Öövarju katte all hiilisin vaikselt&väikselt tänavavalguslambi tõttu kollakalt helendava maja poole. Ikka veel madalat profiili hoides nihkusin vaikselt uksele lähemale ning võtsin oma põuest võtmekimbu ja lükkasin viimaks metallitüki lukuauku. Keerasin lukku niimoodi, et ei kostunud vähematki heli. Tänav oli endiselt tühi. Lukk keeldus ennast avamast, misjärel kordasin oma toimingut, endiselt hoolikalt mitte ühtegi heli tekitades, kusagil haikus koer. Lukul tundus olevat kiuslik iseloom, mistõttu eemaldasin läikleva metallitüki pettunult lukust.
Nõjatusin hetkeks trepikoja tuulekoja seinale, peas ringlemas ideed operatsiooni edukaks läbiviimiseks. Kahjuks ei olnud nendest ükski reaalselt läbiviidav, vähemalt selliselt, et mõtte teostamisega oleks poleks kaasnenud terve kvartali üheaegne ärkamine. Hakkasin trepikoja ees rahutult edasi tagasi kõndima...minut...kaks. Taevasse tõusis täiskuu. Järsku jäi minu pilk peatuma maja numbrile, milleks oli 31.
Hetkegi mõtlemata haarasin oma seljakoti, kõndisin viiskümmend meetrit kirde suunas, pöörasin näoga paremale, kus minu ees kumas number Seitse, võtsin taskust oma võtmekimbu, valisin sealt hoolikalt ühe võtme, torkasin võtme lukuauku, keerasin kaks korda päripäeva ning avasin ukse. Liikudes peaaegu tormates edasi, haarasin kimbust järgmise võtme ning avasin neli korda keerates minust paremale jääva ukse. See avanes. Osavalt pimedas takistuste piirjooni vältides viskusin voodisse. Magasin hommikuni.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Minu meelest võiksid natuke hoolikam olla:)
ähh, need uued majad on nii sarnased, kui oled hobuseta ja maalt!!!;)
Postita kommentaar