolevas maailmas selliseid elukaid üpris vähe- v.a. muidugi „lähisugulastest“ primaatide ja igikestvalt tööd rügavate väikeste putukloomade-sipelgate, herilaste, mesilaste jne... (Issanda loomaaia viimase nimetatud osa sotsialiseerumisvõime jätaksin ma igaühe enda otsustada- mina isiklikult nimetan sellist kooselu puhtaks pragmatismiks.) Üheks sotsiaaliseerumise vormiks on otseloomulikult aktiivne suhtlus. Teadupärast muidugi tühjast juttu teha on üpris võimatu- mingid pidepunktid- inimkonna üldintelligentsusesse ning avaliku ellu kuuluvad teemad on eluterve vestluse üheks lahutumatuks osaks. Ent loomulikult kipub selline teemavalik lõppude-lõpuks üpris igavaks, olgugi et antud info põhjal on võimalik luua lugematul hulgal erinevaid loogilisi ning kordumatuid lauseid. Hoopis huvitavamad on inimeste isiklikku elu puudutavad küsimused. „Mis sa vahepeal teinud oled?“ on üheks suurepäraseks juttu alustavaks küsimuseks.
Antud pärimisele võib järgneda terve posu erinevaid reageeringuid, siiski hakkavad indiviidid harilikult jutustama oma lähimineviku huvitavamatest seikadest või hullemal juhul monotoonsel häälel ette vuristama oma päevaplaani. Mulle on alati huvipakkunud, kuidas persoonidel viimase tegevuse täiuslikuks sooritamiseks mälu on. (Ma ise ei kujutaks elu enda „black´book´ita“ ette, hoolimata sellest, et ma ei ole 25/7 pidevalt hõivatud.) Säherdused inimesed ei kipu harilikult arusaama ka erinevatest sarkastilistest märkustest, mida ma nende pihta saadan. Kolmandad isikud, nagu ka mina, vastavad lihtsalt: „Ei midagi märkimisväärset.“ või siis: „Ei midagi erilist.“ Selline vastus mõjub vestluse edasisele saatusele nagu purgitäis arseeni.
Kahtlemata käib see inimestele närvidele ja jätab mulje, nagu elaksid selliselt vastavad inimesed täielikult ebahuvitavat elu, piltlikult istuksid päevad läbi tillukeses valges toas keset abstraktset tühjust. Tegelikult see muidugi nii ei ole, vähemalt ma arvan nii iseenda põhjal- teater, shillingud, kino, kontserdid, etcetera on elu lahutamatud osad. Kuid sellegipoolest ei tundu need olevat piisavalt huvitavad ning on liiga tühised, et nendel pikemalt peatuda. Hoolimata ükskõik kui paljudest „liblikaefekti“ peateemana käsitlevatest esseedest, filmidest ja artilitest. Lihtsalt selline arusaam on kuskile alateadvusesse juurdunud koos „maailmapäästmiskompleksi“ ja „universumi lõpmatuse kontseptsiooniga.“ Tegevus, mis makrotasandil, äärmisel juhul inimese enda mikrovõrgustikus midagi pikemas perspektiivis ei muuda, on liiga tühine, et see oleks mainimisväärne. Otseloomulikult on selline suhtumine vale, usun, et ükskõik milline psühholoog kinnitaks sellist oletust.
Absoulluutselt suvaline juhtum, mis isiku enda elu kuidagigi muutnud on, on kõnelemist vääriv. Isegi, kui seda arutades indiviidi vestluskaaslane/kaaslased magama jäävad. Elu iseenesest on juba eriline, „ei`midagi`erilist“ ei tohiks kõne allagi tulla. Maise keha kestvus on paratamatult piiratud ja seda mis tuleb edasi- põrgupiinad või kõrgemal eksisteerimisetasandile siirdumine- on juba iga indiviidi enda teha. Tuleb osata vahet teha, kas küsimust: „Mida sa vahepeal teinud oled?“ küsib inimese parim sõber või isiklik eluloo kirjutaja. Viimasel juhul oleks ilmselt siiski, tulevaste põlvede huvides vastata: „Ei midagi erilist,“ kui just vastaja tõepoolest maailma tuumakatastroofist ei päästnud või kusagil täheparves paari päikest õhku ei lasknud või midagi muud inimkonna kulgu muutvat korda eisaatnud.