Soome vol.2

Nagu eelpool lubatud,otsustasin ma kontrollida, kas Haloneni avaldusi toetab ka tavaline soomlane või on valitsus oma rahvast distantseerunud. Selleks viisin läbi üldküsitluse ja grupi intervjuu.

Kui arvesse võtta fakti, et Teie president Tarja Halonen tegi umbes nädal aega tagasi avalduse Baltimaade liigse jäikuse suhtes suhetes Venemaaga, kas Soome "pehme" poliitika on tõesti õige viis Venemaaga suhtlemiseks või pooldate karmimat seisukohavõttu?

Juhani (46): See on ebamugav küsimus, kuna kui väidaksin vastupidist, tähendaks see, et ma ei usalda oma presidenti, aga üleüldiselt arvan ma tõesti, et Soome käitub veidi liiga hellalt.

Yanina (27): Ma arvan, et Venemaad kardetakse liiga palju, kuigi tegelikkuses pole enam erilist põhjust seda teha. NLiidust on alles vaid suured sõnad.

On midagi kindlalt, mida Te teha sooviksite? Sanktsioonid, jäigemad seisukohavõtud?

Timo (26): Sanktsioonide kehtestamine oleks liialt raske, kuna meie majandus on Venemaaga liiga tihedalt seotud. Tegelikuses osa soomlasi kadestab Teid, et Teil oli julgust teha 90-ndatel hüpe tundmatusseja integreeruda Lääne majandusse. Ma soovin, et Soomel oleks selline võimalus.

Kimmo (31): Tõesti! Otseselt me majanduskraane kinni keerata ei saa, aga kaudselt saaksime erinevate Nõukogude kaudu Venemaad küll mõjutada

Anna (22): Soome peaks tegema jäigema seisukohavõtu, millega avaldaks toetust Ida-Euroopale ja sellega aitaks sõnumit paremini Lääne-Euroopasse viia.

Mida Te Georgia-Vene sõjast arvate, kas Vene jõu demonstratsioon oli ülepakutud?

Juhani: Kui eestlastel, lätlastel ja kõigil teistel rahvastel, oli õigus oma riiki luua, siis miks mitte osseetidel? Mul on kahju, et valiti selleks sellised meetodid.

Kimmo: Ma ei oleks sellega päris nõus. Kui osseetidel oli õigus oma riigile, siis miks ei või me anda saamidele täielikult oma riigi? Osseetiate ühendamine on vaid ettekääne Vene mõjuvõimu suurendamiseks regioonis. Seega osseedid tegelikuses sellest ei võida.

Yanina: Iga riik, mis on tsiviilelanike verele ehitatud, ei ole väärt kandma riigi nime. Ma saan aru, et osseetidel oli õigus kasutada jõudu oma kodude kaitsmiseks, kuid see ei õigusta grusiinide majade põletamist. Kindlasti ei olnud Vene armeel õigust tungida suveräänse Georgia aladele.

Kui vaadata musta stenaariumi ja Vene tegevust Georgias, kas sarnane stenaarium võib juhtuda Baltimaades või isegi Soomes?

Timo: Ma ei väida, et seda ei võiks juhtuda, aga see on äärmiselt ebatõenäoline. Eesti ja Baltimaad kuuluvad ju NATO-sse ja Soome traditsioonilises mõttes sõjalise teerulliga ülesõitmine on ääretult raske ja ressursi mahukas.

Anna: See võib juhtuda vaid siis, kui Venemaa eesotsa asuks tõeline hullumeelne. Praegu on meil vedanud, sest hullumeelsed, kes Venemaad juhivad on samas olnud ka üpris kaalutletud käitumisega.

Juhani: Seda lihtsalt ei saa tänapäeva maailmas juhtuda. Ainus, millega Venemaa Soomet tõeliselt haavata saaks, oleks tsiviil sihtmärkide ja infrastruktuuri pommitamine. Partisanisõda Venemaa üle ei elaks.

Ütleme siiski, et see juhtub. Eestis on laialt levinud uskumus, et Soome teeb õigesti, et magavat karu ei häiri, aga kui karu siiski ärkab, võtab ta vasakust käest Soome pussi ja lööb karu järgmisse talveunnne. Kui paljud soomlased, eriti noorema põlvkonna hulgas, on valmis Soome eest oma elu andma?

Kimmo: Tavaolukorras võib-olla selle peale nii väga ei mõelda, kuid kui midagi sellist peaks juhtuma on iga soomlane valmis seda tegema.

Anna: Eestlased hindavad meid siiski veidi üle, me ei läheks kunagi meelsasti sõtta, nagu ükskõik milline Euroopa riik, kuid kui vajadus seda sunnib, ei usu ma, et keegi sihilikult kõrvale jääks. Me mäletame ajalugu.

Kui paljud soomlased näeksid end NATO vihmavarju all?

Juhani: Soome NATO-sse astumine vaid pingestaks suhteid Ida & Lääne vahel. Praeguse seisuga on Soome neutraalne. Peaksime eeskuju võtma Rootsist, kellel on õnnestunud suuri sõdu 250 aastat vältida.

Timo: Noorema põlvkonna seas on siiski levinud uskumus, et NATO oleks parim julgeoleku garantii ükskõik mille suhtes.

Yanina: Julgeoleku tagamist aitab kohe kindlasti kindlustada ka meie, Soome&Eesti, tihedad sõprussidemed ja ühisõppused, nagu see seni toimunud on.

Lõpetuseks, kas Venemaa valitsust tuleks muuta ja mis vahendeid selleks valida?

Kimmo: Sõjalised vahendid langevad kohe kindlasti ära, sest siis langeks me ise Vene praeguse juhtkonna tasemele. Peaksime suuremat toetust avaldama Soome opositsioonile.
Lisaks tähendaks sõjaline sekkumine seda, et meie vastu astuks üles kogu vene rahvas, kaasa arvatud ka need, kes praegusel hetkel opositsioonis on.

Yanina: Praegust olukorda tuleb mõjutada vaikselt ja targalt, liiga järsud muutused viiksid Jeltsini aegse kauboikapitalismini ja teist sellist lainet lihtvenelane üle ei elaks.

TÄHELEPANU: Asi läheb täiendamisele niipea kui ma oma musta märkmiku üles leian

Soome vol.1

Finlandia-maalt nüüdseks tagasi ja nii nagu ma arvasingi ei olnud seal Internetiga just kõigeparemad lood. Seega sobis infosõltuvuse ravimiseks ideaalselt. Järgneb esimese päeva kirjeldus.

8.september
8:51. Pärast kiiret ööd ja veel kiiremat hommikut olen bussi peal. Meie Suuri Juhte pole ikka kohal. Kahtlustame dementsust ja ajurasvumist.
8:58. Suured Juhid saabusid! Üleüldine pinge tõus ning algavad probleemid, Juhid ei suuda otsustada, kas üks inimene on puudu või üle.
09:00. Oleme ikka veel sii ja arvatavasti jääme siia veel vähemalt pooleks tunniks. Juht K. üritab sotsialiseeruda.
09:13 Me liigume! Direktor pidas muidugi demagoogiat täis kõne ja manitses meid Viljandist head kuvandit looma. Heh!
12:52. Lõpetasime äsja hasart -ja murumängud, kuna laeva raadiost kostus salapärane kutsung "Kood nr. 61 tekil number 7." Eino-Leinol tuli geniaalne idee hakata paberasjandusi voltima. Muideks laeva nimi on Baltic Princess st. 9/10 laevast on erinevate butiikide ja poekeste all, seetõttu sõidab ta ka 3.5h vist.
13:02. Pärast väikest arutelu otsustasime, et laev liigub reumahaige teo kiirusega. Ahhjaa, tänu meie bussi juhile jõudsime Tallinnasse 3 tunniga. ViVa!!!! Mööda kõndisid Suur Juht T. & K. Kumbki neist ei julgenud minuga pikalt rääkida, ma tänan sisimas päikeseprille.
16:54. Kõik on arvatavasti bussis, mida ootasime vähemalt 20 minutit, mitte kellelgi ei olnud muidugi bussijuhi numbrit. Aga oodates nägime palju totraid lillasid litridega kasiino mütse ja alkoholikärusid, millest üks sõitis vastu tänavaposti-õllepurgid veeresid seepealemööda ilma laiali. Ääremärkusena, viinaturistide vanus on kõvasti langenud, uus põlvkond on peale kasvanud.
9.september
08:58. Jõudsime eile Raumasse kell 21:01, aga meie suure sõpruskooli juurde alles kell 21:27 sest bussijuht suutis õite mitu korda ära eksida. Lõpuks saadeti meile Pasi Tanner vastu, muidu olekski me arvatavasti sinna jäänud. Aga miks me sinna nii hilja jõudsime? Tegime õu´dziis kui mitu peatust korraliku käimla ja söögikoha otsinguil, tegelikkuses ei suutnud me kumbagi teha.
Võõrustajapere oli tore&lahe, eelmisest korrast tuttav väravavaht. Raumas tundub jalgpall üldse rahvussport olevat nagu ma teistelt hommikul kuulsin. Sain õhtul oma "uuriva ajakirjanduse" projekti edasi arendada ja pealegi pakuti omaalagatuslikult hüva punast veini. Jutlesime ja sotsialiseerusime kella poole kaheteistkümneni- neil oli vähemalt sama paju küsida kui mul neilt. Pärast seda vaatasime X-kellaajani filmi. Ärkasin 7 paiku, selleks ajaks kui me kõik mineku valmis olime, oli kell juba julgelt üle 8. St. Pasi Tanner & Co, kes meile järele pidi tulema, oli juba mööda sõitnud. Pärast paari telefoni kõnet kõik muidugi lahenes.
11:14. Käisime Repossaari tuuleparki vaatamas, aga peamiselt kuulamas. Mingi inimene sealtpoolt üritas meeleheitlikult inglise keeles tuulegenekate kohta loengut pidada. Sotsialiseerusin õp. Pasi Tanneriga, alati kui ma seda teen, meenub mingite valeühenduste toel Hell Tanner, Zelani novellist. Kreisid tüübid mõlemad.
12:10. Vaatasime Soome ainsaid liivadüüne, mille üle bussijuht muidugi räigelt rõõmustas. Juha-Laasi Tast heietas pikalt oma lapsepõlvest. Nüüd sööma! Jääme raudselt mingi 20 minta hiljaks.
13:34. Meri-Pori gümnaasium. Söök oli täitsa okei, aga kartulipuder sümboliseeris täielikku maitsetust. Söögile järgnes loeng antud gümna rahvusvahelistest sidemetest, ma ei suutnud uskuda, et kellelgi võiks olla parem inglise keele hääldus kui Kimi Räikonnenil.
15:01. Imetlesime 500 B.C.-st pärit kivikalmeid, mis kunagi meresaartel asetsesid, nüüdseks on meri sellest kohast circa 20kildi kaugusel.
16:24. Lõpetasime ringkäigu Soome esiajaloo muuseumis. Plusspoolena oli hoone keldris suurepärane levi. Õpetajate survel muutsin arvatavasti eestlaste enda ajalugu +-2000 aastat. WIN, hakkab tekkima jumalakompleks. Soomekeelest hakakn järjest rohkem taipama. Veel muuseumist: viikingite ajal mängisid Soome lapsed miniatuursete odade ja kirvestega, pole ime et imikusuremus nõnda suur oli.
16:41. Toimus shoppingutuur. ostsin hunniku topse ja paki kohvi- Elagu Must Surm.
18:30. Saabusime Pöllöskäri???? õpilaskodusse, mulje on veel kehva. Jube rõske, aga igas nurgas huugavad kaminad ja radikad täisvõimsusel. Magamistoad on kasarmu tüüpi, tundub et iga inimene kes siin kunagi käinud on, on oma märgi maha jätnud. Kõrvalvoodis käivad juba murumängud. /Me hopes that we last the night.
20:26. Õhtusöök on läbi. Toiduks muidugi Soome rahvustoit Pizza. Meeleolu hakakb tõusma. Avastasime sauna ja sellekõrval 14 kraadise mere.
22:59. Saunatatud või nii nad räägivad. Hoolimata Suurte Juhtide kümnest käsust käisime ujumas. Korduvalt. Korduvalt. Väga šeff oli. Tekkis mõte, et see reostus ja igasugused gaasid ei olegi nii halvad, kui läbi nende päikeseloojangut vaadata. WIN. Otšen kunstipäraline.
23:50. Shilling köögis. Aruteluks Soome kohvi ning loomisel on hüpotees, et ainult alkoholi saab pärast kella kuut õhtul seedida.
00:35. Seltskond hakkab vähenema.

W0h00!!!!

Minu põhiteooria, mille järgi ma olen elus oma valikuid teinud (My taste of music is my taste of people), sai täna lõpuks ometi ametlikult kinnitust: Muusika, mida inimene kuulab, aitab ära arvata tema iseloomu. Nimelt avaldas muuhulgas ka rakendusliku psühholoogiaga tegelev ülikool Heriot-Watt´i Šotimaal Adrian North´i juhtimisel suurima muusika&iseloomude vahelist seost käsitleva uuringu, mis eales läbiviidud. Küsitluses osales üle 36 tuhande inimese.

MUSICAL STYLES VERSUS PERSONALITY TRAITS
BLUES High self-esteem, creative, outgoing, gentle and at ease
JAZZ High self-esteem, creative, outgoing and at ease
CLASSICAL MUSIC High self-esteem, creative, introvert and at ease
RAP High self-esteem, outgoing
OPERA High self-esteem, creative, gentle
COUNTRY AND WESTERN Hardworking, outgoing
REGGAE High self-esteem, creative, not hardworking, outgoing, gentle and at ease
DANCE Creative, outgoing, not gentle
INDIE Low self-esteem, creative, not hard working, not gentle
BOLLYWOOD Creative, outgoing
ROCK/HEAVY METAL Low self-esteem, creative, not hard-working, not outgoing, gentle, at ease
CHART POP High self-esteem, not creative, hardworking, outgoing, gentle, not at ease
SOUL High self-esteem, creative, outgoing, gentle, at ease
Sama uuringu raames võiks rääkida ka huvitavast faktist, et Suurbritannias ületavad blues´i kuulavad inimesed kõige rohkem kiirust, järgnevad kantri ja reggae kuulajad.

Homme suundun siis Soome loodushulludega koos tripile. Harukordse juhusena terve inimkonna ajaloos said mul asjad juba täna pakitud. Liiga vana juba hommikuseks asjade otsimiseks? heh ;) Katsun siis igapäev midagistki kirjutada, aga ei saa garanteerida, selles osas Finlandia meist ju maha jäänud. Kui rahvast väga palju ei ärrita, katsun ka lihtsoomlase hoiakutest Tarja Halonen´i viimaste avalduste varjus midagi kirjutada...

Täna lõpetasin ma ka pärast vähemalt 50tuhande punkti tegemist oma punkt.ee töö, mis kunstiajaloo tunnis neoimpressionismi õppides anti. Töö motiiv on muidugi täielik plagiaat, aga mis teha. Midagi nii ilusat ei saa ju lihtsalt kasutamata jätta, lohutan ka sellega, et see originaaltöö on ikka tunduvalt parem ;)

Finito!!!

Palgamõrvarid Brügges

ehk originaalkeeli In Bruges

Pärast vastukaja, mis Mihkel Raua retsentsiooni ilmumist Eesti Päevalehes vallandus, hakkas asi ka mulle huvi pakkuma. Arvamusi oli lihtsalt niivõrd seinast-seina, et minu hing ei andnud rahu ja kamandasin tuttavad ja iseenda vaatama...

Üldine: Režisööriks kui ka stenaristiks Martin McDonagh. Tegu on minu hinnangul hea, kui mitte suurepärase filmiga. Peosatäitjateks: Colin Farrell, Brendan Gleeson & Ralph Fiennes. Kõige paremini mängis oma rolli välja Farell, tema iiri päritolu (aksent, käitumismuster) sobitub filmi ideaalselt ja annavad filmile emotsioonaalsust ja sügavmõttelisust kõvasti juurde. Meenutuseks, Colin Farell on kaasa teinud filmides nagu S.W.A.T, Minority Report ja Alexander.
Stoori: Kaks palgamõrtsukat saadetakse pärast "tsiviilohvriga" lõppenud tapatööd maalilisse Belgia väikelinna Bruges´i n.ö. närve puhkama ja edasisi korraldusi ootama. Farell ei ole sellest linnast just eriti vaimustunud, kuna linn ise on üks suur vaatamisväärsus (Tallinna vanalinn kuubis) ja seega noorematel kui kuuekümne aastatel pole seal midagi teha. "Tsiviilohvri" tõttu masendunud Farell tutvub kohlaiku narkodiileri Chloë-ga, kui viimane müüb Ameerika kääbusnäitlejale hobuse valuvaigistit. Ent isegi see ei suuda teda depressioonist välja tuua. Mis saab edasi, vaadake ise!
Miks vaadata?: Tegu on filmiga, mis paneb pikemalt mõtlema, ja see on hea. Film ei sobitu oma väljareklaamitud žanri alla ning on ilmselt stenaristile endale märkamatult kasvanud märul-komöödia-kuritegevus filmist sügavamalt filosoofiliseks. Seda suuresti tänu näitlejate heale tööle. Muidugi võivad nüüd lugejad hakata vaidlema, et kes tahab näha, näebki, mida ta tahab näha. Aga see on tegelikuses ka kõik olemas, lihtsalt osake näha.
Hinnang: Lahtiseks jäetud lõpuga, musta huumori & naljaks pööratud neonatside omasoolembusega vürtsitatud linateos. Seega puhas briti film ja juba ainuüksi sellepärast tuleks seda vaatama minna. Ja nagu ütles Chicago Sun-Times´i kriitik: "This film debut by the theater writer and director Martin McDonagh is an endlessly surprising, very dark, human comedy, with a plot that cannot be foreseen but only relished." Seega minge ja vaadake!

TAIES ****
HUUMOR *****
MÄRUL ***
PÕNEVUS ****
TUNDED ***

Bioloogiline äratuskell

Järeldus: esimene koolinädal on mu bioloogilise äratuskella täielikult tuksi keeranud.
Kuidas muidu seletada asjaolu, et hoolimata räigest väsimusest ja sügavast unest hoolimata ärkasin ma täna kell 6:00 & 8:15 täpselt viieks minutiks üles? Igaljuhul on see jama, sest parasjagu olid mul vahelduseks lihtsalt võrratud nostalgilised unenäod. Viibisin koos Tuumafüüsika´ga Bella Vista lähedal, puhus kerge tuulehoog ja kõik oli abzoluutli täiuslik.

From Korfu

Ja siis-PLAKS, silmad lahti ja uni läinud. Kirusin oma bioloogilist äratuskella ja üritasin unenäost meeleheitlikult kinni hoida, kuid sama hästi oleks võinud pärlliiva peos hoida. Möödus viis minutit ja PLAKS, unenägu jätkus täpselt sama kohapealt, kus pooleli oli jäänud. Vähemalt nii mulle tundus, ääretult veider kogemus: unenägudesse on reklaamipausid tekkinud, heh! Kell 8:15 kordus sama stenaarium uuesti.
Küsimus on aga selles, kuidas sellest kellast nädalavahetuseks patareid välja võtta, argipäevadel on selline kell väga tervitatav.

