Millalgi varem mainisin ma, et joonistamine on mulle üpris hingelähedaseks saanud. Muidugi fenomeni võib süüdistada kui ka minu eksamitulemuste mõjutajat, võtke seda nii kuidas tahate. Stressimaandajana oli igaljuhul paganama hea nagu ka fyss isiklikult. Kuigi ma veel oma valitud tulevast eriala veel süviti väga hästi ei jaga, satun ma alati märksa kunstilistemate inimestega vaidlema, kui nad väidavad, et füüsika on tohutult igav ja tegelikult ka mõttetu, kuna see hingele ikkagi väga palju ei paku.
Kuna ka sealpoool on inimesi, kes suhtuvad füüsikasse veidi tolerantsemalt, siis pakkusin ma ühele neist diili, et tema õpetab mind joonistama ning mina üritan talle selgitada, miks füüsika ilus on. Ideaalis oleks muidugi lõpptulemus see, et tema ei teeks süntaksi "Jupiteri muudab ilusaks tema pinnal leiduv metaan." ja võrdluse "Jupiter on justnagu suur mees." kaunidusel mitte-mingisugust vahet ning mina valdaks üldisi kunstitehnikaid Vahekokkuvõttena võin öelda, et hetkel olen mina rohkem parasiidi rollis. Mugudi sellel võib-olla kaks põhjust:
1)mina ei ole nii hea õpetaja kui tema.
2)tema ei ole nii innustunud õpilane kui mina.
Sellegipoolest üritan ma projekti jätkata, isegi kui mul üldiselt edaspidi tunduvalt kiiremaks läheb. Sest ma lihtsalt pean, lihtsalt pean sellega tegelema. Oleks tore osata midagi rohkem, kui on vaja lihtsalt inimestele hea mulje jätmiseks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar