LuuleMinut

Vähkren unetult voodis,
mõeldes vaid Sulle ja Sinust.
Tean, et mõttetuna see
kõrvaltvaatajaile tunduda võib,
nähes vahemaid kaugeid-
Aega, ruumi ja meid.

Ent Sinu pilk,
mille kunagi heitsid, ei lähe
mul meelest, täitmas mu mõistust.
Puudutus minevikust meenudes
südame kiiremini tukslema paneb,
teades samas, et kõik see nii kauge-
Väljaspool aega, ruumi ja meid.

Su silmades peitumas sära,
mida sõnadesse panna ei saa,
justkui majakana plinkides teadvustab,
olen praegu ja siin-
Väljaspool aega, ruumi ja meid.

Sinu blondidest juustest,
mis tuultes ja päikesekiirtes helklevad,
välja kiirgamas valgus ja kirg,
mis tuimaks ei saa jätta isegi pimedaid-kurte,
sest levitamas see tahet armastada,
ükskõik mis hinnaga, vahendeid valimata-
Väljaspool aega, ruumi ja meid.

Siiski tean, et kehalistest ürginstinktidest
märksa kaugemal põhjus,
Su jumaldamiseks peitub,
tõsi, su ilu võistlemas Kolme Graatsiaga,
kuid peale selle oled andekas, tark-
Seismas väljaspool ruumi, aega ja meid.

Hoopis kuskil kaugemal, sügaval sisimas,
peitumas midagi märksa kaunimat,
mida kunagi endale võita ei saa.
sestap ei proovigi seda teha, Su süda
vallutamatu kindlusena näib.
Väljaspool ruumi, aega ja meid.


Armastama jään Sind alatiseks,
Su võlu nõialoorina näib,
lahti rabeleda sellest eales ei proovi.
Väljaspool aega, ruumi ja meid.