Soome loodustripi kohta inffi vol.2

Ökoloogia välikursuse programm 8.9. - 12.9. 2008

esm 8.9. saabumine Raumasse kell 20 - 21, majutumine peredesse

teis 9.9. Pori
kell 8.30 ärasõit Porisse, kus tutvutakse tuulejaamaga ja Reposaarega. Toitlustus Meri-Pori loodusteadusgümnaasiumis. Reis jätkub umbes kell 14.00 Harjavaltasse ja sealt Panelia/Eura kaudu Raumasse.
Majutumine Pölläkaris. Koondumine, õhtuprogramm, õhtusöök ja saun (võtke sauna- ja supelriided kaasa!)

kolm 10.9. Pölläkari
Rannanoot, võrgusari, veeputukad, taimed, akvaaariote varustamine, toiduahelad, toiduvõrgud, bioloogine mitmekesisus, taimede kogumine ja määramine, õhtuprogramm, saun
Toitlustus: hommikusöök, lõuna, õhtusöök

nelj 11.9. Raumameri / Kuuskajaskari
Hommikuprogramm, taimeeksamid (muu programm lahtine)
Toitlustus koolis kell 11
kell 12 ärasõit Fanni-paadiga merele. Kohvi/tee + saia Kuuskajasakaris (endine garnisonisaar). Eesti külalised + õpetajad (Fannis on ruumi ainult 20 jaoks). Kõik koos õhtul Pölläkaris (Soome õpilased tulevad bussiga).

reed 12.9.
Hommikul Pölläkarist kooli. Kooliga tutvumine, Vana Rauma ekskursioon.
Külaliste lahkumine u. 12 - 13.

Tere tulemast meie juurde külla! Kas teil on veel mingeid soove? Võtke sauna- ja supelriided kaasa (ning eestikeelsed taime- ja veeputukate määrajad)!

kohtumiseni Raumas, Juha-Lassi

Päris mitu...

Okeika! Kõigepealt minu suurimad (cough) vabandused eetrivaikuse eest. Ofkooors tegelt pole see vabandust väärt. Igaljuhul tekkis täielik ükskõiksus kõige ja kõigi suhtes, kuni eilseni, kui tähte närida, siis muidugi tänaseni. Tänks tuju tõstmise eest kõigile, kes selles osalesid, kuigi pean tunnistama, et viiendat korda "Welcome to Tijuana" laulda oli liiast.
Here goes nothing!
Nagu Te kõik teate, käin ma kolmandat(neljandat)kõik on suhteline) päeva ruumide poolest uues koolis. Pärast esimesest ehmatusest ülesaamist tuleb välja, et see on päris Geniaalne kool.
Mõningad stiilinäited:
1) reaalselt eksisteeriv e-kool. Jep sõbrad, virtuaalsus on minevik, nüüd saab oma käega päris e-kooli katsuda ja näppida nii palju kui tahab. Esimene mõte, kui antud silti nägin, oli steen "Universumi südames" "Matrix´i" filmist.
2) Plärisev koolikell. Ausalt öeldes nostalgia, häiriv nostalgia kui päris täpne olla. Vähemalt olen kindel, et see ei hakka jõulude ajal "Jingle Bells´i" laulma. Sellest hoolimata on vastik, kui Sinu selja taga järsku üürgama hakkab ja seda lausa kaks korda. Seega on mul kuri plaan ükskordnäpitsad kaasa võtta ja kaabel kuskilt läbi lõigata :D
3) Kaootiline põhiplaan. Ma olen tegelikult kindel, et sellel on oma loogika, aga see kuulub samasse kategooriasse nagu roosa TIki draakon või päkapikud.

(Saate küllaga pilte kui E.-l jätkub viisakust mu arvuti-mobla vaheline kaabel tagastada)

1.septembrist. Ilmselt on viga minu küünilisuses ja sarkasmis, aga ei tekkinud üli-emotsionaalset momenti. Siiski tuleks ära märkida, et aktus oli "õu´deer´hau´long" ja selle käigus minestas üks neiu isegi ära. Direktor ja õpilasesinduse liige pidasid muidugi demagoogiat täis kõne, mis oli umbes samasuguses stiilis nagu Edgar Savisaarel. (Päris nii hull kah ei olnud, aga Neil on lootust.) Sellele oponeerisid vilistlaste esindaja ja maavanem päris vahvasti.
Selle teema käigus teeksin ´jälle´ ka statement´i Elmo Riig´i suunas: Palun hoiatage ette, kui Te pildistate, tean kõrvale hoida. (Tegu ei ole võlts-tagasihoidlikusega, vaid sellega, et mul jumalast savi sellest. Mõnel inimesel oleks see näiteks päeva tippsündmus, aga mitte mulle)

See teema tuletas mulle humoorikat vahejuhtumit täna bussijaamas, kus minu käest küsiti mitte üks. vaid kaks korda erinevate täiesti võõraste nais-inimeste poolt, kas ma lähen ka Valga-Tallinna bussi peale. Džiis, kas mulle on kuskile lauba peale kirjutatud Valga-Tallinn?

Muusikast ei oska praegu midagi kirjutada, minu jaoks on hetkel täielik hapukurgi hooaeg ja mingit head uut plaati kuulnud ei ole. Lisaks siiski ühe laheda Sigur Rós´i video, kus esineb ka Björk. Pärast selle kuulamist ei saa lihtsalt masendusse jääda ;)

Video pole minu leitud (kahjuks.) Aga tänks inimesele, kes leidis.

Finito!!!

The Medvedev Doctrine and American Strategy

By George Friedman

The United States has been fighting a war in the Islamic world since 2001. Its main theaters of operation are in Afghanistan and Iraq, but its politico-military focus spreads throughout the Islamic world, from Mindanao to Morocco. The situation on Aug. 7, 2008, was as follows:

1. The war in Iraq was moving toward an acceptable but not optimal solution. The government in Baghdad was not pro-American, but neither was it an Iranian puppet, and that was the best that could be hoped for. The United States anticipated pulling out troops, but not in a disorderly fashion.
2. The war in Afghanistan was deteriorating for the United States and NATO forces. The Taliban was increasingly effective, and large areas of the country were falling to its control. Force in Afghanistan was insufficient, and any troops withdrawn from Iraq would have to be deployed to Afghanistan to stabilize the situation. Political conditions in neighboring Pakistan were deteriorating, and that deterioration inevitably affected Afghanistan.
3. The United States had been locked in a confrontation with Iran over its nuclear program, demanding that Tehran halt enrichment of uranium or face U.S. action. The United States had assembled a group of six countries (the permanent members of the U.N. Security Council plus Germany) that agreed with the U.S. goal, was engaged in negotiations with Iran, and had agreed at some point to impose sanctions on Iran if Tehran failed to comply. The United States was also leaking stories about impending air attacks on Iran by Israel or the United States if Tehran didn’t abandon its enrichment program. The United States had the implicit agreement of the group of six not to sell arms to Tehran, creating a real sense of isolation in Iran.

Related Special Topic Page

* The Russian Resurgence

In short, the United States remained heavily committed to a region stretching from Iraq to Pakistan, with main force committed to Iraq and Afghanistan, and the possibility of commitments to Pakistan (and above all to Iran) on the table. U.S. ground forces were stretched to the limit, and U.S. airpower, naval and land-based forces had to stand by for the possibility of an air campaign in Iran — regardless of whether the U.S. planned an attack, since the credibility of a bluff depended on the availability of force.

The situation in this region actually was improving, but the United States had to remain committed there. It was therefore no accident that the Russians invaded Georgia on Aug. 8 following a Georgian attack on South Ossetia. Forgetting the details of who did what to whom, the United States had created a massive window of opportunity for the Russians: For the foreseeable future, the United States had no significant forces to spare to deploy elsewhere in the world, nor the ability to sustain them in extended combat. Moreover, the United States was relying on Russian cooperation both against Iran and potentially in Afghanistan, where Moscow’s influence with some factions remains substantial. The United States needed the Russians and couldn’t block the Russians. Therefore, the Russians inevitably chose this moment to strike.

On Sunday, Russian Prime Minister Dmitri Medvedev in effect ran up the Jolly Roger. Whatever the United States thought it was dealing with in Russia, Medvedev made the Russian position very clear. He stated Russian foreign policy in five succinct points, which we can think of as the Medvedev Doctrine (and which we see fit to quote here):

* First, Russia recognizes the primacy of the fundamental principles of international law, which define the relations between civilized peoples. We will build our relations with other countries within the framework of these principles and this concept of international law.
* Second, the world should be multipolar. A single-pole world is unacceptable. Domination is something we cannot allow. We cannot accept a world order in which one country makes all the decisions, even as serious and influential a country as the United States of America. Such a world is unstable and threatened by conflict.
* Third, Russia does not want confrontation with any other country. Russia has no intention of isolating itself. We will develop friendly relations with Europe, the United States, and other countries, as much as is possible.
* Fourth, protecting the lives and dignity of our citizens, wherever they may be, is an unquestionable priority for our country. Our foreign policy decisions will be based on this need. We will also protect the interests of our business community abroad. It should be clear to all that we will respond to any aggressive acts committed against us.
* Finally, fifth, as is the case of other countries, there are regions in which Russia has privileged interests. These regions are home to countries with which we share special historical relations and are bound together as friends and good neighbors. We will pay particular attention to our work in these regions and build friendly ties with these countries, our close neighbors.

Medvedev concluded, “These are the principles I will follow in carrying out our foreign policy. As for the future, it depends not only on us but also on our friends and partners in the international community. They have a choice.”

The second point in this doctrine states that Russia does not accept the primacy of the United States in the international system. According to the third point, while Russia wants good relations with the United States and Europe, this depends on their behavior toward Russia and not just on Russia’s behavior. The fourth point states that Russia will protect the interests of Russians wherever they are — even if they live in the Baltic states or in Georgia, for example. This provides a doctrinal basis for intervention in such countries if Russia finds it necessary.

The fifth point is the critical one: “As is the case of other countries, there are regions in which Russia has privileged interests.” In other words, the Russians have special interests in the former Soviet Union and in friendly relations with these states. Intrusions by others into these regions that undermine pro-Russian regimes will be regarded as a threat to Russia’s “special interests.”

Thus, the Georgian conflict was not an isolated event — rather, Medvedev is saying that Russia is engaged in a general redefinition of the regional and global system. Locally, it would not be correct to say that Russia is trying to resurrect the Soviet Union or the Russian empire. It would be correct to say that Russia is creating a new structure of relations in the geography of its predecessors, with a new institutional structure with Moscow at its center. Globally, the Russians want to use this new regional power — and substantial Russian nuclear assets — to be part of a global system in which the United States loses its primacy.

These are ambitious goals, to say the least. But the Russians believe that the United States is off balance in the Islamic world and that there is an opportunity here, if they move quickly, to create a new reality before the United States is ready to respond. Europe has neither the military weight nor the will to actively resist Russia. Moreover, the Europeans are heavily dependent on Russian natural gas supplies over the coming years, and Russia can survive without selling it to them far better than the Europeans can survive without buying it. The Europeans are not a substantial factor in the equation, nor are they likely to become substantial.

This leaves the United States in an extremely difficult strategic position. The United States opposed the Soviet Union after 1945 not only for ideological reasons but also for geopolitical ones. If the Soviet Union had broken out of its encirclement and dominated all of Europe, the total economic power at its disposal, coupled with its population, would have allowed the Soviets to construct a navy that could challenge U.S. maritime hegemony and put the continental United States in jeopardy. It was U.S. policy during World Wars I and II and the Cold War to act militarily to prevent any power from dominating the Eurasian landmass. For the United States, this was the most important task throughout the 20th century.

The U.S.-jihadist war was waged in a strategic framework that assumed that the question of hegemony over Eurasia was closed. Germany’s defeat in World War II and the Soviet Union’s defeat in the Cold War meant that there was no claimant to Eurasia, and the United States was free to focus on what appeared to be the current priority — the defeat of radical Islamism. It appeared that the main threat to this strategy was the patience of the American public, not an attempt to resurrect a major Eurasian power.

The United States now faces a massive strategic dilemma, and it has limited military options against the Russians. It could choose a naval option, in which it would block the four Russian maritime outlets, the Sea of Japan and the Black, Baltic and Barents seas. The United States has ample military force with which to do this and could potentially do so without allied cooperation, which it would lack. It is extremely unlikely that the NATO council would unanimously support a blockade of Russia, which would be an act of war.

But while a blockade like this would certainly hurt the Russians, Russia is ultimately a land power. It is also capable of shipping and importing through third parties, meaning it could potentially acquire and ship key goods through European or Turkish ports (or Iranian ports, for that matter). The blockade option is thus more attractive on first glance than on deeper analysis.

More important, any overt U.S. action against Russia would result in counteractions. During the Cold War, the Soviets attacked American global interest not by sending Soviet troops, but by supporting regimes and factions with weapons and economic aid. Vietnam was the classic example: The Russians tied down 500,000 U.S. troops without placing major Russian forces at risk. Throughout the world, the Soviets implemented programs of subversion and aid to friendly regimes, forcing the United States either to accept pro-Soviet regimes, as with Cuba, or fight them at disproportionate cost.

In the present situation, the Russian response would strike at the heart of American strategy in the Islamic world. In the long run, the Russians have little interest in strengthening the Islamic world — but for the moment, they have substantial interest in maintaining American imbalance and sapping U.S. forces. The Russians have a long history of supporting Middle Eastern regimes with weapons shipments, and it is no accident that the first world leader they met with after invading Georgia was Syrian President Bashar al Assad. This was a clear signal that if the U.S. responded aggressively to Russia’s actions in Georgia, Moscow would ship a range of weapons to Syria — and far worse, to Iran. Indeed, Russia could conceivably send weapons to factions in Iraq that do not support the current regime, as well as to groups like Hezbollah. Moscow also could encourage the Iranians to withdraw their support for the Iraqi government and plunge Iraq back into conflict. Finally, Russia could ship weapons to the Taliban and work to further destabilize Pakistan.

At the moment, the United States faces the strategic problem that the Russians have options while the United States does not. Not only does the U.S. commitment of ground forces in the Islamic world leave the United States without strategic reserve, but the political arrangements under which these troops operate make them highly vulnerable to Russian manipulation — with few satisfactory U.S. counters.

The U.S. government is trying to think through how it can maintain its commitment in the Islamic world and resist the Russian reassertion of hegemony in the former Soviet Union. If the United States could very rapidly win its wars in the region, this would be possible. But the Russians are in a position to prolong these wars, and even without such agitation, the American ability to close off the conflicts is severely limited. The United States could massively increase the size of its army and make deployments into the Baltics, Ukraine and Central Asia to thwart Russian plans, but it would take years to build up these forces and the active cooperation of Europe to deploy them. Logistically, European support would be essential — but the Europeans in general, and the Germans in particular, have no appetite for this war. Expanding the U.S. Army is necessary, but it does not affect the current strategic reality.

This logistical issue might be manageable, but the real heart of this problem is not merely the deployment of U.S. forces in the Islamic world — it is the Russians’ ability to use weapons sales and covert means to deteriorate conditions dramatically. With active Russian hostility added to the current reality, the strategic situation in the Islamic world could rapidly spin out of control.

The United States is therefore trapped by its commitment to the Islamic world. It does not have sufficient forces to block Russian hegemony in the former Soviet Union, and if it tries to block the Russians with naval or air forces, it faces a dangerous riposte from the Russians in the Islamic world. If it does nothing, it creates a strategic threat that potentially towers over the threat in the Islamic world.

The United States now has to make a fundamental strategic decision. If it remains committed to its current strategy, it cannot respond to the Russians. If it does not respond to the Russians for five or 10 years, the world will look very much like it did from 1945 to 1992. There will be another Cold War at the very least, with a peer power much poorer than the United States but prepared to devote huge amounts of money to national defense.

There are four broad U.S. options:

1. Attempt to make a settlement with Iran that would guarantee the neutral stability of Iraq and permit the rapid withdrawal of U.S. forces there. Iran is the key here. The Iranians might also mistrust a re-emergent Russia, and while Tehran might be tempted to work with the Russians against the Americans, Iran might consider an arrangement with the United States — particularly if the United States refocuses its attentions elsewhere. On the upside, this would free the U.S. from Iraq. On the downside, the Iranians might not want —or honor — such a deal.
2. Enter into negotiations with the Russians, granting them the sphere of influence they want in the former Soviet Union in return for guarantees not to project Russian power into Europe proper. The Russians will be busy consolidating their position for years, giving the U.S. time to re-energize NATO. On the upside, this would free the United States to continue its war in the Islamic world. On the downside, it would create a framework for the re-emergence of a powerful Russian empire that would be as difficult to contain as the Soviet Union.
3. Refuse to engage the Russians and leave the problem to the Europeans. On the upside, this would allow the United States to continue war in the Islamic world and force the Europeans to act. On the downside, the Europeans are too divided, dependent on Russia and dispirited to resist the Russians. This strategy could speed up Russia’s re-emergence.
4. Rapidly disengage from Iraq, leaving a residual force there and in Afghanistan. The upside is that this creates a reserve force to reinforce the Baltics and Ukraine that might restrain Russia in the former Soviet Union. The downside is that it would create chaos in the Islamic world, threatening regimes that have sided with the United States and potentially reviving effective intercontinental terrorism. The trade-off is between a hegemonic threat from Eurasia and instability and a terror threat from the Islamic world.

We are pointing to very stark strategic choices. Continuing the war in the Islamic world has a much higher cost now than it did when it began, and Russia potentially poses a far greater threat to the United States than the Islamic world does. What might have been a rational policy in 2001 or 2003 has now turned into a very dangerous enterprise, because a hostile major power now has the option of making the U.S. position in the Middle East enormously more difficult.

If a U.S. settlement with Iran is impossible, and a diplomatic solution with the Russians that would keep them from taking a hegemonic position in the former Soviet Union cannot be reached, then the United States must consider rapidly abandoning its wars in Iraq and Afghanistan and redeploying its forces to block Russian expansion. The threat posed by the Soviet Union during the Cold War was far graver than the threat posed now by the fragmented Islamic world. In the end, the nations there will cancel each other out, and militant organizations will be something the United States simply has to deal with. This is not an ideal solution by any means, but the clock appears to have run out on the American war in the Islamic world.

We do not expect the United States to take this option. It is difficult to abandon a conflict that has gone on this long when it is not yet crystal clear that the Russians will actually be a threat later. (It is far easier for an analyst to make such suggestions than it is for a president to act on them.) Instead, the United States will attempt to bridge the Russian situation with gestures and half measures.

Nevertheless, American national strategy is in crisis. The United States has insufficient power to cope with two threats and must choose between the two. Continuing the current strategy means choosing to deal with the Islamic threat rather than the Russian one, and that is reasonable only if the Islamic threat represents a greater danger to American interests than the Russian threat does. It is difficult to see how the chaos of the Islamic world will cohere to form a global threat. But it is not difficult to imagine a Russia guided by the Medvedev Doctrine rapidly becoming a global threat and a direct danger to American interests.

We expect no immediate change in American strategic deployments — and we expect this to be regretted later. However, given U.S. Vice President Dick Cheney’s trip to the Caucasus region, now would be the time to see some movement in U.S. foreign policy. If Cheney isn’t going to be talking to the Russians, he needs to be talking to the Iranians. Otherwise, he will be writing checks in the region that the U.S. is in no position to cash.

Parkimise stiilinäited vol.3

"Always lu:k äs braight said oF Corner"
19.märts
Jõmmi parkimisplatsil Postimaja taga

Igatsus

Hetkest on möödas vaevalt tunde, kuid juba on alanud igatsus.
Igatsus, mida ei saa peita kuskile sügavasse mõttesoppi,
Igatsus, mis teeb haiget, ent mis annab jõudu,
Igatsus.
Igatsus, millist varem ei ole veel kunagi nii tugevalt tundnud.
Sulgedes silmad, näen B. säravaid silmi, naeratust ja päiksles helklevaid juukseid, kuid sellel ei ole tähtsust,
sest igatsus jääb,
Olles nii lähedal, kuid samas nii meeletult kaugel.
Lahutav Argipäev, Lahutav Vahemaa, Lahutav Aeg.
Jään ootama, ükskõik kus ka ei viibiks.
Kord saabub taas Hetk, see on kindel!